Laupäev linna peal

Laupäeval toimus San Francisco Läti majas Balti jõuluturg, kuhu mul siis oli ka tõsine plaan minna. Mitte siis sotsialiseeruma, vaid uurima, kas ehk müüakse leiba või verivorsti. Verivorsti koha pealt teadsin, et see peaks üsna ime olema, kui seda peaks saada olema. See tähendaks, et keegi kodus tegi ja raatsib neid ka müüa. Leiba aga millegipärast lootsin, et ehk on saada. Ei olnud kumbagi. Saada oli käsitööd, küpsiseid ja kommi-shokolaadi. Ja no mingi kohvikulett oli ka, kus mingit kooki ja pirukat sai osta ja koha peal süüa, sellest vist ka see rahvamass, mis seal niisama hängis ja mul ees oli. Tegin tiiru peale, ostsin ühe suure Kalevi jõulushokolaadi, mis maksis tubli $14, ja tegin minekut.

Kuna ma juba San Franciscosse olin sõitnud, siis võtsin veel plaani Hiinalinnast suveniiripoest õepojale paar suveniiri osta. Tal oli peale kevadist reisi kodus suveniiridest puudus tulnud ja oli endale ostetud kitarr-pudeliavaja-võtmehoidja ka ära andnud ning minu ülesandeks sai siis vaadata, kas ma saan talle uue osta. 

Peab ütlema, et täitsa mõnus oli hilisel pärastlõunal linna peal jalutada. Meeldivalt vähe inimesi, sai rahus jõulukaunistusi nautida. Kodus siis maiustasime Kalevi shokolaadiga ning analüüsisin, kas siis on midagi nii erilist, et peaks taga igatsema või midagi. Otsustasin, et on umbes sama mekiga nagu Ritteri shokolaad, nii et ei, Kalevi shokolaad ei ole minu jaoks asendamatu.

San Francisco mägesid vallutamas

The climb is tough, but the view from the top is worth it. Mõeldud küll metafoorina, kuid minu esmaspäevast teekonda kirjeldab sõna-sõnalt. Vallutasin oma teekonnal San Franciscos neli mäge: Turtle Hill / Grandview Park, Mount Sutro, Tank Hill ja Kite Hill. Neist esimese kolme otsa olen küll juba ennegi roninud (21. aprilli postitus sellest), nii et esmakordse vallutuse alla käib vaid Kite Hill, mis on neist kõige madalam. Ilm oli jätkuvalt kuum, ca 30 kraadi, aga võib-olla ma olen suutnud siis piisavalt kohaneda, et ei tundunud nii palav, et oleks otsa ümber keeranud.

Sõitsin Embarcadero MUNI peatusest trammiga N Judah/Ocean Beach suunas, kust Judah St & 16th Ave peatusest oli vaid 5 minutit ülemäge kõmpida Hidden Garden astmeteni 16th Ave & Kirkham St ristumiskohas. Neist üles minnas ja paremale hoides leiab vasakult poolt teed järgmised mosaiigiga kaetud astmed (Mosaic Steps), mida mööda tuleb jälle edasi üles liikuda. Sealt edasi on kohe astmed, mis viivad künka tippu. Ehk siis tippu jõudmiseks tuleb mõneti vaeva näha. Ilusa ilmaga on aga vaade nii mosaiikastmetelt kui mäenõlval kulgevatelt astmetelt jalavaeva igati väärt.

Hidden Garden Steps

Grandview Park vaade

Teekonna järgmises etapis ma küll kahtlesin, kas võtta see ette või ei, sest mõte Oakhurst raja 355 astet ette võtta sellise palavusega tundus veidi hullumeelne. Aga kuna ma juba seal olin, siis seadsin sammud ikkagi Mount Sutro poole. Kui see 355-astmene kadalik oli läbitud (trenn ✔) ja matkaraja algne tõus seljataga, siis edasine rada läbi Mount Sutro metsa oli tasane ning jalutuskäik läbi metsa mõnusalt chill ning jahutav.

Tank Hill'ini jõudmiseks tuli paar kvartalit ülesmäge rühkida, kuid künka tippu ronimine, kui juba seal jalutsis olla, oli lihtne. Iga mäe otsas oli vaid üks roheline pink ja mul vedas, et nii Tank kui Kite mäe otsas olev pink oli vaba ja sain mõlema mäe tipus mõnusalt aega veeta. Naudid päikest ja vaadet, vaikne tuuleiil jahutab, ampsad õuna ning mõtled elu üle järele... ja päev on korda läinud.

Tank Hill

Kite Hill

Päeva pärlid

Käisin täna San Franciscos oma uuel passil järgi ja kuna jõudsin veidi enne kokkulepitud aega kohale, siis tegin lühikese kõrvalepõike Yerba Buena Gardens parki. Asub see park Financial District'i südames. San Francisco aladel olnud esialgse asula nimi oli Yerba Buena, seal vohanud taime järgi, mille nimi tuleneb/tähendab "hea taim".

"Shaking man"

Ei jõudnud väga kaua seal aega veeta ega ka pärast linnas chillida, oli vaja koju tagasi kiirustada paberimajandusega tegelema, nibin-nabin sain õhtul vajalikud paberid esitatud. Taotleme üheks aastaks uut viisa staatust ja ma pidin mingi eraldi vormi selleks üldse täitma. Iganes tüütu. Õnneks sain peale 2,5 kuud ootust oma uue passi ka kätte, nii viimasel minutil võiks öelda. A'la korjavad seal New Yorgis mingi hunniku dokumente, enne kui aukonsulile kätte toimetamiseks saadavad. Sain siis siinse aukonsuli sekretäri käest e-kirja, et ma sobiva aja kokku lepiks, millal ma järgi saan minna. Kirjutasin siis paar korda sellele sekretärile, kes absull ühelegi mu kirjale ei suvatsenud vastata. Otsisin siis selle õigusbüroo kodulehelt aukonsuli enda e-posti aadressi ja püüdsin otsekontaktiga ning läks õnneks.

Läksin siis San Francisco ReedSmith büroosse ning mu dokumentide ümbrik oli üldse sealses vastuvõtulauas sekretäride käes, kes selle mulle suvaliselt üle andsid, et oot, kas see mitte pole sulle... Eriti turvaline. Aga noh, ameeriklased saavad oma passid, juhiload ja pangakaardid kõik tigupostiga koju, nii et miks minu pass ja ID-kaart ning paroolid peaks erikohtlemist saama. Okei, aukonsul saabus siis ka just kuskilt nurga tagant ning tegi ikkagi läbi korraliku tuvastusprotsessi, võrdles, kas ma olen piltidel ikka enda nägu. Soengumood pidi olema küll erinev, aga kätte ma oma dokumendid sain.

Vahepeal oli mu Amazoni tellimus ka kohale toimetatud, leidsin välisukse tagant trepi pealt kollase pakikese. Olin veidi üllatunud, miks see kollast värvi on, kuni lähemalt vaatasin - Kevin ja Stuart vaatasid vastu. Hello, minions!

"The Rock"

Kui pilet poleks olnud laupäevaseks Alcatrazi külastamiseks ostetud, siis ma oleks heameelega minemata jätnud. Lihtsalt selline väsinud ja välja puhkamata olemine oli. Ja ma tean, et kui ma olen väsinud, siis ma pole hea kaaslane. Aga kuna pilet oli olemas, siis läksin oma Eesti sõpradega kaasa.

Alcatrazile viib Alcatraz Cruises opereeritav praam (Pier 33). Minnes tuleb pilet osta kindlaks kellaajaks, kuid tulla saab tagasi mis tahes kellaajal tagasi sõitva praamiga. Kõige mõttekam ja soodsam on osta pilet otse Alcatraz Cruises lehelt ($30), kuna mitmed tuurid ostavad samuti neid pileteid kokku ning müüvad siis sulle kallimalt edasi.

Taevas olid huvitavad vikerkaared..

Hispaanlased nimetasid selle kaljusaare kunagi pelikanide saareks (La Isla de los Alcatraces) ja sellest ka tänaseni jäänud nimi Alcatraz. Praegu oleks minu arust sobiv seda saart nimetada ka kajakate saareks või siis linnusitasaareks. Ausalt öeldes haises saar täiesti kohutavalt, kajakad pesitsesid igas võimalikus kohas ja tiirutasid pea kohal, rääkimata sellest, et tee oli valgeid lärakaid täis (ma vist ei pea mainima, et mulle ei meeldi koljat-kajakad). Eks nad on inimtegevuse eest üsna kaitstud, sest mitmed ehitised saarel on kas varemetes või siis piisavalt kehvas seisus, et olla avalikkusele suletud, ja samuti on ka ligipääs nendeni siis suletud. Saarel saab teha üsna lühikese jalutusringi. Ilusaim osa Alcatrazist olid aiad täis õitsevaid lilli.

Alcatraz oli algselt kaitseehitis ja militaarvangla, hiljem juba tsiviilvangla, kuhu saadeti aega teenima mitmed kurikuulsamad vangid. Minu jaoks huvitavam ajalookild on aga, et 1969. aastal okupeerisid poliitilise protesti raames saare indiaanlased (kestis ca 1,5 aastat või nii). Valitsus püüdis võimalikult palju indiaanlasi reservaatidest linnadesse ümber paigutada, et reservaatide all olevale maale küüned taha saada. Nendest jäänud poliitiline graffiti on siiani mõnel ehitisel alles, nagu ka all pildil oleval veetornil.

"It would be fitting and symbolic, that ships from all over the world entering the Golden Gate would first see Indian land and thus be reminded of the true history of this nation."

Peace and Freedom. Welcome. Home of the Free Indian Land.

Saarel oli ka muid linde pesitsemas peale kajakate.
Linnusaar tõepoolest.

Kormoranid pesitsemas.

Päev San Franciscos

Neljapäeval saabusid külalised ja reedel käisime koos San Franciscos ringi, põhiliselt neid kõige kuulsamaid vaatamisväärsusi uudistamas. Sain kirja hea trennipäeva - käisime ära 8.2 miili (ca 13 km). Jalutasime Powelli peatusest Lombardi tänavani, kus oli umbselt turiste. Ei ütleks, et üks San Francisco must see kohte, st ilus jah, aga selliseid ilusaid kohti on seal teisigi ning neid ei pea massidega jagama. Edasi jalutasime Golden Gate sillani (mõningate vahepeatustega) ning külastasime silla all olevat Fort Point kaitseehitist.

Lombard Street

Fort Point

San Francisco pargid ja rajad

Kuna mu "peab ära nägema" listis olid ühed San Franciscos asuvad mosaiikastmed ning need olid seal listis juba päris pikalt olnud, siis võtsin kätte ja panin kokku nii 5-miilise jalutuskäigu, "linnamatka", mööda the City jalgradasid, astmeid ning matkaradu. Postitasin ürituse ühte pika ja lohiseva nimega facebooki gruppi, mille kaudu paljude teiste expattidega olen tutvunud, ning skoorisin sealt endale kolm matkakaaslast. 

San Francisco mosaiiktreppidest kaks asuvad Grandview pargi juures, Inner Sunset/Golden Gate Heights linnaosas. Esimene on Hidden Garden Steps, mis asub 16th avenüü ja Kirkhami tänava ristis. See trepp sai mosaiigiga kaunistatud 2013. aasta lõpus, seega päris uus lisa linna avalikku kunsti. Selle trepiga alustasime ka oma seekordset avastusretke. Trepi 148 astet said selle ilu imetledes liigagi kiiresti käidud. Hidden Garden astmete teema on, nagu nimigi juba vihjab, aed ja lilled. 

Teine mosaiiktrepp, Mosaic Steps (veel nimetatakse Moraga Steps ja 16th Ave Tiled Steps), asub 16th avenüü ja Moraga tänava ristumiskohas. See trepp valmis 2005. aastal, varem kui eelmine, ning eeldatavasti sellepärast on ka rohkem tuntud. Samas meeldisid mulle Hidden Garden astmed rohkem, olid kuidagi värvikamad ja rõõmsamad. Moraga astmed algasid mingi mereteemaga ning lõppesid kuu ja päikesega. 

Ilmaga meil kahjuks küll ei vedanud, oli jahe, pilves ja veidi ka tuuline. Treppidest üles minek lahendas külmaprobleemi, aga pilves vaate vastu ei aidanud miski. Peale mosaiiktreppe võtsime ette zigzag astmed Grandview pargi (Turtle Hill) tippu (144 astet). Grandview parki nimetatakse ka San Francisco kõrgeimaks liivadüüniks. Nagu Golden Gate parkki, arendati-ehitati Sunseti linnaosa liivadüünidele. 19. sajandi sanfranciscolased kutsusid seda piirkonda the Outside Lands. 

Turtle Hill / Grandview Park

Grandview pargist suundusime edasi Mount Sutro metsaradadele. Mt.Sutro on üks San Francisco 47 mäest/künkast ning kaetud 19. sajandi lõpus sinna istutatud eukalüptimetsaga. See on üks väheseid kohti SF-s, kus saab metsa jalutama minna (piirkonna nimi on ka sobiv - Forest Knolls). Enne matkarajani jõudmist pidime veel mööda Oakhurst Lane astmeid mäkke rühkima. See oli oma 355 astmega meie teekonna kõige väsitavam osa. Pärast astmeid tuli ka Mt. Sutro metsarajal alguses ülesmäge rühkida, nii et naha sai ikka märjaks.

Peale Mt. Sutro läbimist suundusime järgmise linnapildis kõrguva muhu juurde. Tank Hill on kohalike seas populaarne ilutulestike vaatamise koht. Avaneb sealt hea vaade nii üle linna kui ka üle lahe. Võiks öelda, et see vaade on peaaegu sama hea kui Twin Peaks tipust.. No, peaaegu.

Teekonna lõpetasime Pemberton Place, Monument Way ja Vulcan Stairs astmetega ning imetlesime äärnevaid aedu ning taimestikku. Kuigi Vulcani astmete kohta võib leida, et see on üks kõrgema hinnanguga jalgteid San Franciscos (pidi sarnanema džungliga - mõneti, jah, sest enamasti on taimestik lopsakalt roheline ning ühes aias kasvab seal ka bambus), siis Pemberton Place avaldas mulle isegi rohkem muljet, aiad olid värvikamad (rohkesti lilli) ja astmed kuidagi ajaloohõngulisemad. Mõnus lõpp meie teekonnale.