Käigud Eestis - lossid ja metsad

No nii pool aastat on siin vaikus olnud - pean tunnistama, et talvel Eestis midagi sellist ette nagu ei võta, et viitsiks sellest blogida. Viimase paari kuu jooksul oleme ka Eestimaal natukene ringi vaadanud. Viimasel Pärnust Tartusse sõidul tegime eksprompt paar kõrvalepõiget vaatamisväärsuste juurde (mõlemad Valgamaal). Ilm oli tavapäraselt hall ja sombune, aga piisavalt soe, et tahta autost välja astuda. Esimene käik oli Taagepera lossi juurde. Taagepera küla oli peale talve hall ja kuidagi depressiivne ning ka loss oli selline .. tume. Tõsine keskkaeg, kuigi see "loss" on ehitatud 20. sajandi alguses, nii et üsna uus ehitis. Pidi olema Eestis üks esinduslikumaid ja suursugusemaid juugendstiilis losse. Kuni 2002.a. tegutses mõisahoones vaimuhaigla ja sanatoorium, nii et veidike nagu spooky.

Printsessid jäid päästmata

Järgmise kõrvalepõike tegime Barclay de Tolly mausoleumi. Puhkab seal kuulus balti aadliperekonnast põlvnev Vene väejuht, kes oli läbi abielu Jõgeveste mõisa omanik ning pidas meile mausoleumis räägitud info järgi just Jõgeveste mõisa oma koduks. Mausoleum on praegu osa muuseumist ja endises valvurimajakeses on ka korralik ajaloo väljapanek. Ausalt öeldes ei osanud oodata, et keset metsasid-põlde kuskil külatee ääres on selline uhke mausoleum. Igati uhke, sarkofaagidega ja puha.

Mai alguses sõitsime Rõuge ürgoru radadele. Esimese asjana jäi muidugi ette kurikuulus Rõuge vaatetorn "Pesapuu". Džiisas, mis pesa. Mina päris üles välja ei läinudki, vaid keerasin otsa tagasi. Selline võrestikuga vaatetorn tekitab mul alati vertigo ning hindasin, et see vaade, mis sealt ülevalt avaneb, ei ole selline, mis selle ebamugavustunde ära kompenseeriks. Mehe sõnul oli platvorm ka kõikunud, nii et ei saa öelda, et ma kahetseks. Peale vaatetorni suundusime Rõuge ürgoru radadele. Kuidagi keerasime kuskilt valesti ning jõudsime hoopiski välja Viitnasse, mitte Hinni kanjonisse.  Nii et millalgi tuleb veel tagasi minna. Käisime nii mööda külavaheteed, põlluteed, metsavaheteed kui ka asfaltteed. Päike jätkuvalt lõõskas. Ma ei oska praegu öelda, mis rada see selline on, aga mingi RMK märgistusega rada see igatahes on. Tore oli anyway, külavahel ja heinamaal käies oli mõnusalt nostalgiline ning tuletas meelde, et on aeg vanaemale külla minna.

Vesioinad

Viitna

Mai teises pooles sõitsime Tartu lähistele Ilmatsalule ja tegime ca 8,5 km ringi mööda Ilmatasalu-Kärevere matkarada. No hoopis teine loodusturism kui Rõuge ürgorg. Mina, mitte-tartlane, ei tea tegelikult Tartumaast essugi, st vaatasin huviga ning ka väikese tülgastusega neid Ilmatsalu räämas kalatiike. Mul on mingi paranoia veekogudes olevate objektidega seoses - seal olid need mingid vee väljalaskmise kohad, mis siis olid no igas võimalikus konditsioonis ja tekitasid minus igatahes võdinaid. Kui nendest kalatiikidest eemale saime, siis läks asi tavapärasemaks. Mingit erilist silmailu see rada ei paku - kui sillast üle jõe minna, siis läks rada kõigepealt üle märgala ning siis läbi metsa kuni asulani välja. Põhimõtteliselt peale silda tegu tavalise metsavaheteega.