Antelope Canyon, Arizona

8. aprill, reede

Hommikul oli ilm pilves ja tuuline, nii et oli näha, et ilmaennustus ei luisanud. Kontrollisin veel meie sihtpunkti ilmaennustust ning jep, vihm. Mõtlesin läbi kõik vähegi võimalikud alternatiivid selleks päevaks, juhuks kui planeeritud matk kanjonisse peaks ära jääma, aga kuna vihma lubas ka nendes piirkondades, siis ei jäänud muud üle, kui jooksvalt vaadata, kuidas päev kujuneb. Võtsime ette sõidu Page linna Arizonases, mis on Springdale'ist ca 2-2,5 tundi sõita. Olime reserveerinud aja giidiga tuurile Antelope kanjoni alumisse ossa ning lootsime, et ekskursioon ikka toimub, sest vihmase ilmaga võib kanjonis tulvavesi tekkida.

Sõitsime läbi vapustavalt võimsa ja ilusa maastiku. Zion rahvuspargi idaosa peale Zion-Mount Carmel tunnelit oli vapustav. Ma nii kibelesin, et teeks peatuse ja läheks matkaks natuke seal. Ilm ka parajasti pidas, mis oli minu arust eriti pädev argument, et esialgseid plaane muuta, aga noh, kui autojuht ei peatu ja jätkab sõitu, siis mis parata. Aga hinges ikkagi veidi kriibib.

Sõitsime siis edasi Page linna poole ja mida lähemale jõudsime, seda ebakorrapärasemaks telefoni levi muutus. Olin enne teele asumist helistanud tuurifirmale ja jätnud kõneposti sõnumi küsimusega, kas meie tuur ikka toimub ilma pärast, ning õnneks oli leviaukude vahel ka leviga kohti, mil sain mulle jäetud kõnepostisõnumit kuulata ning kinnitust, et hetkeseisuga polnud midagi tühistatud ja nad vaatavad jooksvalt. Nii et me võtsime siis ka jooksvalt. Hea, et meil Garmin kaasa oli võetud, telefonilevi oli Arizonases täiesti olematu, null, zero.

Jõudsime Page'i kolm tundi enne meie tuuriaega, kuid otsustasime mitte oodata ning sõitsime küsima, kas saame varasema tuuriga liituda. Taevas oli tumedaid pilvi täis ning aeg-ajalt ka tibutas, kuid lausvihma veel ei sadanud. Olime reserveerinud ekskursiooni firmaga Ken's Tours, mis on üks kahest firmast, mis Antelope kanjoni alumisse ossa (Lower Antelope Canyon) giiditeenust pakub. Ken's Tours asub kanjoni alumise osa sissepääsu lähedal ning ekskursioon sinna toimub omal jalal, nii et algpunkti tuleb oma transpordiga saada. Keerasime pinnaseteele ning olime valmis väravas navaho pargimaksu $8/inimene maksma, nagu juhised olid antud, kuid putka oli kinni ja mehitamata. Lõppkokkuvõttes korjas selle raha meilt koos ekskursioonirahaga Ken's Tour.

Antelope Canyon on osa navaho indiaanlaste hõimupargist (Lake Powell Navajo Tribal Park) ning kanjonisse sisenemine oli vanadel aegadel navahode jaoks püha kogemus. Võib-olla on ka praegu, aga kindlasti mitte üheskoos kõige selle massiga, mis sealt nüüd läbi käib... Omal käel ei ole lubatud seal käia, nii et kunagi ei tea, kui palju rahvast sinu grupis on. Ma valisin alumise kanjoni tuuri just sellepärast, et sinna pidi väidetavalt vähem inimesi minema (meil oli ikka 15 inimest grupis ja teine grupp oli kohe kannul). Ülemisse kanjoniossa viiakse inimesi tuurifirma autodega (nagu silgud kastis:)) ning kuna sinna saab omal jalal lihtsalt sisse jalutada ilma redelist alla või üles ronimata, siis lõviosa masse läheb sinna. 

Meie varasem kohale ilmumine tasus ära ning saime kenasti järgmise 10 minuti pärast lahkuva ekskursiooniga liituda. Kuna keegi tark (mina siis) oli unustanud fotoka akut laadida, siis pidin kanjonis oma mitte kõige uuema nutitelefoniga hakkama saama. Mul läks veidi aega, enne kui taipasin, et parimate värvidega piltide saamiseks pean telefoni erinevate nurkade all ringi liigutama, kuni selle õige nurga leian. Need ilusad värvid internetis nähtavatel piltidel on kõik valguse töö. Kanjoni sein on iseenesest hele virsikuvärvi navaho liivakivi, mis teatud nurga all valguse võlujõul eredamad värvid võtab.

Käisime umbes 5 minutit liivas, kuni jõudsime kanjonisissepääsuni, kus laskusime mööda metalltreppi-redelit alla kanjonisse. See esialgne laskumine on minu arvates kõige ärevam neile, kes kõrgust kardavad. Tegelikult pole selles midagi nii väga hullu, aga lihtsalt päris sügavale tuleb laskuda ning trepp on kohati päris järsk. Kanjonis on kohati väga kitsaid kohti, aga kõik olid minu arust lihtsalt läbitavad. Matk läbi kanjoni läks väga-väga aeglaselt, kuna käisime kõik hanereas ning kõige ees oli grupp inimesi, kes iga paari sekundi tagant pilti tegid. Et siis lõviosa ekskursioonist möödus oodates, millal inimesed edasi liiguvad. Kanjon ise on väga ilus ja oleks, et saaks seal vaikuses ise ringi vaadata, ma olen kindel, et see oleks vaimne kogemus. 

Ekskursiooni lõpp. One by one ronis meie grupp kanjonist välja.