Gran Canaria soojamaareis veebruar 2019

Pean ütlema, et ma ei ole enne talvisel ajal soojamaareisil käinudki. Isegi mitte USA-s ei sõitnud me talvisel ajal (vihmahooajal) sooja otsima, aga ega seal nii külm ei olnudki, et päikselist päeva ei võinud aeg-ajalt nautida. Sellist basseini-ranna-chillimise puhkust ma pole aga kunagi ette võtnud. Kõik puhkused on alati olnud aktiivsed. Kas on siis olnud road trip autoga, matkamine, ringi käimine ja vaatamisväärsustega tutvumine või üleüldse töö ja seightseeing üheskoos. Seega selline basseiniäärne lebotamine tegi natuke murelikuks, kuna no kindlasti hakkab mul ju igav. Samas õe pere oli eelmisel aastal ühel Kanaari saarel juba käinud peesitamas ja nüüd siis oli järg teise Kanaari saare, Gran Canaria käes ning meid moositi kaasa koguperereisile. Kambas segasem. Kui aga kaasas on nii õde kui ema, siis teadagi, et vahepeal saab ka draamat.

Lennuk läks vara, seega sõitsime küljeluuga juba õhtul Tartust Tallinnasse, et öö sugulaste juures veeta ning ka auto hoiule jätta. Lend läks läbi Stockholmi Gran Canariale. Stockholmis juhtus, et pidime kaks korda lennukit vahetama. Peale 3-tunnilist ümberistumisaega saime lennukile, aga lennuk õhku ei tõusnud, tehniline rike mootori käivitamisel. Oodati siis tehnikut ja püüti parandada nii, et me kõik ootasime samal ajal lennukis. Viga parandatud ei saadud. Läksime tagasi lennujaama ootama. Eriti kaua ootama ei pidanudki, kui saime teise lennuki peale. See aga ka õhku ei tõusnud, kuna natukene saime vaid istuda, kui anti teada, et seda lennukit ikka kasutada ei saa, kuna see lennuk peab varem tagasi olema, kui Gran Canariale lennates oleks võimalik. Võtsime jälle oma kompsud ja kohvrid ja tagasi lennujaama ootama. Kolmanda lennuki pardal ei julgenud enam oma asju kotist välja võttagi, äkki on vaja jälle lennukit vahetada. Olin autorenti juba kaks korda teavitanud meie tublist hilinemisest. Seekord läks aga õnneks ning Kanaari saarte teele me olimegi. Kohale jõudsime seega 3 tundi hiljem, kui oli planeeritud. Aga vähemalt jõudsime.

Poolel teel

Kohal

Gran Canaria oli esmapilgul trööstitult pruun. Sooja ja kuiva kliimaga kohas on see muidugi paratamatu. Mõneti tuletas meelde Californiat, aga Californias oli loodus ikkagi lopsakam. Siin tundus, et kuhu inimkäsi ise puid-põõsaid istutanud ei olnud, seal rohelust ka ei paistnud. Mägedes võis kohata madalate mändidega metsasid, seega vulkaanilisel kivimil kasvav taimestik on loomuomaselt vähenõudlikum.

Kuna väga vähesed hotellid pakuvad talvel soojendusega basseini, siis valikusse väga palju hotelle ei jäänudki. Valisime lõpuks ühe väikesema majutuskoha, kus saime endale kõrvutiasetsevad kaks bungalow-tüüpi apartementi (8 korteriga ridaelamu). Koht oli tore, bassein oli soe, päikesetoolid ja päevitusvõimalused olid olemas, hommikusöögid-õhtusöögid terrassil, väike köök kõige vajalikuga. Ainuke miinus oli, et hotell asus kohe ühe suurema liiklusega ringtee nurgas. 4-liikmelisele perele on see natuke kallim, kui oleks mõni suurem mitmekorruseline kuurorthotell, aga palju intiimsem ning toast päikest võtma ning basseini hüpata on nii palju mõnusam, Vahepeal tundus, et meie pere oli õue ja basseini üle võtnud, teisi eriti näha ei olnudki. Aga eks nad käisid saarel ringi nagu meiegi.

Järgmine päev chill basseini ääres, sõit poodi toitu ja jooki varuma ning õhtupoole jalutuskäik Maspalomase randa ja liivadüünidele. Nagu näha, oli seal liival palju jalajälgi, st päeva jooksul üsna palju käijaid.

Maspalomase düünid

 

Kuna meil oli ka lastega reis, siis järgmisel päeval sõitsime Palmitose loomaparki. Papagoid, roomajad ja delfiinid. Gran Canaria on väike saar ning vahemaad ei tundu üldse kauged, eriti kaardil. Samas kui sisemaa poole sõita, siis on tagatud kitsad ja käänulised mägiteed, millega kõik harjunud ei ole. Kuna me Californias harjusime mägedega ära, siis meie jaoks see midagi hullu ei olnud, aga mõnes kohas oli tee kahe auto või siis bussi ja auto jaoks liiga kitsas ning see tekitas ikkagi ka närvikõdi. Õemees, kes pole harjunud selliste teedega, loobus pärast saarel mäkke sõitmisest. Nad sattusid küll väga õnnetus kohas kohati bussiga ning pidid end täiesti kuristiku äärele kõrvale tõmbama (ilma igasuguse piirdeta), et buss nibin-nabin mööda saaks, ja see ehmatas ikka ära.

 

 

 

Õhtul õe pere sulistas basseinis, aga meil oli juba natuke igav. Otsustasime ringi kõndida. Maspalomas on nagu spetsiaalselt turistidele tehtud, hotellid ja kuurortid iga nurga peal, kinnised aiad-väravad ning ei midagi huvitavat uudistada. Lähedal oli küll aga üks väike botaanikaaed-park ning võtsime küljeluuga ette jalutuskäigu sihiga sinna. Aed oli küll väike, aga tasuta ning meie jaoks piisavalt eksootiline - menüüs olid oad, rõikad ja vorstid. Kõige huvitavam oli muidugi vorstipuu (sausage tree).

Mädarõika puu (horseradish tree)

Vorstipuu (sausage tree)

Midagi mulle - mural!

Järgmisel päeval oli väljasõidupäev. Sõitsime 20 min kaugusel asuvasse Puerto de Mogan rannikulinna. Tegu nii populaarse linnakesega, et parkimist oli väga raske leida. 

 

...

Kahjuks on mul jäänud see reisikirjeldus pooleli. Postitan praegu selle siiski sellisena, nagu ta kirja on saanud, poolik või mitte. Ausalt öeldes on endal tõenäoliselt kõige huvitavam seda lugeda ja meenutada.

Jääaeg

Veebruarisse oli meil planeeritud koguperereis Kanaari saartele, soojale maale. Esimest korda pidime sõitma koos õe perega ja ema ning tema elukaaslasega reisile. Mõned päevad enne seda oli meil aga vaja erakorraliselt sõita Hiiumaale. Ilm oli krõbe.

Kes Hiiumaal käinud, teab, et praamisõit võtab väga kaua aega. Olles harjunud Saaremaa ja mandri vahelise lühikese otsaga, tundub see algselt parajalt piinarikas. Kui on piisavalt tegevust (süüa, lugeda, jutustada), siis see asi nii hull ei olegi. Samuti on alati huvitav jälgida läbi jää murdmist. Lapsena olen just Hiiumaa ja mandri vahel olnud praamiga jäävangis. Lihtsalt ei saanud enam edasi. Tükk aega koha peal nikerdamist ja praam keeras otsa tagasi. Toona me saarelt minema ei saanudki. 

Jäine meri on alati aegumatult ilus, nii sai ka sellest paar pilti klõpsatud. 

Alatskivi matkarajal

Pühapäeval sõitsime pooletunnise sõidu kaugusele Alatskivile sealse järve ümber kulgevale rajale käima. Tegu lühikese ca 4,5 km pikkuse matkarajaga. Rada viib läbi kaskede allee rohumaale, kus paikneb ilus "kollase akna" vaade Alatskivi lossile. Sealt keerasime paremale ning peale trummi ületamist jätkasime järve teisel kaldal. Otsustasime teha ka kõrvalepõike Kalevipoja sängi juurde. Sängi sai ronida mööda puidust treppi, mis oli tore vaheldus tasasele rajale. Lossi poole käies jõudsid kohale tugevad tuuleiilid (lähenesid tumedad pilved) ning puudealleed läbisime tugeva kohina saatel. Lossi juurde jõudes tegime ümber lossi tiiru, uudistasime siit ja sealt ja suundusime tagasi auto poole. Suurem osa teest koju sõitsime vihmasajus, nii et igati hästi ajastatud väike trip.

 

Rekordkiire trip Lätti ja Leetu

Suvel tekkis mõte teha trip Lätti ja Leetu. Ei ole neis naaberriikides ju õigupoolest eriti käinudki, v.a tööasjus Riias, kus sai bussipeatusest taksoga büroohoonesse ja tagasi sõidetud, ning Riia lennujaama teenuseid kasutatud. Minu mõte aga võtta kätte ja käia mitmed looduspargid ja ägedamad kohad läbi kukkus aga välja nii, et mees ütles, et võime siis kahe päeva pärast minna ja ta pani majutuse Palangas kinni. Mina siis pärisin vastu, et misasja, üheks ööks panid majutuse või - et üks päev lähme ja teine päev tuleme?! Wtf? Igatahes pandi ultimaatumi ette, et võta või jäta. No kui alternatiiv on üldse mitte minna, siis muidugi võtan selle, mis pakutakse. Aga nagu ka ette teadsin, kulus sõidu peale nii palju aega, et ega kõrvaltegevusi eriti ei olnud. Nii et kui keegi sõpradest oleks valmis minuga tõelist trippi ette võtma, siis oleksin ikkagi käsi. Mehega on mul raske reisil käia, kõik reisid peavad olema über-lühikesed. Käisin ju ka Californias väga palju just üksi matkamas. 

Kui Leetu jõudsime, siis oleksime nagu jõudnud põldude ja traktorite maale. Iga natukese aja tagant pidime kiiruse maha võtma ning traktori taga möödasõidu võimalust passima. See oli seal nii tavaline, et tagasi sõites ei jõudnud oodata, millal Läti-Leedu piirist üle saab.

Palangas suundusime peale check-in'i ranna poole. Kaasa ei võtnud ei rahakotti ega telefoni, nii et pildid on ainult vaimusilmas. Rahvast oli seal ka õhtul palju, aga rand ei olnud niimoodi korrastatud ja arendatud nagu Pärnus. Rannas põhimõtteliselt puudus piki randa jooksev laudtee ja ühest ranna otsast teise käidi mööda mereäärt, kus oli kõvem jalgealune. Rand ise oli pikk, aga kitsas. Mere madalam osa oli ka osaliselt vetikate meelevallas, aga meie sattusime sellisesse ossa, kus vetikaid eriti ei olnud. Kõige olulisem oli aga, et ilm oli ilus ja vesi mõnus.

Pärast ujumist ja peesitamist kõndisime tükk aega mööda mereäärt kai poole, et siis ka natuke mööda kaid kõmpida ja rannale tagasi vaadata. Siis avastasimegi, et mööda mereäärt ongi ainuke võimalus nii pikalt liikuda. Kai juurde suunduv tänav ongi seal vist nimetatud promenaadiks. Džiisas... Selline kommertslik bling, et võttis silme eest kirjuks. Kõiksugu putkasid-restorane-kohvikuid-atraktsioone-müügipunkte jne, aga paljud selle eest tundusid lihtsalt turistilõksud.

Kuna meil olid kõhud tühjad, siis vaatasime selle pilguga ringi, kust saaks mingi kiire õhtuampsu. Põikasime sisse ühte kiirtoidukohta, kus olid üleval need standardsed hamburger-wrap-jm reklaampildid. Tellisime tüübilt kaks hamburgerit - no seda, mis pildil oli eks, seda tüüpilist euroburgerit -, ja saime elu kõige jubedamad ja kahtlasemad hamburgerid üldse. Ma ei tee nalja - sellist jama pole ma enne näinud. Suured kuivad (magusad!) saiad, vahel mingi 2mm paksune litsutud tundmatu päritoluga "pihviline", mis paistis toores (täiesti arusaamatu, mis asi see oli), ja mõned valged kuivanud rootsud (kapsas?). Ma võtsin väikese ampsu prooviks (ma olen tugeva kõhuga maalaps ju ikkagi), sest no ei ole võimalik ju burgerit ära käkkida, ja no täiesti söödamatu. Läksime edasi ja viskasime oma burgerid täiega prügikasti. Rohkem seal tänaval õnne ei hakanud proovima.

Järgmisel päeval oli meil plaan hommikul minna Birute parki ja merevaigumuuseumi, aga kuna ärgates kärgatas akna taga äike ja sadas vihma, siis võtsime lihtsalt suuna Läti poole, kus lubas ilusat ilma. Lätis võtsime suunas Sigulda linnale, kust saab alguse Gauja rahvuspark. Käisime uudistamas Sigulda ordulinnuse varemeid. Kuna ma võrdlen kõike Eestiga, siis muidugi võib Eestis leida samaväärseid või paremaid linnuseid (Kuressaare piiskopilinnus, Viljandi ordulinnuse varemed), seega väravas võtab ehk kahtlema, kas sinna raha eest on mõtet minna - pilet 2,00 nägu -, aga iseenesest ei kahetse, et läksime. Tuleks küll arvestada, et väga palju olemasolevast linnusest on rekonstrueeritud.

Ala ühes nurgas asub puidust vaatetorn, mis on ehitatud varemete sisse. Sealt avaneb vaade Gauja orule, mis on praegusel aastaajal ühtlaselt roheline. Teiselt poolt orgu vaatavad linnusele vastu Krimulda ja Turaida lossid.

Teisel pool orgu paremal väike valge laik - Krimulda loss.

Turaida loss

Rahvuspargis käisime veel kuulsa Gutmanis koopa juures. Jäi kohe tee kõrvale. Selline mitte eriti sügav avaus, mille vaatamisväärsus on minu hinnangul vanad graveeringud. Jätsime auto parklasse (tasuline) ja koobas oli sealt põhimõtteliselt kiviga visata.