Alatskivi matkarajal

Pühapäeval sõitsime pooletunnise sõidu kaugusele Alatskivile sealse järve ümber kulgevale rajale käima. Tegu lühikese ca 4,5 km pikkuse matkarajaga. Rada viib läbi kaskede allee rohumaale, kus paikneb ilus "kollase akna" vaade Alatskivi lossile. Sealt keerasime paremale ning peale trummi ületamist jätkasime järve teisel kaldal. Otsustasime teha ka kõrvalepõike Kalevipoja sängi juurde. Sängi sai ronida mööda puidust treppi, mis oli tore vaheldus tasasele rajale. Lossi poole käies jõudsid kohale tugevad tuuleiilid (lähenesid tumedad pilved) ning puudealleed läbisime tugeva kohina saatel. Lossi juurde jõudes tegime ümber lossi tiiru, uudistasime siit ja sealt ja suundusime tagasi auto poole. Suurem osa teest koju sõitsime vihmasajus, nii et igati hästi ajastatud väike trip.

 

Käigud Eestis - lossid ja metsad

No nii pool aastat on siin vaikus olnud - pean tunnistama, et talvel Eestis midagi sellist ette nagu ei võta, et viitsiks sellest blogida. Viimase paari kuu jooksul oleme ka Eestimaal natukene ringi vaadanud. Viimasel Pärnust Tartusse sõidul tegime eksprompt paar kõrvalepõiget vaatamisväärsuste juurde (mõlemad Valgamaal). Ilm oli tavapäraselt hall ja sombune, aga piisavalt soe, et tahta autost välja astuda. Esimene käik oli Taagepera lossi juurde. Taagepera küla oli peale talve hall ja kuidagi depressiivne ning ka loss oli selline .. tume. Tõsine keskkaeg, kuigi see "loss" on ehitatud 20. sajandi alguses, nii et üsna uus ehitis. Pidi olema Eestis üks esinduslikumaid ja suursugusemaid juugendstiilis losse. Kuni 2002.a. tegutses mõisahoones vaimuhaigla ja sanatoorium, nii et veidike nagu spooky.

Printsessid jäid päästmata

Järgmise kõrvalepõike tegime Barclay de Tolly mausoleumi. Puhkab seal kuulus balti aadliperekonnast põlvnev Vene väejuht, kes oli läbi abielu Jõgeveste mõisa omanik ning pidas meile mausoleumis räägitud info järgi just Jõgeveste mõisa oma koduks. Mausoleum on praegu osa muuseumist ja endises valvurimajakeses on ka korralik ajaloo väljapanek. Ausalt öeldes ei osanud oodata, et keset metsasid-põlde kuskil külatee ääres on selline uhke mausoleum. Igati uhke, sarkofaagidega ja puha.

Mai alguses sõitsime Rõuge ürgoru radadele. Esimese asjana jäi muidugi ette kurikuulus Rõuge vaatetorn "Pesapuu". Džiisas, mis pesa. Mina päris üles välja ei läinudki, vaid keerasin otsa tagasi. Selline võrestikuga vaatetorn tekitab mul alati vertigo ning hindasin, et see vaade, mis sealt ülevalt avaneb, ei ole selline, mis selle ebamugavustunde ära kompenseeriks. Mehe sõnul oli platvorm ka kõikunud, nii et ei saa öelda, et ma kahetseks. Peale vaatetorni suundusime Rõuge ürgoru radadele. Kuidagi keerasime kuskilt valesti ning jõudsime hoopiski välja Viitnasse, mitte Hinni kanjonisse.  Nii et millalgi tuleb veel tagasi minna. Käisime nii mööda külavaheteed, põlluteed, metsavaheteed kui ka asfaltteed. Päike jätkuvalt lõõskas. Ma ei oska praegu öelda, mis rada see selline on, aga mingi RMK märgistusega rada see igatahes on. Tore oli anyway, külavahel ja heinamaal käies oli mõnusalt nostalgiline ning tuletas meelde, et on aeg vanaemale külla minna.

Vesioinad

Viitna

Mai teises pooles sõitsime Tartu lähistele Ilmatsalule ja tegime ca 8,5 km ringi mööda Ilmatasalu-Kärevere matkarada. No hoopis teine loodusturism kui Rõuge ürgorg. Mina, mitte-tartlane, ei tea tegelikult Tartumaast essugi, st vaatasin huviga ning ka väikese tülgastusega neid Ilmatsalu räämas kalatiike. Mul on mingi paranoia veekogudes olevate objektidega seoses - seal olid need mingid vee väljalaskmise kohad, mis siis olid no igas võimalikus konditsioonis ja tekitasid minus igatahes võdinaid. Kui nendest kalatiikidest eemale saime, siis läks asi tavapärasemaks. Mingit erilist silmailu see rada ei paku - kui sillast üle jõe minna, siis läks rada kõigepealt üle märgala ning siis läbi metsa kuni asulani välja. Põhimõtteliselt peale silda tegu tavalise metsavaheteega.

Taaskord Taevaskodade matkarajal

Eelmisel nädalal, kui esmakordselt paksem lumi maha tuli, sõitsime Taevaskoja radadele käima. Kahjuks oli selleks ajaks juba ilusast kohevast lumest jäänud järgi märg ja sulanud lumi, nii et kohati nagu oli lund ja kohati nagu ei olnud. Aga olenemata lumest või selle puudumisest, metsas ja Taevaskodade radadel käimine teeb alati hingele pai. Pikemalt me radadele käima ei läinud, tegime ainult selle lühikese Taevaskodade tiiru. Üllatusena tuli, et parkla oli täis, ühtegi vaba kohtagi polnud. Ei tea, miks ma arvasin, et külmade ja märgade ilmadega sinna nii palju ei kiputa.

Punase seljakoti asemel oli tähniline linnakott -
hea metsas sulanduda ;)

Peegelvaikse järve pildistamisest ei saanud asja - ühel tüübil
oli vaja järve lumepall visata.

Alustasime Taevaskodade ringi teiselt poolt jõge. Sealpool on ka kõige rohkem treppe raja asemel. Ei saa öelda, et ma metsarajal metallist astmete fänn just oleks, aga see selleks. Nagu piltidelt näha, oli loodus ikkagi piisavalt talvine, et oma talve fix kätte saada. Samas jään ikkagi ootama seda aega, mil ka puud härmas on, et siis jälle tagasi tulla.

Ahja jõe kallastel Kiidjärve-Taevaskoja-Kiidjärve matkarajal

Peale mitut kuud kodurindel möllamist ja suve mitte saabumist, jõudis kätte see õnnistatud laupäev, mil me ekspompt võtsime ette teekonna Taevaskojale. Kuna see on ca 40 minutit Tartust sõita, siis superluks lähedal ikka! Kohapeal võtsime kõigepealt suuna Taevaskodadele. Suure ja Väikese Taevaskoja matkaring on RMK info kohaselt 3 km pikk, samas tundus see ikka väga lühike. Samas, 3 km võib-olla ongi lühike, kuidagi ei ole seda tunnetust. Ma olen nii miilidega harjunud matkama ja 3 miili on ju peaaegu 5 km.

Suur Taevaskoda

Neitsikoobas, kust peaks välja voolama Kuldallikas

Peale Taevaskodasid suundusime edasi Kiidjärve-Taevaskoja-Kiidjärve 11,8 km pikkusele matkarajale, mis minu tracker-i andmetel oli reklaamitust tublisti pikem 13 km. Rada kulges mööda Ahja jõe kallast, mis pole teps mitte tasane, vaid on lahedalt mägine. See üles-alla rühkimine tuletas täiega Californiat meelde, nii et mõnus nostalgiline teekond oli. Samas pidime osades kohtades pikat rohust läbi sumpana, nii et see oli jälle see miinus - kuidagi ei taha nn "puugikorjamisradadel" käia. Suuremalt jaolt on küll tegu mõnusa kuuse- või männimetsaaluse rajaga ning enamasti on ka üles- ja allamäge minekud stressivabad. Kaks kohta olid küll sellised, kuhu võiks midagi abistavat lisada, lihtsalt liiga järsk minek.

Rajale jäi paar liivakivipaljandit, kust avanes vaade järvele, aga muidu ei olnud head kohta, kust järve ääres olevatele liivakivipaljanditele oleks selge vaade avanenud. Kui paljandi peal olla, siis ju paljandit ei näe, ja teiselpool jõge oli kallas võsane ja roogu-rohtu täis kasvanud, nii et sinna ka hästi ligi ei pääsenud. 

Raja äärde jäi aga vähemalt üks koht, kust oleks olnud hea ujuma minna, üks RMK onn grillimiskohaga ning veel mõned grillimiskohad. Võimalused ilusa ilmaga järve ääres chillida on igatahes olemas. 

Saesaare paisjärv

Maanteeni jõudes kõmpisime jõe teisele poole ning alustasime teist kallast pidi tagasi käimist. Ühes kohas tekkis küll mõningane segadus. Stendil olnud kaardi järgi ning raja ääres olnud sildi järgi oleks pidanud peale Nurmemäe paepealset minema ringiga ümber sealse talukoha, kuna tegu eramaaga, aga kui sinna jõudsime, siis sildid suunasid ikkagi edasi jõeäärset rada mööda. Kuna see ringiga minek ei olnud sildistatud ning teed jooksid sinna-tänna, siis kõige kindlam on ikkagi järgida jõge. Nii et käisime edasi mööda märgistatud rada (aeg-ajalt nooled ja puudel värvilised märgid) ning polnud mingit probleemi.

Viimane osa rajast oli osa Kiidjärve kulklasterajast. Raja ääres oli iga paari sammu tagant kuklaste pesa. Seisma ei tasunud jääda, kohe olid sipelgad jalgadel ronimas. Tõeline kuklaste kuningriik, nagu seda seal nimetatakse.