Võtsin kolmapäeval ette teekonna San Bruno mäkke. Asub see mägi San Francsico poolsaarel ning moodustab San Bruno Mountain looduspargi. Park on ümbritsetud linnadega South San Francisco, Daly City, Colma ja Brisbane.
Colma on eriti huvitav linnake, kuna seal ei paista midagi muud olevat peale surnuaedade. San Francisco keelustas 20. sajandi alguses uute surnuaedade loomise ja seejärel kolis olemasolevad surnuaiad linnast välja Colmasse ehk nn. hingede linna (the City of Souls). Enamus linna maast on surnuaedade all (16 surnuaeda), seega pole imestada, et sealne asustus on 1400 elanikku ning 1,5 miljonit "hinge".
Kõige lihtsam ligipääs San Bruno Mountain pargi matkaradadele on muidugi autoga, aga ma leidsin ühe rajaotsa, mis on päris rongipeatuse lähedal ning võtsin teekonna ette ühistranspordiga. 45-minutiline rongisõit Colma jaama möödus raamatuklubi raamatut lugedes. Järgmine nädal võõrustan meie klubi igakuist kohtumist ning mul ei ole raamatki veel läbi.. Tassisin siis selle peaaegu 500-leheküljelise "telliskivi" matkale kaasa, sest plaanisin pargis pingi peal lugemistunnikese teha. Ei leidnud pargis küll sellist pinki, kus seda plaani realiseerida, kuid rongisõit läks vähemalt kiiresti.
Plaanis oli läbida Summit Loop trail, kuid rajani jõudmiseks tuli kõigepealt üles seljakule saada. Ma ei olnud ausalt öeldes selleks valmis, et see rajaots, mis linnast seljakule üles viib, on nii järsk. Päris keeruline oli lahtisel pinnasel jalgealust leida ja seljakott muidugi tõmbas ka vales suunas. Tegin päris mitu pausi, kus vaagisin, kas minna edasi või tagasi. Puhtalt sellepärast, et ma kodust juba nii kaugele olin tulnud, rühkisin edasi, kuigi muretsesin seda kadalikku läbides, kas mu kangekaelsus mitte mulle pärast kätte ei maksa, sest seda rada pidi on vaja alla ka pärast tulla.
Üles jõudes ootas mind ees lihtne rada, ainult sujuvad tõusud ja langused. Mis oli ka hea, sest see esimene etapp väsitas jalad korralikult ära. Summit Loop trail on minu arust üks ilusamaid radasid heade vaadete ning mitmekesise taimestikuga. Raja lõpupoole jõudis mäeseljakuni ookeanilt liikuv udu, mis ühes tuulega oli parajalt jahutav kogemus. Päris huvitav oli jälgida, kui kiiresti udu üle seljaku orgu liikus.
Kokku läbisin 4.2 miili / 6.75 km, mis pole kõige pikem vahemaa, aga koos kadaliku osaga rohkemgi kui piisav. Nagu näha, sain mäe otsast ikka alla ka, kuigi jalg päris mitu korda libises mööda lahtiseid kive. Kuigi ma olen mitu korda sarnastel radadel saatust trotsinud, on siiani õnneks jäänud jalad välja väänamata.
 |
| Ronkade kogunemispaik |
 |
| Oli küll üks sobiv pink, aga rajaots sinna oli kinni.. Vaade San Franciscole. |
 |
| Algab operatsioon alla minek. |
