Jalutuskäik Lääne-Oaklandi tänavatel

Peale paari vihmast päeva oli jälle päike väljas, nii et võtsime kätte ning läksime linna peale käima. Kuna Berkeley on risti-rästi läbi käidud, siis käisin välja mõtte sõita Oaklandi ning minna Lääne-Oaklandi linnaossa käima. Mäletasin, et olin lugenud seal asuvast mahajäetud rongijaama hoonest, ning mulle tundus, et olin sealt ka autoga mööda sõitnud ning mõelnud, et pean sinna ringi vaatama minema. Ilma suurema planeerimiseta läksime teele. Sõitsime BARTiga Oaklandisse ning hakkasime rongijaama poole käima.

Möödusime linnavalitsuse hoonest, mille ees pargis toimus jällegi politseivägivalla vastane meeleavaldus, ning jõudsime peagi Preservation Park'i väravani. Sinna on kogutud 16 restaureeritud viktoriaanlikku maja. Peale viie maja, mis asuvad oma algupärasel platsil, on ülejäänud 11 olnud ohustatud hooned, mis on sinna säilitamiseks ümber kolitud. Olin ausalt öeldes oodanud sellest ajalooliste hoonete kogumist rohkem, kui sealt läbi jalutades leidsin. Sarnaseid hooneid võib leida nii Berkeley's kui San Franciscos ja see tundus mulle kuidagi nii... igapäevane. 

Ületasime kiirtee ning möödusime keset teed asuvast ehitisest, millest ma ausalt öeldes aru ei saanud, mis ja miks see seal on. Kaasa ütles, et seal rippuval sildil on kirjas midagi a'la teretulemast ajaloolisesse Oaklandisse, nii et ju see tähistab väravat Oaklandi ajaloolisesse piirkonda vms. Väravast edasi paremale jäi muidugi kõrge ja kole monstrumhoone (a'la nagu Lasnamäe 9-korruselised üheülbalised korterehitised), mille sarnast siin just eriti ei kohta ja mis ajaloolise Oaklandi pildiga kohe kuidagi kokku ei käinud.

Mida edasi käisime, seda tööstuslikumaks piirkond muutus. Mingi hetk möödusime tervet hoonet katvast truupärasest mural'ist "West Side is the Best Side". Isegi see rongijaama hoone, mille otsingul olime, oli seal jäädvustatud. 

Kõnnitee muutus pärast seda aina räämasemaks ning möödusime mingist suuremast vabrikust, mille aiaäärne kõnnitee oli eriti korrast ära. Mõtlesin, et jõuame lõpuks siis sellesse vaesesse West Oaklandi ossa, millest igasugu hirmujutte räägitakse. Jõudsime aga hoopis Mandela Parkway tänavale, mille keskel asus tänavaga paralleelselt jooksev roosipõõsastega park ja keset parki looklev jalgtee. Nii palju siis räämas linnaosast. Kuni jätkasime edasi lääne suunas, mil kõnnitee muutus aina auklikumaks ning taamal hakkas paistma jaamahoone. 

Tuli välja, et hoonele ei pääsegi üldse ligi. Tänav lõppes ära ning hoonet ümbritsev plats oli aiaga ümbritsetud. Me ei hakanud pikemalt otsima ka, kas kuskilt pääseb rohkem ligi või nii, sest ümbrus oli seal üsna kahtlane. Aga pettumus oli suur. Tundus, et kogu see käik oli ilmaasjata. See on see, kui kodutöö jääb tegemata.

Pick up your shit?

Kuna see oli kiirteeäärne ja pigem tööstuslik piirkond, siis võis seal näha ka mitmeid kodutute asustusi (telgid, autod, RV-d jne). Jalutasime tagasi Berkeley poole, et siis lähimast BARTi peatusest tagasi Berkeley'sse sõita, ja möödusime 580 kiirtee all olevast kodutute asustusest, mille sarnast ma seni polnud veel näinud. Kiirtee all oleval maa-alal oli kümneid tihedalt üksteise kõrvale püsti pandud telke. Tundus, et 580 kiirtee oli nagu piir kahe erineva maailma vahel. Enne kiirteed käisime inimtühjal tänaval, kus tundus normaalne kärusid lükkavaid kodutuid kohata, peale kiirteed jõudsime Emeryville'i rahvast tulvil shoppingupiirkonda.