Pühapäeva tegevuskava nägi ette matka Black Diamond Mines piirkondlikul kaitsealal, mis asub Antiochi kandis. Kuna olin enda peale võtnud aprillikuu matka organiseerimise matkagrupis, siis ka matkal esindasin "organiseerimiskomiteed" ehk siis lugesin kaarti. Kuigi matkagrupis on by default matka toimumisajaks kuu kolmas nädalavahetus, siis millegipärast on ikka inimesed hõivatud ja ei saa osaleda, nii et võtsin endale vabaduse lükata matk neljandale nädalavahetusele. Kõigist 32 grupiliikmest osales matkal 4 (mina kaasa arvatud). Samas mulle meeldibki väiksem rühm rohkem, nii et pole põhjust kurta.
Black Diamond Mines kaitsealal asuvad kivisöe- ja liivakaevavanduste ning kunagiste asulate säilmed. Aastatel 1850-1906 oli see ala tuntud kui Mount Diablo Coal Field, kus asus 12 kivisöekaevandust ning 5 kaevanduslinna. Suurim asulatest oli Nortonville, kus elas kõrgajal umbes 1000 inimest. Kuna sellelt alalt kaevandatud kivisöe kvaliteet oli madal, siis imporditud kvaliteetsema kivisöe taskukohasemaks muutudes lõpetati ka sellel alal kaevandamine. Peale kaevanduste sulgemist hüljati ka asulad ning ala kasutati peamiselt karjamaana.
Matkasime pargis umbes 5-miilise (8 km) ringi mööda radu: Nortonville Trail > Coal Canyon Trail > Black Diamond Way > Black Diamond Trail > Manhattan Canyon Trail > Chaparral Loop Trail. Rajad viisid meid läbi kahe kunagise asulakoha, Nortonville ja Somersville. Kunagisest asustusest polnud küll midagi enam näha, ainult rohi ja puud. Hooned kas lammutati või liigutati mujale.
 |
| Somersville asulakoht. Kauguses Rose Hill kalmistu. |
Kunagisest asustusest on jäänud asulate vahel asuv Rose Hill kalmistu. Armas väike kalmistu, mis langes 70ndatel tõsise rüüstamise ohvriks, nii et paljud hauakivid on kadunud. Need, mis alles, asusid üsna hajutatult. Kalmistul on märgatavalt palju just laste haudu. Eriti läks südamesse ühel lapse hauakivil olnud epitaaf: "Too sweet a flower to bloom on earth, she has gone to bloom in heaven."
Peale kalmistu kõrvalepõiget jätkasime Nortonville rajal kuni Coal Canyoni rajaotsani. Kivisöe kanjoni rada suundus tõepoolest läbi kanjoni, mõlemal pool kõrgusid mäenõlvad. Rada oli huvitav, pinnas muutus pidevalt. Ainuke miinus oli, et teatud osas oli rohi raja kõrval nii pikk, et ei saanud puutumata mööduda, nii et oli risk puuk üles korjata, nagu ka meie grupi esimese minejaga juhtuski. Raja äärde jäi ka "Jim's Place", mis on väike koobas, mis tundub olevat kunagi kellegi eluase olevat olnud. Koopa ääres võis märgata teist ohtu meie kanjoni rajal - poison oak. Peale poison ivy on see teine siin laialt levinud mürgine ronitaim, mille suhtes peab rajal silmad lahti hoidma. Kokkupuude nende taimedega tekitab enamusel inimestel allergilise lööbe (sügelus, lööve, villid).
 |
| Üleval mäenõlval oli näha mingi suurem avaus. |
 |
| Poison oak - kolm lehte, lehed tammelehtede moodi. |
Juba Mount Diablo pargis matkamas käies hakkas silma vahetus läheduses olev kivimurd (quarry). Black Diamond Mines ala asub Mt. Diablo pargi lähedal, nii et ka siit avanes vaade kivimurrule. Tegu on Mt. Zioniga, mis on tuntud ka kui "Pyramid Hill". Sealt siis tuleb siinsete teede materjal.. Kahju küll vaadata, kuidas mägi lihtsalt laiali veetakse. Arvata on, et kunagi seda mäge seal enam ei ole.
Peale lõunapausi Black Diamondi vanal asfaltteel istudes, liikusime edasi Black Diamond rajale, mis lookles läbi rohelisemate väljade kui Nortonville rada ning pakkus häid avaraid vaateid. Viimase osa matkast käisime kitsamatel mööda ojakallast looklevatel Manhattan Canyon ja Chaparral Loop radadel, mille ääres avastasime ka ühe teismeliste "hängimiskoha".
Enne parklasse tagasi jõudmist möödusime veel ühest endisest kaevandusšahtist, mis oli 1860-1895. a. Eureka kivisöekaevanduse peamisi sissepääse.
