Matkamas Sekvoia rahvuspargis

The mountains are calling and I must go. -- John Muir, local legendary naturalist

Istusin pühapäeval Oaklandis Greyhound bussi peale ning sõtsin maha peaaegu 6h, et jõuda Sequoia rahvuspargi lähistele Visalia linna. Sõit sujus sündmustevaeselt, kuigi lõpuks läks ära igavaks. Kohale jõudes võttis mind vastu kuumapahvakas, kraade oli ca 35 ringis, nii et ei olnud erilist isu ega energiat seal ringi vaadata. Ostsin tee peale jäänud Subwayst kaasa võileivapikukese ning kõmpisin motelli oma õhtusööki näsima ja kliimaseadet kulutama.

Fresno vahepeatuses jalga sirutamas.

Visalia kesklinn (downtown)

Järgmiseks hommikuks oli mul ostetud pilet kl 7.20 Sequoia Shuttle väikebussile, nii et olin päikesetõusuaegu juba Visalia Transit Centeris hakkamas. Sattusin samasse bussi koos 10-liikmelise saksa keelt rääkivate amish'ite perekonnaga. Naistel oli kõigil ühesuguse lõikega ühevärviline pikkade varukatega pikk kleit ja valge mütsike. Ma eeldan, et nad päris pinnaserajale matkama niimoodi ei läinud?

Pargis ostsin esimese asjana Giant Forest muusumist matkaradade kaardi, sest ei pargi kodulehel ega ka kuskil mujal ei ole kõiki radu näidatud. Kaarte müüakse iga pargiosa kohta eraldi - Giant Forest, Lodgepole jne -, aga kui kõige populaarsemate radade kohta on info juba olemas, siis pole mõtet enam kaarti osta. Pargis sõidutavad rahvast tasuta väikebussid ja nende peatustes on samuti kaardistendid, kus rajad on kõik peal, ainuke häda nendega on, et seal ei pruugi olla märgitud radade pikkust. Telefonil levi pargis ei ole (või on see ainult AT&T viga?), nii et telefoniga konsulteerida ei saa. Selfie'd ja check-in'id jäävad ka postitamata, kuniks mäe otsast tagasi tsivilisatsiooni jõuad.

Ostsin Giant Forest ala kaardi, sest olin teatud vähem populaarsemate radade kohta siit ja sealt internetist killukesi lugenud, aga konkreetset kaarti nende kohta ei leidnud, ja mõte oli jooksvalt seal kandis natuke ringi vaadata. Olenevalt, kuidas tuju tuleb. Ootasin siis bussipeatuses Moro Rock'i juurde viivat shuttle'it, kui otsustasin, et lähen sinna hoopis mööda rada. Kaardil oli ilusti ära märgitud 1.3 miili (2,1 km) pikk Moro Rock trail, mis hakkas kohe Giant Forest muusumi juurest, nii et teele ma läksin. Natuke jõudsin ära käia, kui tuli meelde, et bussijuht ütles, et just seal piirkonnas on kõige rohkem karusid nähtud. Tegi ikka närviliseks küll, ei olnud mingit tahtmist karu kohata.

Terve raja vältel ei kohanud ma ühtegi teist matkalist, mets oli vaikne, rada kerge, ainuke mu chill'i segav faktor oli karuhirm. Loodus ja mina sobime väga hästi, aga metsloomad ja mina, mitte nii väga. Välja arvatud oravad, sisalikud ja chipmunk'id!

Siin-seal oli ka üksikuid hiidsekvoiasid.
Punasest seljakotist sai seekord sinine. ;)

Jõudsin vahepeal ristteeni, kust üks rada suundus edasi Moro Rocki poole, teine pööras ära kalju äärde Hanging Rock'i juurde. Kõrvalepõige sinna "rippuva" kivi juurde on ca 0.2 miili (0.3 km) round-trip, ülimalt väike maa käia sellise vaate puhul. Istusin veidi aega Hanging Rocki'i juures kivi otsas ja nautisin vaadet ning vaikust. Jälle üks hinge kosutav koht. Ei ühtegi inimest, kõik suundusid kindlasti populaarse Moro Rock otsa.

Vaade Moro Rock'ile.

Moro Rock on graniidist monoliit, mille tippu on võimalik jõuda mööda kivisse raiutud/valatud astmeid ja rada (kokku umbes 400 astet, round-trip parklast 0.6mi/1km). Kuigi mitmete pargitöötajate sõnul oli sel päeval pargikülastus väike (sattusin teiste vestlusi kuulama, pargivahi juttu turistidega kuulasin päris huviga pealt :p ), siis Moro kivi otsa oli juba piisavalt turiste tee leidnud. Keegi nagu jalgu otseselt ei jäänud, nii et läks veel hästi. Viimane kolmandik astmeid võttis juba hingeldama, olin ju eelnevalt karuhirmus juba võimalikult kiire tempoga paar kilomeetrit maha käinud. Karuhirm hakkas vaikselt kätte maksma.

Peale Moro kivi vallutamist (check!) oli esialgne mõte küll sõita bussiga üks peatus edasi Crescent Meadow'le, seal veidi ringi vaadata ja ehk ka tagasi Giant Forest muuseumi juurde matkata. Teine kindel rada, mille tahtsin läbida, oli Tokopah Falls trail, mis saab alguse Lodgepole telklast, ning kellaajaliselt jäi mul selleks otsaks veel aega küll ja küll. Bussi oodates hakkas aga kostuma müristamist. Kivi otsas oli eelnevalt näha, et kauguses on vihmapilved. Ilmateade oli lubanud keskpäevast alates äikesetormi. Mõtlesin ja kahtlesin ning otsustasin sõita Lodgepole'i ning, kui ilm lubab, Tokopah kose juures ära käia. Rada koseni ja tagasi on kokku ca 3.4 miili (5,5 km). Kulgeb mööda jõe kallast ja on tasane ja lihtne ilma eriliste tõusude ja langusteta, kohati küll väga kivine ja see üle kivide ronimine võib põlvedele hakata. Sel rajal oli juba omajagu matkajaid, jällegi üks populaarsem rada. Ilm pidas ilusti, oli küll pilvine ning tagasi tulles tuli paar suuremat vihmapiiska, aga see oli ka kõik.

The Watchtower

Rockfall area

Tokopah kosk  - täitsa kuiv.

Enne Giant Forest muuseumi juurde tagasi suundumist (kuna sealt läks mu buss 17.30 tagasi Visaliasse) veetsin tunnikese või nii Lodgepole külastuskeskuses lõunat süües ja suveniire ostes. Bussini oli veel mitu tundi aega, aga ma olin juba piisavalt väsinud, et oleks varasema bussiga tagasi sõitnud, kui oleks võimalus olnud. Muuseumi juures puhkasin mõnda aega pingil jalga ja selga. Peale terve päeva ringi käimist andsid selja- ja turjalihased tunda, aga pingil pikutamine ravis selle kohe terveks. Mingi hetk sai pingil chillimisest villand ja otsustasin veel ringi vaadata. Bussini oli veel nii tunnike aega. Jõudsin välja Big Trees rajani ning käisin ära ca 1.2-miilise /1,9 km ringi (Big Trees rada ise on 0.6 mi/1km, kui sinna parkida). Lihtsalt selline asfalteeritud rada ümber aasa, sekvoiad siin ja seal, ei midagi väga erilist.

Buss jõudis tagasi Visaliasse tund aega enne piletil märgitud aega, mis oli meeldiv üllatus. Järgmisel hommikul olin jällegi bussis ja sõitsin Greyhoundiga tagasi koju.

CA-AZ-NV road trip - 1.päev - hiidsekvoiad

16. märtsil alustasin külalistega 5-päevast California-Arizona-Nevada ringreisi. Kuna vahemaad on siin pikad, siis tähendas see igapäevaselt keskmiselt 6-7 tundi autosõitu. Esimesel päeval rentisime auto ning võtsime suuna tüve mahult maailma suurimat puud vaatama. Nimeks sel puul General Sherman ja asub see Sequoia rahvuspargis California osariigis (Sequoia National Park, sissepääs autole $20, kehtib 7 päeva). Sequoia ja King Canyoni parke nimetatakse tihti koos, asuvad need kõrvuti Sierra Nevada mäestiku lõunaosas. Kõrgused nendes parkides varieeruvad 400 meetrist 4.5 kilomeetrini, meie kõrgemale/kaugemale kui umbes 2 kilomeetri kõrgusel merepinnast asuv General Sherman puu ei sõitnud.

Berkeley'st (SF Lahepiirkonnast) Sequoia rahvuspargini on umbes 5 tundi sõitu ning kuna märts on mägedes veel talvekuu, siis peatusime enne parki sisenemist Three Rivers linnakeses, et autole lumekette rentida. Sealt aga öeldi, et mägedes pole enam üldse lund, nii et kette ei peaks vaja minema, nii et jätsime ketid rentimata ja läksime õnne peale välja (ilmateade lubas ka päikselist ja kuiva ilma). Teed olid tõepoolest lumevabad, ainult ülesse mäkke jõudes oli tee ääres näha veel sulamata lumekäntsakaid. Kui mäejalamil oli ilm soe, siis hiidmetsas oli päris jahe ning dressipluusi või jakita enam ei saanud.

Tunnel Rock

Sequoia pargi südames asub Giant Forest, kus asuvad pooled maailma suurimatest ja pikaealisematest puudest. Selles hiidmetsas asub umbes 8000 kolossaalset hiidsekvoiat, nendest üks General Sherman puu, mis on ca 2100 aastat vana, 84 m pikk ja 30.5 m lai ning kaalub ca 1225 tonni.

General Sherman puu

General Shermani rada ei olnud väga pikk, tegi see väikese ringi ning siis suundus tagasi parkla poole. Kuna õhk on nii kõrgel mägedes hõre, siis võttis see väike ülesmäge parklasse tagasi kõndimine ka veidi hingeldama. Sealt sõitsime tagasi allapoole, et Giant Forest muuseumit külastada. Tuli välja, et muuseum oli juba kinni pandud, me jõudsime parki ju üsna hilisel pärastlõunal ning muuseum suleti juba 16.30. Muuseumi juurest saab alguse ka Big Trees rada (1km), mis jäi kahjuks läbimata, kuna aeg oli hiline ja kõhud tühjad. 

Leia pildilt mu õepoeg.

Sentinel tree & Giant Forest Museum

Ideaalis ma oleks muidugi tahtnud mõlemas pargis veidi pikemalt matkata, aga ka see väike külastus oli väga lahe. Kui seltskonnas ühtegi matkaselli pole, siis tuleb piirduda tavapärase turismireisiga. Ööbimiseks suundusime tagasi Three Rivers linnakesse. Järgmisel päeval ootas jällegi ees pikk sõit.