Hüvasti, Tahoe järv!

18.09.2016, päev 3

Kojusõidupäev. Amtrak Thruway buss läks kell 2 päeval, seni oli mul veel aega linnas ringi vaadata. Kuigi algselt olin mõelnud, et lähen hoopis ärasõidupäeva hommikul Emerald Bay loodusparki Rubiconi rajale käima (eilne päev oleks siis ainult Desolation Wildernessi radadel käimiseks jäänud), aga kuna siis oleks pidanud kõik nii kellaaja peale käima, siis võtsin vabalt ja ei hakanud rahmeldama. Läksin hoopis linna peale käima. 

Esimene peatus oli hommikusöök. Selleks astusin sisse Starbucksi ning suundusin oma kakao ja saiakesega randa chillima.

Toidupoe (Safeway) stiilinäide.

Südamed rannas.

Peale hommikusööki rannas hakkasin Stateline bussipeatuse poole jalutama. Nii 30 minuti pikkune teekond. Keerasin vahepeal teeotsale, mis viis jälle randa. Paistis selline koht, kus sai veespordiga tegeleda. Skoorisin sealt lähedalt suveniiripoest külmkapile magneti ning jätkasin oma jalutuskäiku.

Esimesel päeval olin bussiaknast märganud Alpaca poodi, kus väljas rippusid ka unenäopüüdjad. Kuigi mul üks juba on, ostetud eelmisel aastal kohalikult toimunud indiaanlaste pow wow turult, siis tahtsin ühte veel. Ja mitte mingit Hiina kaupa, vaid ikka autentset käsitööd. Mis mõte on osta mingi kultuurimeene, kui see ei ole isegi kohalikult toodetud. Leidsin siis oma jalutuskäigul selle Alpaca poe ja kuigi seal olid lahedad alpaca villast tehtud asjad ja ka lahedaid unenäopüüdjaid, siis olid kõik tooted ikkagi importkaup (Peruust või Balilt).

Stateline Transit Centeri juures ostukeskuses leidsin poe, kus kohe ukse juures rippusid unenäopüüdjad. Ainukesed autentsed indiaanlaste käsitöö märgistusega dreamcatcher'id olid nendest küll vaid pooled (ülemised ja keskel paremal). Tegelikult on üsna lihtne aru saada ka ilma spetsiaalse sildita, mis on Hiina masstoodang ja mis käsitöö. Hiinas toodetud unenäopüüdjad on värvilisemad ja suled ei pruugi olla loomulikku värvi ning on sellised kohevamad-lendlevamad-puhvis. Teises reas vasakul on üks tüüpiline näide, aga alumine rida oli loomulikumate värvidega.

Vaatasin siis poes veel ringi, igati lahedaid asju oli seal, palju kauboiteemalisi tooteid... ja kõik made in China. Ühes nurgas olid imeilusad indiaanitemaatilised riputised, mis ükski polnud indiaanikäsitöö, märgistus non-Indian products ja muidugi made in China. Tegin poele tiiru peale ja absoluutselt kõik asjad, mida huvi pärast näppisin, olid made in China. Ma pole vist kunagi nii palju silmi pööritanud kui seal poes! Ostsin ühe autentsest unenäopüüdjatest ja läksin oma teed. Vähemalt ma toetasin oma ostuga ühte navaho indiaanlast New Mexico osariigist.

Vanade autode show tänaval.

Heavenly Gondola üles mäkke. Isegi mõtlesin korra, et võiks...
aga üksi ei taha ega julge eriti sellega sõita. Krõbe pilet ($46) paneb ka
tõsisemalt järele mõtlema, kas see vaade sealt ülevalt on seda raha väärt või ei.

Kell 2pm istusin bussi peale ning sõitsin kodu poole. Sõidugraafiku järgi oli mul Sacramentos 15 minutit aega rongi peale ümberistumiseks (täiesti piisav aeg), aga buss jõudis tund aega varem kohale! Mõni ime, et mul bussis mäest alla sõites süda kohati paha oli, ju siis sõitis ja võttis pöördeid kiiremini, kui vaja. Sacramentos oli hullult lämmi ja kuum ilm, nii et see lisandunud tund aega ei olnud just kõige teretulnum muutus. Aga lõppkokkuvõttes rong see sõitis tšuhh-tšuhh-tšuhh ja koju ma jõudsingi.

Matkamas Tahoe järve ümbruses: Eagle Lake rada

17.09.2016, päev 2

Vikingsholmi vaateplatsilt suundusin edasi Eagle Falls rajaotsa poole, mis on nii 5 minutit teed mööda tagasi jalutada. Enne rajale suundumist vaatasin veel ringi alumise Eagle kose ülaotsas. Seal oli päris mõnus ringi ronida. Kose langust ma serva peale kiikama ei läinud, kuigi üks isegi istus seal ääre peal. Ma nüüd ei tea, kas ma peaks eesti keele reeglite kohaselt Eagle koske Kotka koseks nimetama või ei?

Eagle Falls rajaotsast saad matkata kas ainult Eagle Falls ringi, käies ära ülemise Eagle kose juures, või siis matkata kaugemale Eagle järve juurde või siis veelgi kaugemale tsivilisatsioonist, Desolation Wilderness'i backpacking radadele. Mina, day hiker, võtsin ette matka Eagle järve juurde, round-trip 2 miili (3,2 km). 

Mu algne plaan nägi ette, et käin peale Eagle järve juures peatumist edasi kuni Granite Lake rajani, mida mööda siis matkaksin tagasi Tahoe järve suunas, roniksin vahepeal veel Maggies tippu, ja siis väljuksin Bayview rajaotsas ning sõidaksin sealt bussiga tagasi linna. Kokku oleks see teinud ca 6 miili (9.7 km), mis ei tundu ju eriti kontimurdev, kuid kuna 2/3 rajast oli ülesmäge ning ma ei olnud kindel, kui palju aega mul seal rajal läheks, ning ma olin ikkagi sõltuv bussigraafikust, siis ettevaatlik ja väsinud mina tegi otsuse leppida lühikese Eagle järve matkaga. Otsus, mida ma praegu natuke kahetsen. Või siis tegelikult ma kahetsen seda, et ma ei mõelnud järve juurest natukene veel edasi kõrgemale matkata, kust pidi järvele veel paremaidki vaateid olema. 

Rada oli suht püsivalt ülesmäge paljude astmetega, palju mööda kive ronimist. Eagle oja ületava sillani ja mööda Eagle Falls Loop rada võib matkata ilma loata, aga kui jätkata sillast edasi Eagle järve poole ja veel kaugemale Desolation Wilderness'i, siis on vaja täita ja nähtavale kohale kinnitada (seljakoti külge näiteks rippuma) päevamatkaja luba (üks grupi kohta). Saab selle loa võtta ja täita raja alguses oleva stendi juures. See on küll ainult day hiker'i luba, backpackerid-üleöömatkajad peavad oma loa juba ette veebilehel kindlustama. Järveni matkajaid oli massiliselt, aga peale enda ma nägin ainult kahel matkaluba koti küljes rippumas, nii et kas inimesed ei ole teadlikud või siis ei taha seda nähtavale kohale riputada... või siis lihtsalt ei hooli.

Sild üle Eagle oja.

Rada ületas kiviplatoo, kus oli päris lihtne rada ära kaotada. Ma käisin seal natuke ringi ja nautisin vaateid ning ümbrust. Pärast oli natuke nuputamist, kust rada võiks jätkuda. Kuna seal on nii palju inimesi tulemas ja minemas, siis seda probleemi pole, et saad valesti minna. Jätkasin rada üle platoo, kus tundusid astmete moodi kivid olevat, aga tagasi tulles nägin, et see kõige ilmsem rada jätkus hoopis vasakul mööda pinnast. 

Eagle Lake

Järve ääres oli päris palju inimesi, mõned suplesid ja ujusid, teised puhkasid niisama. Paremalt kaldalt käisid tagasi raja suunas grupp noormehi õngedega. Tuli välja, et neil oli see pulmade eelne poissmeeste õhtu (no ilmselgelt polnud veel õhtu:). Täitsa lahe idee, minna hoopis grupiga matkama ja kalastama. Järve juurest tagasi käies tuli vastu suur grupp neiusid ühesuguste t-särkpluusidega "Cheers, Bitches!" ehk siis ilmselgelt "tüdrukute õhtu" üritus.

Tagasi matkates keerasin peale silda vasakule Eagle Falls Loop'i rajale, et teist rada pidi tagasi raja algusesse jõuda. Oma teekonnal jõudsin välja mingi vaateni viiva rajalahkmeni (Vista) ja tegin ka sinna lühikese kõrvalepõike. Natukene mööda kive ja astmeid ülesmäge rühkimist ja jõudsin paari pingiga kivitasandikule. Ei ütleks, et seal mingit erilist vaadet oleks olnud, ma ei leia isegi ühtegi pilti sellest, aga võimalik, et see on sellepärast, et fotoka mälukaart oli täis. Aga oleks see vaade olnud pildistamist väärt, ma oleks mõne varasema pildi ära kustutanud.

Sõitsin tagasi linna 2.32pm bussiga, mis tundub päris vara, aga kui arvestada, et olin ca 7h jalul olnud, täiesti loogiline. Kuna mu probleemne jalg oli eelneval õhtul tõsiselt tunda andnud, siis parem plaan oli olla rohkem ettevaatlikum ja mitte suurt üle pingutada. Ma oleksin kindlasti suutnud eelnevalt plaani võetud pikema teekonna ära teha, aga see oleks suurima tõenäosusega olnud mu jalga arvesse võttes olnud ülepingutamine. Aga kahju on ikka. Vaim oli ju tugev, kuigi keha oli seekord nõrk.

Matkamas Tahoe järve ümbruses: Emerald Bay State Park

17.09.2016, päev 2
Laupäeva varahommikul pakkisin päevaks vajaliku seljakotti ning astusin motelliuksest välja... ning kohe jälle tagasi tuppa. No küll oli õues ikka külm!! Vaatasin siis ilmateadet ning, damn, ainult 5 kraadi sooja. Päeval lubas küll 20 kraadi ringis, nii et arenemisruumi veel oli. Teise katsega jõudsin kenasti bussipeatusesse, kust sõitsin South Y Transit Centeri peatusesse Emerald Bay Trolley't ootama. Emerald Bay buss sõidab ainult suvehooajal, mis on ca juuli-september, nii et sain veel õigel ajal jaole.

Järve nimi Tahoe tuleneb seal kallastel elanud washoe indiaanlaste sõnast "dá’aw", mis tähendab järve. Valge mees pani algselt järvele nimeks Bigleri järv California kuberneri järgi. Ametlikult püsis see nimi mõndagi aega, kuid rahva suus jäi järv ikkagi Tahoe järveks ja peale 75 aastat deklareeriti see lõpuks ka ametlikult nii.

Tahoe järve kaldal edelas asuvad kaks parki - Emerald Bay ja D.L. Bliss State Park. Mina läksin maha Emerald Bay - Vikingsholmi peatuses, et kõigepealt käia Emerald lahe kallast mööda jooksval Rubiconi rajal ja siis minna üle tee mägedesse Desolation Wilderness'i radadele. Vikingsholmi raja alguses asub Emerald Bay Overlook, kust avaneb üks enim pildistatud vaateid. Kui nüüd saaks seda täies üksinduses nautida, oleks hää. Aga juba kell 9 hommikul oli seal mitmeid pildistajaid ja poseerijaid.

Emerald Bay ja Fannette saar

Kuskil pärast 0.7 miili (~1km) Vikingsholmi rajal käimist sammusin läbi metsaaluse järve äärde ning keerasin vasakule Rubiconi rajale. Jookseb see rada pikalt mööda järvekallast, aga mul oli mõttes vaid väike osa edasi-tagasi ära käia, kuni Boat Camp'ini ja sealt tagasi Vikingsholmi, kokku ca 1.4 mi (2,3 km). Kerge rada, mida mööda käies saab aeg-ajalt randa põigata. Kui oleks soovi olnud ujuda, oleks vabalt saanud matkamise rannapuhkuseks pöörata, vesi tundus supluseks piisavalt soe.

Peale lühikest rannas istumist ja snäkitamist liikusin tagasi Vikingsholmi poole. Tahtsin jõuda Lower Eagle Falls rajale ning selleks möödusin ka Vikingsholmi ehitisest, nii et klõpsutasin isegi paar pilti sellest Skandinaavia stiilis ehitisest (valminud 1929.a., võrdluseks meie kortermaja Berkeley's on ehitatud 1924.a.; Uue Maailma värk, kõik on nii uus). 

Round-trip alumise Eagle kose juurde on 0.6 miili (~1km). Rada viib mööda kivist astmeid üles vaateplatsini, kust kevadel lumevete aegu avaneb kindlasti suurepärane vaatepilt. Praegusel sügisesel ajal on ime, et mingigi vesi sealt niriseb.

Lower Eagle Falls

Veidi tüütu oli sama teed mööda üles maanteele rühkida (0.9mi/1.5km), eriti kuna mõtlesin, et saan mööda Lower Eagle Falls rada üles tagasi. Ei tea, kust ma selle mõtte sain, aga olin üsna üllatunud, et see välja ei mänginud. Üleval istusin veidike pingil ja puhkasin jalga. Lahel käis selleks ajaks juba vilgas tegevus ja overlook oli tõsiselt ülerahvastatud. Kohtasin üles tulles isegi mõnda triiksärgi ja kontsakingaga tegelast - nagu et tõesti? - ehk siis kõiksugu tegelasi oli selleks ajaks kokku tulnud. Peale puhkamist suundusin edasi Eagle Falls rajaotsale, et Eagle järve juurde matkata. Sellest aga juba järgmine postitus.

Fannette saar ja Tea House varemed

Matkamas Tahoe järve ümbruses: Van Sickle rada

16.09.2016
Reede hommikul leidsin end käimas Berkeley rongipeatusesse (Amtrak), et istuda Sacramentosse sõitva rongi peale ja sealt edasi sõita Tahoe järve juurde. Teostamisel oli plaan Tahoe järve ümbruses matkata. Asub see suur sinine järv Sierra Nevada mäestikus umbes 3,5-tunnise autosõidu kaugusel Berkeley'st. Saab sinna aga ka Amtrakiga. Sacramento rongijaamast viib South Lake Tahoe'sse ja Stateline'i Amtrak Thruway buss, väga mugav, ainult vaja ümber istuda. 

Läksin maha Stateline Transit Centeri peatuses, kust sõitsin kohe bussiga 23 üles mäkke (Summit Village), et sealt mööda Van Sickle rada alla matkata. Bussijuhile tuleb öelda, et lähed maha Eagles Nest peatuses (Quaking Aspen Ln/Needle Peak Rd), siis ta teab seal peatuda. Põhimõtteliselt tegu suusakuurorti shuttle'iga. Kui sa aga seal üleval ei ööbi, siis bussipilet $2 või siis päevapilet $5, mille saab ka bussist osta. Eelnevalt tuleb ette mõelda ja planeerida, et sul oleks ikka täpset raha, sest suuremast rahast bussis keegi sulle tagasi ei anna. Minuga samas peatuses läksid maha ka kaks ratturit, kes hakkasid seda rada pidi alla sõitma. Üldse kohtasin rajal palju rattureid, tundus popp MTB rada.

Suusaliftid ootavad talvehooaega.

Van Sickle rajaotsani jõudmiseks tuleb Needle Peak tee lõpust käia mööda rada edasi, kuni jõuad teelahkmeni, sealt tuleb keerata paremale laiale pinnaseteele, Google Mapsil märgitud kui Stagecoach Return, teistel kaartidel märgitud Tahoe Rim trail. Rada pole just kõige selgema märgistusega, aga postidel ja puudel võib aeg-ajalt näha sinist märki TRT = Tahoe Rim Trail. Stagecoach Return pöördel suundu otse TRT märgistusega rajale ning jätka kuni rajalahkmeni, kust parem rajaots jätkab TRT rada, vasakule jääb Van Sickle rada. Ma kasutasin nii Google, Alltrails kui ka TRTA kaarti, et õigele rajaotsale jõuda. Üks väheseid kohti, kus ma mäe otsas levi olen leidnud. Suusakuurortlinna boonus.

Teelahk. Edasi vasakule.
Punane Van Sickle, sinine Tahoe Rim Trail.

Rada oli alguses üsna igav. Kole hall kiviklibune mets ja hullult tolmav rada. Jalad said päris ruttu mullaseks. Minu rõõmuks hakkas lõpuks puude vahelt järv paistma, nii et teadsin, et millalgi peaks ka need paremad vaated kätte jõudma. Koos vaadetega läks ka rada huvitavamaks. Minu defineering huvitavale rajale on tihti huvitavad kivid ja mustrid või siis huvitavad switchback'id ja nurgad. Ja muidugi mõista vaated, et silm puhkaks. Pole ju palju tahetud. :)

Raja kõrval käis samal ajal vilgas tegevus, siblimine siin ja siblimine seal. Vöötoravakesed polnud küll inimestega harjunud, nii et kui vaikselt seisin, siis sain jälgida, aga fotokaga pildistamine nõudis omaette kannatust. Zoomimise hääle peale panid kohe plehku. Õnneks ei olnud nii kõrgel rajal eriti teisi matkajaid või siis rattureid, nii et sain mureta mõnda aega ühe koha peal seista, kui vaja. Mitte et mul kannatust ka väga kauaks oleks olnud.

Nevada pool Stateline linnast, hotell-kasiinod paistavad. 

Tulekahjujärgne ala. Tulekahju põhjuseks gondlist alla visatud suitsukoni.
Who does that?

Hiline lõunasnäkk. Mu lemmik Odwalla smuuti. Nämm. :)

Käin ja käin, päike hakkab õhtusse loojuma, aga mul on ikka veel omajagu maad mäest alla käia. Kokku käisin 4.6 miili (7.4 km), kaasa arvatud lühike asfalteeritud teeriba, mida mööda raja lõpust tagasi linna käisin. Mööda asfaltteed linna käies ületasin ka California ja Nevada osariigi piiri ehk siis see matkarada asub ametlikult Nevada osariigi alal. Linnameluni jõudes kõmpisin 30 minutit mööda Lake Tahoe Boulevardi oma motellini. Küll oli hea lõpuks jalad seinale visata.