Matkamas Brionese pargis

Pühapäeval tegime väljasõidu pooletunnise autosõidu kaugusel olevasse Briones loodusparki. Oleks heameelega läinud koduparki Tildenisse matkama, kuid kuna see on nädalavahetusel ülerahvastatud, siis läksime Brionese parki. Käisime ära umbes 3.5-miilise (5.6 km) ringi Old Briones Rd trail>Ivan Dickson trail>Crescent Ridge trail>Yerba Buena trail>Valley trail>Old Briones Rd trail. Tee kuni vibulasketiiruni oli nagu tavaline külavahetee, sealt edasi nagu rohtu kasvanud põllutee. Lootsin pargis veel viimaseid kevadlilli näha ning kuivanud rohu sees võiski näha viimaseid California moone, aga peale kohati kinkudel olevate kollaste metsikute sinepilillede laikude oli pilt üsna värvivaene.

Peale Yerba Buena rada jõudsime välja orgu, kus peale karjavärava läbimist avastamine end keset aktiivset karjamaad. Rada oli korralikult sõngutud ehk siis näha, et lehmad on regulaarsed matkalised seal. Tundus nagu deja vu põhikooliajast, mil sõbranna juurde külla minnes lõikasime läbi karjamaa ja lehmakarja. Pärast esimese lehmakarja läbimise, mis uimaselt keset meie rada rohtu mälus (või õigemini heina, sest kõik on ju kuivanud..), möödusime mitmetest puude all vilus puhkavatest lehmadest. Tabasin end mõttelt, et tulin nagu matkama loodusesse, aga tegelikkuses sattusin mööda karjamaad käima.

Matkamas Briones pargis

Sõitsime täna Brionese loodusparki radasid väisama. Asub see park meist umbes pooletunnise sõidu kaugusel, hea lähedal minna. Kuigi ilm on jälle talutavam ning nagu piltideltki näha, täna ka enamasti vines, oli õhk ikkagi palav ja lämmi. Aga noh, jõin hoolega vett (oleks rohkemgi joonud, kui ei oleks olnud muret, et saab liiga vara otsa) ning suutsin ülekuumenemist vältida. 

Valisime pargi mitmest sissepääsust Bear Creek Staging Area, maksime parkimise eest $3, varustasime end kaardiga ning läksime teele. Tegime ära ringi mööda radu Old Briones Road Trail->Black Oak Trail->Mott Peak Trail->Briones Crest Trail. Kokku 5.4 miili / 8,7 km. Kena keskmine. Kaasa algul küll nurises, sest Black Oak Trail ronis alguses ülimalt järsult mäkke (lõi ikka korralikult pulsi üles!), ning kartis, et terve ring on selline järsk üles-alla "ameerika mäed" nagu Lafayette reservuaari pargis, aga peale seda algset rasket tõusu läks rada sujuvamaks, nii et polnud hullu midagi.

See pargialune maa oli kunagi osa suuremast rantšost ning kuigi praegu kuulub see maa riigile, on see praegugi kasutusel karjamaana. Igal pool olid aiad ning läbisime kolm karjaväravat, et oma rajal jätkata. Kõige ilmsem vihje aktiivsele kasutusele olid muidugi lehmapannkoogid. Kui vahel jäid kauemaks ümber vaatama, siis esimene mõte pilku teele tagasi pöörates oli, ega ma ometi vahepeal millegi sisse ei astunud. Ja muidugi me nägime ikka lehmi ka.

Kuna vihma pole juba ei mäletagi mis ajast sadanud ning suvi ja sügis on siin kõige kuivemad ja soojemad ajad, siis ei oodanud me ka mingit rohelust. Kevadel oleks need künkad helerohelised ning täis aasalilli. Siis oleks vast kõige parem aeg seda parki külastada.

Üllatuslikult leidsin selle raja kõrvalt üksikuid California moone.
Loodus on nii kuiv, et väga vähe oli midagi muud peale kuivanud rohu/taimede näha.

Parklast välja sõites kaklesid vares ja kotkas tee peal saagi üle.
Kotkas läks hiljem muru peale mossitama. :D
Turkey volture