Käigud Eestis - lossid ja metsad

No nii pool aastat on siin vaikus olnud - pean tunnistama, et talvel Eestis midagi sellist ette nagu ei võta, et viitsiks sellest blogida. Viimase paari kuu jooksul oleme ka Eestimaal natukene ringi vaadanud. Viimasel Pärnust Tartusse sõidul tegime eksprompt paar kõrvalepõiget vaatamisväärsuste juurde (mõlemad Valgamaal). Ilm oli tavapäraselt hall ja sombune, aga piisavalt soe, et tahta autost välja astuda. Esimene käik oli Taagepera lossi juurde. Taagepera küla oli peale talve hall ja kuidagi depressiivne ning ka loss oli selline .. tume. Tõsine keskkaeg, kuigi see "loss" on ehitatud 20. sajandi alguses, nii et üsna uus ehitis. Pidi olema Eestis üks esinduslikumaid ja suursugusemaid juugendstiilis losse. Kuni 2002.a. tegutses mõisahoones vaimuhaigla ja sanatoorium, nii et veidike nagu spooky.

Printsessid jäid päästmata

Järgmise kõrvalepõike tegime Barclay de Tolly mausoleumi. Puhkab seal kuulus balti aadliperekonnast põlvnev Vene väejuht, kes oli läbi abielu Jõgeveste mõisa omanik ning pidas meile mausoleumis räägitud info järgi just Jõgeveste mõisa oma koduks. Mausoleum on praegu osa muuseumist ja endises valvurimajakeses on ka korralik ajaloo väljapanek. Ausalt öeldes ei osanud oodata, et keset metsasid-põlde kuskil külatee ääres on selline uhke mausoleum. Igati uhke, sarkofaagidega ja puha.

Mai alguses sõitsime Rõuge ürgoru radadele. Esimese asjana jäi muidugi ette kurikuulus Rõuge vaatetorn "Pesapuu". Džiisas, mis pesa. Mina päris üles välja ei läinudki, vaid keerasin otsa tagasi. Selline võrestikuga vaatetorn tekitab mul alati vertigo ning hindasin, et see vaade, mis sealt ülevalt avaneb, ei ole selline, mis selle ebamugavustunde ära kompenseeriks. Mehe sõnul oli platvorm ka kõikunud, nii et ei saa öelda, et ma kahetseks. Peale vaatetorni suundusime Rõuge ürgoru radadele. Kuidagi keerasime kuskilt valesti ning jõudsime hoopiski välja Viitnasse, mitte Hinni kanjonisse.  Nii et millalgi tuleb veel tagasi minna. Käisime nii mööda külavaheteed, põlluteed, metsavaheteed kui ka asfaltteed. Päike jätkuvalt lõõskas. Ma ei oska praegu öelda, mis rada see selline on, aga mingi RMK märgistusega rada see igatahes on. Tore oli anyway, külavahel ja heinamaal käies oli mõnusalt nostalgiline ning tuletas meelde, et on aeg vanaemale külla minna.

Vesioinad

Viitna

Mai teises pooles sõitsime Tartu lähistele Ilmatsalule ja tegime ca 8,5 km ringi mööda Ilmatasalu-Kärevere matkarada. No hoopis teine loodusturism kui Rõuge ürgorg. Mina, mitte-tartlane, ei tea tegelikult Tartumaast essugi, st vaatasin huviga ning ka väikese tülgastusega neid Ilmatsalu räämas kalatiike. Mul on mingi paranoia veekogudes olevate objektidega seoses - seal olid need mingid vee väljalaskmise kohad, mis siis olid no igas võimalikus konditsioonis ja tekitasid minus igatahes võdinaid. Kui nendest kalatiikidest eemale saime, siis läks asi tavapärasemaks. Mingit erilist silmailu see rada ei paku - kui sillast üle jõe minna, siis läks rada kõigepealt üle märgala ning siis läbi metsa kuni asulani välja. Põhimõtteliselt peale silda tegu tavalise metsavaheteega.

Saarele ring peale

Käisin teist korda Angel Island'il matkamas. Loodusradadel seegi kord ei käinud, vaid sai jälle saarele ring peale tehtud asfaltteed mööda. Kuna läksime sinna 7-liikmelise grupiga, kust ma tundsin vaid kahte, siis palju toredam oli grupiga matkata ning inimestega jutustada, kui neist eralduda ning loodusradadele suunduda. Käisime ära 6-miilise ringi ümber saare. Tee peal külastasime immigratsioonimuuseumi, kus mul oli veel käimata, ning avastasime ka ühe peidetud pärli - ilusa liivaranna.

Immigratsioonimuuseumis - seintesse olid kraabitud luuletused,
enamasti hiinlaste poolt. Juurde olid lisatud ing. k. tõlked.
Random thoughts at night
In the quiet of night, I heard, faintly, the whistling wind,
The forms and shadows saddened me; upon seeing the landscape,
I composed a poem.
The floating clouds, the fog, darken the sky.
The moon shines faintly as the insects chirp.
Grief and bitterness entwined are heaven sent.
The sad person sits alone, leaning by a window.
Written by Yee of Taishan

Nägime huvitavat taime - lehed nagu tammel, marjad nagu kirsstomatid.

Täies õies agaav (agave americana).
Enamasti näeb siin agaavi aedades, kuid ilma selle pika õieta.
Mingist agaavist toodetaske suhkruasendajat, aga ei tea, kas see on just see sort.

Ayala Cove

CA-AZ-NV road trip - 3.päev - Grand Canyon

Laughlinis ööbisime kasiinohotellis ja kasiinohotellid ei ole just mu lemmikud. Fuajee tasandil on alati müra, bling ning suitsuhais (aah, ma vihkan suitsuhaisu...). Ja hotellis ei pakutud ei tasuta hommikusööki ega wifit. Ainuke hea asi sealse hotelli puhul oli, et toa hind oli super odav. Hommikusööki sõime hoopis jõe teisel kaldal, kus asub juba hoopis teine osariik (Arizona) ja teine linn (Bullhead City). Toidupoodi varusid täiendama sõites jäi silma jõeäärne puhkeala, kuhu hiljem naasime oma hommikukohvi ja -sööki nautima. Ideaalne algus päevale.

Teekonnal Suurde kanjonisse oli plaanis vahepeatus Kingmani linnas, et külastada sealset Route 66 muuseumi. Tegelikkuses külastasime aga ühe muuseumi asemel hoopis kahte muuseumi. Asuvad need muuseumid lähestikku ning GPS-i järgi olime peaaegu kohal, kui nägime maja siltidega "Mohave Museum" ning "Route 66". Alles peale maksmist ning pileti saamist märkasime, et tegelikult ei olnud see päris see muuseum, kuhu rihtisime. Aga see oli tegelikult (minu arust) palju ägedam. Kuna sama piletiga sai külastada kolme erinevat muuseumi - Mohave Museum of History and Arts, Route 66 Museum, Bonelli House - , siis saime ka Route 66 muuseumi sama piletiga käidud.

U.S. Route 66 on kõnekeeli tuntud kui "Mother Road" või "the Main Street of America". See maantee sai kunagi alguse Chicagost, Illinoist, kulges läbi Missouri, Kansase, Oklahoma, Texase, New Mexico ja Arizonase ning lõppes Californias. See oli põhiline tee neile, kes Läände paremat elu otsima suundusid. Peale olulisi ümberkorraldusi ja uuendusi eemaldati Route 66 1985. aastal ametlikult maanteevõrgust, kuid praeguseks on teatud ajaloolised Route 66 osad saanud märgistuse "Historic Route 66". Meie lisasime Route 66 oma reisikavasse aga hoopiski sel põhjusel, et õepoiss oli väiksena animafilmi "Autod" fänn ning see Pikne McQueen seal ju sõitis mööda Route 66, eks ole.

Mohave muuseumist jäi kummitama Olive Oatmani lugu, mille koju jõudes üle googeldasin. Vaatan, kas saan näpud taha mõnele raamatule, mis on tema indiaanlaste käes vangistuses olnud ajast kirjutatud. Kokkuvõtvalt - Olive Oatman rööviti 1851. aastal Tonto Apache indiaanlaste poolt, kaubeldi edasi Mohave indiaanlastele ning peale viit aastat vangistust valgele mehele, kes esindas Olive'i venda. Olive kandis elu lõpuni lõual sinist tätoveeringut, mis tähistas tema kuulumist Mohave indiaanlaste hõimu.

Peale muuseumikülastust oli meie järgmiseks sihtkohaks Grand Canyon /Suur kanjon. Kingmani linnast kanjonisse oli veel jäänud umbes 2,5 tundi sõita. Kuigi taevas oli pilvine ja hooti ka sadas, siis õnneks Grand Canyoni külla jõudes ilm pidas. Ilm oli küll üsna jahe (ca 13 kraadi) ning tuuline, ikkagi talveperioodi lõpp. Kui parkimisplatsil võis näha veel sulamata lumekäntskaid, siis muidu olid teed ja loodus lumevabad.

Kuigi see oli mu teine külastus Suurde kanjonisse, olid mõlemad korrad kanjoni lõunaservale (South Rim), kus asub Grand Canyoni küla ning kuhu suundub enamik (90%) kanjoni külastajatest (sissepääs autole $25). Ainult väike osa (10%) külastab kanjoni põhjaserva (North Rim), mis on raskemini ligipääsetav. Ööbisime kanjonist tunnise autosõidu kaugusel asuvas Williamsi linnas. Kanjoni külas saab ka ööbida, aga seal tuleb tuba juba aegsasti kinni panna, nii et sellega jäime juba mitu kuud hiljaks.

Grand Canyon on lihtsalt vapustav, seda on näha ka piltidelt. Piltidelt avaldub huvitav valguse ja varjude, soojade ja külmade toonide mäng, mis oli suuresti pilvise ilma tulemus.

Veidike käisime ka Bright Angel matkarajal, kus eelmine kord küljeluuga veidi pikemalt kanjonisse alla matkasime. Praegu käisime seal tõesti vaid veidi raja algusest, sest mu õepere ei ole loomult matkajad (ja kui alla minna on kerge, siis pärast üles tulek on teisest ooperist) ning õde kartis mul paaniliselt kõrgust. Tegelikult pole seal rajal midagi karta, see on mugavalt lai. Palju laiem kui suurem osa mägiseid radasid.

Ka see kanjonikülastus jäi päris lühikeseks (nii paar tundi). Ma oleks heameelega veel sealse tasuta bussiga sõitnud kaugematessegi punktidesse, aga kuna meil oli lõuna vahele jäänud, ilm oli aina tuulisem ja külmem ning tundus, et iga minut võib sadama hakata, siis sõitsime Williamsi poole õhtust sööma ning ööd veetma. Mingi pakistus jäi aga südamesse - tahaks veel ja veel seal ringi vaadata. Kanjon on ju nii suur ja lai ning me käisime uudistamas vaid väga väikest osa sellest kaunist paigast.

Muuseumipäev - Legion of Honor

Paistab, et mu muuseumis käimise skoor vaikselt paraneb. Ma olen siin kandis üsna vähe muuseume külastanud, skoor kokku umbes viis. Oakland Museum of California (2x), California Academy of Sciences, Cable car muuseum, Boudin pagaritöökoja muuseum ja nüüd siis Legion of Honor. 

Legion of Honor on nn. kaunite kunstide muuseum, mille väljapanekud koosnevad enamasti Euroopa vanema perioodi maalidest, skulptuuridest, mööblist ja dekoratiivsetest esemetest. Muuseum ise asub Lands End pargis. Käisime küljeluuga eelmisel aastal seal rannikuäärsel matkarajal, aga muuseumisse sisse ei põiganud. Nüüd, Heidiga, sai ka see osa pargist avastatud. 

Muuseumisse sõitsime bussiga nr 38, maha Geary ja 33nda tänava ristil ning jalutasime ca 10 minutit muuseumini. Lands End on super ilus park, ainult et seal on golfiväljakud, mis mulle isiklikult tunduvad kuidagi eramaana, kuhu on keelatud minna, kui sa just golfiväljaku klient ei ole, aga ma ei usu, et keegi otseselt neid radu pidi keelab käimast.

See muuseumikülastus oli hea võimalus oma igapäevased kohustused korraks unustada ja eelmisest päevast tänasesse edasi kandunud stressi maandada (koju jõudes läksid närvid muidugi krussi tagasi).

Muuseumihoone on Pariisis asuva samanimelise ehitise (Legion of Honor palee) väiksemamõõduline koopia. Ma ei tea, mis teema siin selle kopeerimisega on, aga vahet pole, see hoone on sellegipoolest väga lahe.

Sissepääs täiskasvanule on $10. Olime seda valmis ka maksma, kuni meilt küsiti, kas tulime sinna bussiga. Bussipileti ette näitamisel saab muuseumipileti $2 soodsamalt (bussipilet maksab sinna kanti). Me tõesti sõitsime sinna bussiga, kuid meil ei olnud bussipiletit küll ette näidata, sest me mõlemad kasutame Clipper kaarti (Bay Area ühistranspordivahendites üleüldiselt aktsepteeritud plastikkaart, kust raha sõites maha läheb). Õnneks piisas ka Clipperi ette näitamisest, nii et maksime sissepääsu eest $8. Nice :).

Sammaste keskel siseõues asus Auguste Rodin'i "Mõtleja".

Auguste Rodin'i skulptuur "Kolm varju".
Muuseumis on tervelt üks galerii pühendatud ainult Rodin'i skulptuuridele.

Muuseumiga saab tutvuda läbi kahe korruse. Ülemisel asub enamus põhikollektsioonist ning peale sellega tutvumist läksime alumisel korrusel asuvasse kohvikusse lõunapausi pidama. Kohvikus pakutav toiduvalik on väike, aga see-eest huvitav. See "huvitav" on arvatavasti ka põhjus, miks toit hinnaklassilt kallis oli, no ikka üllatavalt kallis. Kuigi nimetatud kohvikuks, oleks hinnaklassilt sobinud restoraniks. Võileivad ja salatid maksid $14-$15, kindlasti väga head, aga mul ei olnud sellist väljaminekut väikseseks lõunanäksiks plaanitud. Ma isegi mõtlesin, et oleks võinud ju oma võileiva kaasa võtta ning lihtsalt tee sealt osta. Lõunana läks aga hoopis kirja suur tükk shokolaadikooki ja piparmünditee ($11).

Peale muuseumi vaatasime veidi veel muuseumi ümbruses ringi ning jalutasime pargist välja, tuldust vastupidises suunas, et sealt poolt sõitva nr 1 bussiga tagasi San Francisco all-linna sõita. Teekonna peale jäid meeldejääv holokausti mälestusmärk, mitteametlik rajake puude keskel ning mosaiiktrepp.

Tegu pole muuseumi väljapaneku osaga, vaid holokausti mälestusmärgiga.
Kurb, aga tabav. 

Sattusime mitteametlikule rajale, mida uudishimulikult avastama läksime.
Sattusime lõpuks ranniku ääres looklevale ametlikule rajale,
mida mööda pargist ka lahkusime.

Lincoln pargi 100 aasta vanused astmed saavad uue näo.