Peale mitut kuud kodurindel möllamist ja suve mitte saabumist, jõudis kätte see õnnistatud laupäev, mil me ekspompt võtsime ette teekonna Taevaskojale. Kuna see on ca 40 minutit Tartust sõita, siis superluks lähedal ikka! Kohapeal võtsime kõigepealt suuna Taevaskodadele. Suure ja Väikese Taevaskoja matkaring on RMK info kohaselt 3 km pikk, samas tundus see ikka väga lühike. Samas, 3 km võib-olla ongi lühike, kuidagi ei ole seda tunnetust. Ma olen nii miilidega harjunud matkama ja 3 miili on ju peaaegu 5 km.
 |
| Suur Taevaskoda |
 |
| Neitsikoobas, kust peaks välja voolama Kuldallikas |
Peale Taevaskodasid suundusime edasi Kiidjärve-Taevaskoja-Kiidjärve 11,8 km pikkusele matkarajale, mis minu tracker-i andmetel oli reklaamitust tublisti pikem 13 km. Rada kulges mööda Ahja jõe kallast, mis pole teps mitte tasane, vaid on lahedalt mägine. See üles-alla rühkimine tuletas täiega Californiat meelde, nii et mõnus nostalgiline teekond oli. Samas pidime osades kohtades pikat rohust läbi sumpana, nii et see oli jälle see miinus - kuidagi ei taha nn "puugikorjamisradadel" käia. Suuremalt jaolt on küll tegu mõnusa kuuse- või männimetsaaluse rajaga ning enamasti on ka üles- ja allamäge minekud stressivabad. Kaks kohta olid küll sellised, kuhu võiks midagi abistavat lisada, lihtsalt liiga järsk minek.
Rajale jäi paar liivakivipaljandit, kust avanes vaade järvele, aga muidu ei olnud head kohta, kust järve ääres olevatele liivakivipaljanditele oleks selge vaade avanenud. Kui paljandi peal olla, siis ju paljandit ei näe, ja teiselpool jõge oli kallas võsane ja roogu-rohtu täis kasvanud, nii et sinna ka hästi ligi ei pääsenud.
Raja äärde jäi aga vähemalt üks koht, kust oleks olnud hea ujuma minna, üks RMK onn grillimiskohaga ning veel mõned grillimiskohad. Võimalused ilusa ilmaga järve ääres chillida on igatahes olemas.
 |
| Saesaare paisjärv |
Maanteeni jõudes kõmpisime jõe teisele poole ning alustasime teist kallast pidi tagasi käimist. Ühes kohas tekkis küll mõningane segadus. Stendil olnud kaardi järgi ning raja ääres olnud sildi järgi oleks pidanud peale Nurmemäe paepealset minema ringiga ümber sealse talukoha, kuna tegu eramaaga, aga kui sinna jõudsime, siis sildid suunasid ikkagi edasi jõeäärset rada mööda. Kuna see ringiga minek ei olnud sildistatud ning teed jooksid sinna-tänna, siis kõige kindlam on ikkagi järgida jõge. Nii et käisime edasi mööda märgistatud rada (aeg-ajalt nooled ja puudel värvilised märgid) ning polnud mingit probleemi.
Viimane osa rajast oli osa Kiidjärve kulklasterajast. Raja ääres oli iga paari sammu tagant kuklaste pesa. Seisma ei tasunud jääda, kohe olid sipelgad jalgadel ronimas. Tõeline kuklaste kuningriik, nagu seda seal nimetatakse.
