Nädalavahetuse väljasõit Santa Cruzi

Viimase aja trendiks on, et aina rohkem aega kulub töötamisele või tööle mõtlemisele. Pluss siis lisada juurde igasugused tööga seotud üritused. Mõni ime, et viimastel nädalatel olen end mitmeid kordi leidnud mõtlemast, kuidas ma end nii töörežiimi olen suutnud tõmmata, et tunnen, nagu oleks ajahädas. Igatahes päädis see sel nädalal sellega, et kuigi mul oli reedeks hotellituba Santa Cruzis kinni pandud ning plaan seal küljeluu sünnipäeva kahekesi tähistada, siis ei olnud ma jõudnud midagi muud mõelda ega planeerida peale selle, kus hotell asub ja kui kaugel see rannast on. Hakkasime reedel siis kolme paiku sõitma, et enne päikese loojumist kohal olla ning suuremat liiklusummikut vältida. Kahe tunni pärast olime kohal, jätsime auto hotelli parkalsse ning jalutasime Santa Cruzi ranna poole. 

Sattusime põlengut tunnistama. Millegipärast oli kohal terve paraad
politseiautosid.

Santa Cruzi rannas asub Boardwalk lõbustuspark, kust me oma teekonnal kai peale läbi jalutasime. Ma olin lootnud näha rannas päikeseloojangut, aga päike loojus hoopis kuhugi paremale maariba taha. Lohutuseks oli see, et taevas oli armsalt roosa. Santa Cruzi rannakai on nagu ostutänav - täis restorane ja suveniiripoekesi. Jalutasime peaaegu kai lõppu välja, et sealses Mehhiko kalarestoranis õhtustada ning margariitadega tähistada. Kuna ma kangemat alkoholi pole ikka väga ammu enam mekkinud, siis tundub, et ma olen sellest täiesti välja kasvanud, sest kangema alkoholi maitse no kuidagi ei istu enam. 

Järgmisel päeval oli esimeseks mõtteks randa minna, kuid kuna lubatud selge ilma asemel oli ilm pilves ja üsna jahe ning rannailmaks ei kvalifitseerunud, siis võtsime suuna West Cliff Drive'le. West Cliff tee ääres oli mitmeid parkimiskohtasid, kuid enamus olid selleks ajaks juba autodega täitunud. Me lõpuks leidsime ka enda autole koha ning suundusime majaka juurde ringi vaatama. Parajasti oli käimas mingi surfarite üritus.

Edasi võtsime suuna Ano Nuevo kaitsealale, kus on üks lonthüljeste kolooniaid. Asub see park pooletunnise sõidu kaugusel Santa Cruzist mööda maalilist rannikumaanteed Highway 1. Kuna mul oli kodutöö tegemata, siis ei teadnud ma, kas ja kus maantee ääres on mingeid kohti, kus tasuks peatusi teha ja saaks lühikese jalutuskäigu alla randa teha vms. Autojuht ei ole mul ju selline, kes iga ilusa koha peal tahaks peatuda. Kui hoog on sees, siis peatumine on ju tülikas. Khm.

Ano Nuevo pargis on detsembri keskpaigast märtsi lõpuni võimalik lonthüljeste kaitsealal käia vaid giidiga. Kuna internetis olid kõik piletid välja müüdud, siis ma ei lootnudki giidiga matkale saada, vaid lootsin, et seal on teisi matkaradasid, mida saab ka ilma giidita väisata. Saime aga koha peal pileti kahe tunni pärast toimuvale matkale. Neil on mingi varu pileteid, mida nad samal päeval koha peal väljastavad. Giidiga tuuri tasu on $7 inimesele, pluss auto parkimine $10. Ostsime piletid innukalt ära, kuid see kaks tundi ootamist oli paras katsumus. Esimese kolmveerand tunnikest väisasime matkaradasid, ülejäänud aja istusime autos tuulevarjus, küljeluu tukkus ja mina lugesin raamatut. Olemine läks uniseks ja motivatsioon langes.

1.30pm olime siis kogunemiskohas platsis ja valmis need hülgelised ära nägema ning edasi sõitma. Ma ei olnud targu oma kannatamatule küljeluule maininud, et giidiga matk tuur võtab aega 2,5 tundi. Ja see 2,5 tundi ära läks ka. Ekskursioon kulges osaliselt mööda liivadüüne ning viis kahte lonthüljeste kolooniapaika vaatama. Kõik oli väga tore ja kena, aga ausalt öeldes ma kujutasin, et need kolooniad on suuremad. Kuna me oleme mõned aastad tagasi lõuna pool Big Sur'i, San Simeoni lähedal, juba varem lonthüljeste kolooniat näinud - täiesti tasuta, maantee ääres ja muljetavaldav -, siis ma millegipärast ootasin giidiga ja raha eest midagi rohkemat.

Ootame väravas ekskursiooni algust. Pildile on jäänud ka meie giid Richard.

Taamal paistab Ano Nuevo saar maha jäetud majaga, mis on asustatud
merilõvide poolt.

Monterey Bay

Küljeluu sõitis reedel Monterey'sse staff retreat'ile, mingi nende instituudi tudengite ja teadurite üritus, kus nad siis kuulavad üksteise esitlusi, esitlevad oma postereid, sotsialiseeruvad jne. Ma tükk aega vaagisin, kas sõita kaasa või ei, sest ma oleks pidanud endale kuhugi taskukohasemasse hotelli toa otsima ja neid taskukohasemaid hotelle on Monterey's vähe. Ja muidugi ei asu need seal kandis, kus konverentsikeskus. Nii et jäin oma algse plaani juurde minna laupäeval matkama. Aga, nagu eelmine postitus juba kurtis, jäi matk vihma kartuses ära. Kuna küljeluu lubas, et tal on piisavalt vaba aega, et minuga ringi vaadata, siis sõitsin laupäeval Monterey'sse, ühistranspordiga.

Monterey linn asub Berkeley'st umbes 2-tunnise autosõidu kaugusel (rush hour +1,5h) Monterey lahe ääres, kus asuvad veel mitmed väikelinnad nagu Pacific Grove, Sand City, Seaside, Marina, Del Monte Forest (see vist pole küll linn). Ühistranspordiga võttis sinna jõudmine aega peaaegu 4 tundi. Ühistranspordiga on võimalik Monterey'sse saada mitut moodi. Ma sõitsin Amtrak rongiga San Josesse (SF Bay Area suurim linn) ja sealt Monterey-Salinas ekspressiga (MST buss) Monterey linnakesse (kokku $29). Ja muidugi ei olnud mul õnne ilmaga. Kõndisin 30 minutit vihmasajus rongijaama (oleks võinud võtta takso eks, aga ma mõtlesin, et mis see väike vihm ikka ära ole) ja muidugi astusin pimedas paari vihmalompi ja sain oma sokid ja tennised märjaks. Rongis vahetasin sokid küll kuivade vastu, kuid tennised olid ikkagi märjad ja kõik see 4 tundi Monterey'ni välja mu jalad külmetasid. Õnneks paistis Monterey's päike ja peale kuuma kakaod oli jälle kuiv ja soe olla.

Monterey State Historic Park hõlmab endast 19. sajandil ehitatud ajaloolisi
ja nüüdseks restaureeritud hooneid. 

Ameerika lipp lehvib igal ajal ja igal pool.

Väikekinode kultuur.

Ma ei jõudnud kahjuks väga pikalt vanalinna osas ringi vaadata - Fisherman's Warfile ei jõudnud ka (kai peale) teps mitte -, sest härra tuli oma konverentsikeskusest mulle autoga järgi ja pidi õhtul teatud kell seal jälle tagasi olema oma posterit esitlemas, nii et võtsime suuna palju kiidetud Monterey Bay akvaariumile. Nii vanalinna kui ka akvaariumi piirkonnas on parkimine puhas peavalu, nii et me läksime lihtsamat teed ning parkisime parkimismajas (flat fee $10).

Cannery Row on rannaäärne tänav, kus asusid mitmed sardiini konserveerimise tehased.
Tänava ametlik nimi oli algselt Ocean View ja Cannery Row selle hüüdnimi.
Kuna Monterey maakonnas kasvanud ja elanud kirjanik John Steinbeck'i romaani
 "Cannery Row" tegevus toimub just selles piirkonnas/tänaval, siis nii kirjaniku kui ka
 romaani auks nimetati tänav ametlikult ümber.

Et siis selline bränd nagu tervis... Ei midagi pistmist eesti keele või eestlastega.

Monterey Bay akvaariumi külastajaid oli muidugi palju, nii et uksest välja lookles saba, aga saba liikus kiiresti, nii et üle 10 minuti küll ootama ei pidanud. Pilet oli küll veidi krõbe, $40, ja sellest tulenevalt ka mu ootused kõrged. Millegipärast arvasin, et on suurem kui tegelikult, aga selle kompenseerisid ilusad väljapanekud. Kõige lahedam muidugi oli suur vaateaken ookeanivette (läbipaistmatu vesi oli), kus oli üsnagi suur valik erinevaid liike erinevas suuruses - need suured kalad olid muidugi kõige ägedamad. Pilte palju ei ole, sest ega telefoniga ei saa akvaariumis häid pilte. Kõige selgemad pildid on muidugi millimallikatest ja meduusadest. Mingi osa vaateakendest olid minu arust mingi parema klaasiga kaetud, mis ei peegelda ja millel pole ka sõrmejälgi näha, nii et fotograafidele kindlasti puhas rõõm.

Peale lõunasööki sõitsime Ansilomari konverentsialadele, jätsime mu telefoni härra hotellituppa laadima, tegime lühikese jalutuskäigu randa ning nautisime vaateid ja ookeani müha. Kui telefon oli jõudnud end veidi turgutada, võtsime suuna 17-miili teele. 17 Mile Drive on Monterey poolsaarel looklev scenic drive. Tee lookleb läbi Del Monte Forest/Pebble Beach'i, mis on suletud ala (enamus kuulub mingile Pebble Beach Corporation'ile, mis on seal avanud terve hunniku golfiväljakuid), kuhu pääsemiseks tuleb külalistel maksta $10. Nojah.. kui nüüd aus olla, siis vähemalt esimene osa teest oli selline, et vaated kordasid üksteist - kivid, vahutavad lained.. Ja seda sama pilti võisid nautida ka mujal poolsaarel, ainult et tasuta. Teine osa teest oli küll paljutõotavam, aga ma pole siiski kindel, kas see on ikka must do või pigem might do.

The Lone Cypress

Pescadero Point

Kivid-lained-vaated nähtud, sõidutas härra mind mu tagasihoidlikusse Inn'i Seaside ja Monterey linnade piiril ning sõitis tagasi oma uhkesse konverentsihotelli. Kuigi see oli üks tasukohasemaid majutusi ($75 öö), oli kõik vajalik olemas ning naabruskond ka selline, kus igal nurgal mingi diner ning kohe üle nurga suur toidupood. Taquitod, jäätis, wifi ja HBO kanalid, mida veel vaja. Kuna ma olin väga väsinud, sest mul oli äratus enne kella 6 hommikul, siis ma sain magada ka olenemata naabrite ja ukse taga oleva jäämasina lärmist (vist kella 2 paiku jäi täiesti vaikseks, seinad lihtsalt kajasid läbi). 

Järgmine päev võtsime suuna Santa Cruzile, mis on 45 minutilise autosõidu kaugusel Monterey'st. Härra pidi saama kokku ühe ameerika-eestlasega, kes oli soovinud mingeid tööasju arutada. See kohtumine võttis palju kauem, kui ma olin arvestanud, ehk siis muuks aega ei jäänudki. Me sõitsime küll mööda kuulsat, imeilusate vaadetega West Cliff Drive'i, aga kuna eesmärk oli sõita linna lõunale ning võõrustaja sõidutas meid, siis ma ei hakanud paluma, et peame nüüd siin ja seal kinni, et ma saaks pilti kah teha. Ehk siis vaateid läbi autoakna nägin, aga pilte mul jagada ei ole. Ja ikka veel kripeldab, sest seal oli nii mitmeid ilusaid vista pointe, mida ma ei saanud rahus nautida. Samuti ei käinud me Boardwalk'il. Kus me siis käisime? Monarh Butterflies pargis, Natural Bridges pargis ja võõrustaja sõnul Santa Cruzi peatänaval. Kuigi ma algul ei olnud mõelnud sinna liblikate parki minna, siis see oli ka päris lahe. Seal on palju-palju liblikaid, mis moodustavad puudel kobaraid (aastaaegadel sügis-talv). Pildile saamiseks on muidugi vaja juba paremat aparaati kui minu tark telefon.

Natural Bridges State Park. Üks sild on sisse kukkunud, üks on veel alles.

Koju jõudsime pimedas, peale 2-tunnist sõitu.