San Franciscost põhjas asub Mt.Tamalpais. Nime Tamalpais andsid mäele sealsetel aladel kunagi elanud pärismaalased ranna-miwokid (coast miwok). Tähendab see midagi ranniku mäe või lahe mäe laadis. Seal samas lähedal (ümbritsetud Mt. Tamalpais State pargiga) on ka Muir Woods National Monument, mida külastasime 2011. aastal. Muir Woods on alati ülerahvastatud, sinna leiab tee vist iga lastega pere ning ka paljud turistid. Igatahes on seal parkimisega väga kehvad lood ning seetõttu saab nädalavahetusel sinna ka bussiga. Võimalik teekond sinna ilma autota oleks näiteks San Franciscost praamiga Sausalitosse ning Sausalitost buss nr 66-ga Muir Woods'i. Just saying. Kui Muir Woods võtab piletiraha $7, siis Mt. Tamalpais on rahvale tasuta. Mt. Tamalpais võtab raha vaid parkimise eest (teatud parklates) $8 päev. Meie parkisime Stinson ranna parklasse, mis on tasuta.
 |
Kaart on igati kasulik asi, kui ei ole seal enne käinud.
Olin plaaninud oma telefonist kaarti vaadata, aga unustasin akut laadida ning telefon osutus kasutuks.
Seega ei leidnud me kohe matkaraja algust üles ning Stinson rannas ei olnud ka ühtki "you are here" kaarti. |
Plaanis oli matkata ca 7 miili (ca 11 km) pikkune ring - alustada Dipsea rajalt, jätkata Steep Ravine rajal ning Pantoll Ranger Station HQ-sse jõudes matkata tagasi Stinson randa mööda Matt Davis rada. Rajad selles ringis on vastavalt umbes 2 km, 2,75 km, 6,6 km.
 |
| Dipsea trail. Vaade tagasi. |
Dipsea matkarada kuni Steep Ravine rajani jooksis enamjaolt kadakasel rannaäärsel alal ülesmäge ning kuna ilm oli sattunud kuum, siis see esimene ots võttis naha kiiresti märjaks ning lõi pulsi üles. Kuigi ma käin spordiklubis peale kardiotrenni saunas pikutamas, siis paistab, et see pole mu paremasse kuumataluvusse eriti panustanud. Varsti jõudsime küll metsavarjus kulgeva Steep Ravine rajani.
 |
Raja nimi Steep Ravine ehk Järsk Kuristik juba ütleb ära, et tegu on järsu rajaga.
Parim trenn neile, kes soovivad trimmis tagumikku.
Trepid, trepid ja veel kord trepid... |
 |
... ja üks redel. :)
Kõrval peaks olema kosk, aga praegusel kuival hooajal
(ja ka praeguse põua tingimustes) oli see rohkem nagu oja. |
Lõpuks said trepid otsa ning jõudsime pargi Pantoll punkti, kust jätkasime teed Matt Davis rada pidi tagasi alla. Pantollis on ka telkla ning piknikulauad, seega, kui on soovi, saab seal telgi püsti panna (või auto parkida ning autos ööbida). Ööbimine maksab $25.
 |
Kuigi tuleb olla teadlik, et sa võid teatud elukatega metsas kohtuda, siis
puumat üldjuhul ei näe (seal oli palju inimesi matkamas ning sellega
kaasneb piisavalt müra) ning kui rajalt kõrvale ei põika, siis lõgismaoga
ei peaks ka probleemi tekkima. Mingeid pojakesi me raja ääres nägime,
mis kiiresti kas kivi või rohu varju peitusid. |
Matt Davise rada kulges algselt mööda künkaid, hiljem metsavarjus, ning enamasti allamäge. Kuigi võiks arvata, et allamäge käimine on kerge, siis 6-7 km allamäge käimine väsitas lõpuks teatud lihased ikka tõsiselt ära. Ei ole ju tore ainult hoogu pidurdada ja sammu pehmendada. Samas oli hea, et ka need lihased vatti said. Üks põhjus, miks selle raja valisin (peaks olema difficult kategooriast), oli ju soov ka oma füüsilist vormi parandada.
 |
Kuigi kevadel peaks olema võimalik seal nautida lilleväljasid, siis
praegu võis leida vaid mõne üksiku lillekese keset kuivanud rohtu. |
 |
| Kuivanud väljad sinakas-valgetes toonides. Kahju hakkas loodusest. |
 |
| Üle puude latvade on võimalik nautida ka vaadet kaugemale. |
Matk võttis meil aega umbes 3 tundi ning tagasi randa jõues oleks olnud veel piisavalt aega, et ka rannas päikest võtta. Tõesti ilusa rannaga on tegu, ilus liiv ning vaiksem lainetus. Vesi on aga siiski natuke liiga külm, et seal ujuda. Ma arvaks, et praeguse kuuma ilmaga ehk 17 kraadi? San Francisco lahepiirkonnas pole lihtsalt sooja veega randa. Kui tahta sooja ookeanivett, tuleb ikka lõuna poole minna.
Jätsime rannas aga käimata ning võtsime suuna kodu poole. Kuna pinnas on praegu väga kuiv ning tolmab, siis jõudsime koju täielike murjamitena.
Seal on aga veel palju käimata radasid ning Mt. Tamalpais mäetipud jäid seekord samuti vallutamata - tee rannast tippu ja tagasi on peaaegu kolm korda pikem kui meie seekordne ring (28 km). Seega ei pruugi see jääda meie viimaseks retkeks Mt. Tamalpais loodusparki.
