Rändom käimised & some urban exploration

Kui nüüd ausalt üles tunnistada, siis uuel tööpostil töötamine tegi minust algselt ühe energiast tühjaks imetud diivanikaunistuse, kes peale tööd bussis silmi lahti ei suutnud hoida ning kodus uniselt telefonis raamatut luges ehk siis end muust maailmast edukalt ära lõikas. Kuna tegemist on Eesti suvega, siis see tähendas, et nädalavahetustel alati toimus midagi. Kuna kolisime maikuuga täitsa oma pessa, millega oli ka vaja pidevalt tööd teha (ostlemine ja mööbli kokku panemine ei ole fun, kui seda on vaja nii palju korraga teha), siis möödusid mitmed nädalavahetused (ja mõned tööpäevade õhtud ja hommikud) külalisi võõrutades. Kuskil aga ikkagi sai ka käidud ja ka paar klõpsu tehtud.  Need pildid, mis siia valisin, esindavad osaliselt ühte omaette kategooriat - urban exploration. Kuna mind vanad ehitised (eriti mahajäetud) ja varemed huvitavad, siis on ka loogiline, et ma neid pildistama ja uudistama satun.

Tartu lennukiangaarid

Botaanikaaias asuv puuskulptuur

Pärnu jõekallast mööda lookleva raja ääres leidub lahedat tänavakunsti.

Helme mõis

Helme ordulossi varemed

Tartu toomkirik
(suveperioodil saab tornidesse ronida, seda küll raha eest)

Abruka tuur veneaegse veoutoga
Minu, saarel üles kasvanud inimese jaoks, ei olnud seal mingit erilist
eksootikat - saar nagu saar ikka, küla nagu küla ikka.

Sõrve säär

Militaarjäänuk Sõrve poolsaarel,
reclaimed by nature.

Jänese rajal käimas

Punast seljakotti mul enam ei ole ja nii palju vahvaid radasid, mille hulgast marsruuti valida, ka enam mitte. Kahjuks mängib radade valikul rolli ka see, kui palju on vaja kuskilt pika rohu seest läbi sumbata. Eestis on mind taaskord haaranud puugihirm. USA-s seda hirmu ei olnud, sest rajad olid enamjaolt selgelt piiritletud ning rohust sai ilusti eemale hoida. Paar rada olid sellised, kus kitsas rada lookles läbi pikema rohu, siis sai küll puugikontrolli tehtud, aga see oli pigem erand kui reegel. Eestis on aga puugihirm täiesti omal kohal. Olen täiest "nähtamatust" puugist kunagi juba puukborrelioosi saanud ning peale seda mul valuvaba elu enam ei ole. Nii et kardan. Ja vaatan ja valin piltide põhjal Eestis radu. Kus on ikka näha, et pika rohuga heinamaalt on vaja läbi käia, siis no, thank you!

Laupäeval ei hakanud me Tartust kaugemale minema, hakkasime lihtsalt kodust kõndima Emajõe kallast mööda kulgeva Jänese raja suunas. Ausalt öeldes ei leidnud ma seda nn Jänese rada kaardilt, aga kaasa väitis, et sealt ta läheb. Linnas möödusime mitmetest lahedatest muralitest ja graffititest, mida ei saanud ka mitte pildistamata jätta.

Vabadussild

Kroonuaia sild

Supilinna kandis toimus parajasti kalastusvõistlus ning meie leidsime tee äärest mingid vanad metallist monstrumid, mida uudistada. Mingi vana silla osad? Mööda Emajõe kallast edasi jalutades jõudsime varsti liivaranda, kus me vanainimesed otsustasime natuke jalga puhata ja kiikuda. Kiikuda on vahva! Edasi muutus rada juba kitsaks metsarajaks, no nii nagu päris ikka, ja linnud lausid üks valjemini kui teine. Müttasime rajal tükk aega, ületasime mitu kraavi või oja ning veidi heinamaad ja võpsikut, kuni jõudsime osani, kust tundus, et selget rada enam edasi ei lähe ning läheb liiga võpsikuks juba ära. Siis pöörasime ka tuldud teed tagasi.  

Huvitav on see, et kui tagasi pöördusime, siis vaatasin äppi ning imestasin, kuidas peale 7 km jalad veel natukenegi väsinud ei ole. Ikka täiesti teine tera on tasapinnalisel rajal käia, ei mingeid tõuse ega langusi, jaksu jätkub kohe palju kauemaks. Ei tunne, et see küll trenni eest oleks, kui võhmale ei võta. Mõni ime, et eestlane ei matka suurt, see on rohkem nagu pikem jalutuskäik. Ma olen siin bloginud 3 km pikkustest radadest, mis on ikka korralikult läbi võtnud (mäkketõusud), nii et pikkus ei määra raja raskust. Jäneserada on muidugi mõista väga lihtne rada, koormuse tõstmiseks peaks mööda rada jooksma.

Jalutuskäik Lääne-Oaklandi tänavatel

Peale paari vihmast päeva oli jälle päike väljas, nii et võtsime kätte ning läksime linna peale käima. Kuna Berkeley on risti-rästi läbi käidud, siis käisin välja mõtte sõita Oaklandi ning minna Lääne-Oaklandi linnaossa käima. Mäletasin, et olin lugenud seal asuvast mahajäetud rongijaama hoonest, ning mulle tundus, et olin sealt ka autoga mööda sõitnud ning mõelnud, et pean sinna ringi vaatama minema. Ilma suurema planeerimiseta läksime teele. Sõitsime BARTiga Oaklandisse ning hakkasime rongijaama poole käima.

Möödusime linnavalitsuse hoonest, mille ees pargis toimus jällegi politseivägivalla vastane meeleavaldus, ning jõudsime peagi Preservation Park'i väravani. Sinna on kogutud 16 restaureeritud viktoriaanlikku maja. Peale viie maja, mis asuvad oma algupärasel platsil, on ülejäänud 11 olnud ohustatud hooned, mis on sinna säilitamiseks ümber kolitud. Olin ausalt öeldes oodanud sellest ajalooliste hoonete kogumist rohkem, kui sealt läbi jalutades leidsin. Sarnaseid hooneid võib leida nii Berkeley's kui San Franciscos ja see tundus mulle kuidagi nii... igapäevane. 

Ületasime kiirtee ning möödusime keset teed asuvast ehitisest, millest ma ausalt öeldes aru ei saanud, mis ja miks see seal on. Kaasa ütles, et seal rippuval sildil on kirjas midagi a'la teretulemast ajaloolisesse Oaklandisse, nii et ju see tähistab väravat Oaklandi ajaloolisesse piirkonda vms. Väravast edasi paremale jäi muidugi kõrge ja kole monstrumhoone (a'la nagu Lasnamäe 9-korruselised üheülbalised korterehitised), mille sarnast siin just eriti ei kohta ja mis ajaloolise Oaklandi pildiga kohe kuidagi kokku ei käinud.

Mida edasi käisime, seda tööstuslikumaks piirkond muutus. Mingi hetk möödusime tervet hoonet katvast truupärasest mural'ist "West Side is the Best Side". Isegi see rongijaama hoone, mille otsingul olime, oli seal jäädvustatud. 

Kõnnitee muutus pärast seda aina räämasemaks ning möödusime mingist suuremast vabrikust, mille aiaäärne kõnnitee oli eriti korrast ära. Mõtlesin, et jõuame lõpuks siis sellesse vaesesse West Oaklandi ossa, millest igasugu hirmujutte räägitakse. Jõudsime aga hoopis Mandela Parkway tänavale, mille keskel asus tänavaga paralleelselt jooksev roosipõõsastega park ja keset parki looklev jalgtee. Nii palju siis räämas linnaosast. Kuni jätkasime edasi lääne suunas, mil kõnnitee muutus aina auklikumaks ning taamal hakkas paistma jaamahoone. 

Tuli välja, et hoonele ei pääsegi üldse ligi. Tänav lõppes ära ning hoonet ümbritsev plats oli aiaga ümbritsetud. Me ei hakanud pikemalt otsima ka, kas kuskilt pääseb rohkem ligi või nii, sest ümbrus oli seal üsna kahtlane. Aga pettumus oli suur. Tundus, et kogu see käik oli ilmaasjata. See on see, kui kodutöö jääb tegemata.

Pick up your shit?

Kuna see oli kiirteeäärne ja pigem tööstuslik piirkond, siis võis seal näha ka mitmeid kodutute asustusi (telgid, autod, RV-d jne). Jalutasime tagasi Berkeley poole, et siis lähimast BARTi peatusest tagasi Berkeley'sse sõita, ja möödusime 580 kiirtee all olevast kodutute asustusest, mille sarnast ma seni polnud veel näinud. Kiirtee all oleval maa-alal oli kümneid tihedalt üksteise kõrvale püsti pandud telke. Tundus, et 580 kiirtee oli nagu piir kahe erineva maailma vahel. Enne kiirteed käisime inimtühjal tänaval, kus tundus normaalne kärusid lükkavaid kodutuid kohata, peale kiirteed jõudsime Emeryville'i rahvast tulvil shoppingupiirkonda.

CA-AZ-NV road trip - 3.päev - Grand Canyon

Laughlinis ööbisime kasiinohotellis ja kasiinohotellid ei ole just mu lemmikud. Fuajee tasandil on alati müra, bling ning suitsuhais (aah, ma vihkan suitsuhaisu...). Ja hotellis ei pakutud ei tasuta hommikusööki ega wifit. Ainuke hea asi sealse hotelli puhul oli, et toa hind oli super odav. Hommikusööki sõime hoopis jõe teisel kaldal, kus asub juba hoopis teine osariik (Arizona) ja teine linn (Bullhead City). Toidupoodi varusid täiendama sõites jäi silma jõeäärne puhkeala, kuhu hiljem naasime oma hommikukohvi ja -sööki nautima. Ideaalne algus päevale.

Teekonnal Suurde kanjonisse oli plaanis vahepeatus Kingmani linnas, et külastada sealset Route 66 muuseumi. Tegelikkuses külastasime aga ühe muuseumi asemel hoopis kahte muuseumi. Asuvad need muuseumid lähestikku ning GPS-i järgi olime peaaegu kohal, kui nägime maja siltidega "Mohave Museum" ning "Route 66". Alles peale maksmist ning pileti saamist märkasime, et tegelikult ei olnud see päris see muuseum, kuhu rihtisime. Aga see oli tegelikult (minu arust) palju ägedam. Kuna sama piletiga sai külastada kolme erinevat muuseumi - Mohave Museum of History and Arts, Route 66 Museum, Bonelli House - , siis saime ka Route 66 muuseumi sama piletiga käidud.

U.S. Route 66 on kõnekeeli tuntud kui "Mother Road" või "the Main Street of America". See maantee sai kunagi alguse Chicagost, Illinoist, kulges läbi Missouri, Kansase, Oklahoma, Texase, New Mexico ja Arizonase ning lõppes Californias. See oli põhiline tee neile, kes Läände paremat elu otsima suundusid. Peale olulisi ümberkorraldusi ja uuendusi eemaldati Route 66 1985. aastal ametlikult maanteevõrgust, kuid praeguseks on teatud ajaloolised Route 66 osad saanud märgistuse "Historic Route 66". Meie lisasime Route 66 oma reisikavasse aga hoopiski sel põhjusel, et õepoiss oli väiksena animafilmi "Autod" fänn ning see Pikne McQueen seal ju sõitis mööda Route 66, eks ole.

Mohave muuseumist jäi kummitama Olive Oatmani lugu, mille koju jõudes üle googeldasin. Vaatan, kas saan näpud taha mõnele raamatule, mis on tema indiaanlaste käes vangistuses olnud ajast kirjutatud. Kokkuvõtvalt - Olive Oatman rööviti 1851. aastal Tonto Apache indiaanlaste poolt, kaubeldi edasi Mohave indiaanlastele ning peale viit aastat vangistust valgele mehele, kes esindas Olive'i venda. Olive kandis elu lõpuni lõual sinist tätoveeringut, mis tähistas tema kuulumist Mohave indiaanlaste hõimu.

Peale muuseumikülastust oli meie järgmiseks sihtkohaks Grand Canyon /Suur kanjon. Kingmani linnast kanjonisse oli veel jäänud umbes 2,5 tundi sõita. Kuigi taevas oli pilvine ja hooti ka sadas, siis õnneks Grand Canyoni külla jõudes ilm pidas. Ilm oli küll üsna jahe (ca 13 kraadi) ning tuuline, ikkagi talveperioodi lõpp. Kui parkimisplatsil võis näha veel sulamata lumekäntskaid, siis muidu olid teed ja loodus lumevabad.

Kuigi see oli mu teine külastus Suurde kanjonisse, olid mõlemad korrad kanjoni lõunaservale (South Rim), kus asub Grand Canyoni küla ning kuhu suundub enamik (90%) kanjoni külastajatest (sissepääs autole $25). Ainult väike osa (10%) külastab kanjoni põhjaserva (North Rim), mis on raskemini ligipääsetav. Ööbisime kanjonist tunnise autosõidu kaugusel asuvas Williamsi linnas. Kanjoni külas saab ka ööbida, aga seal tuleb tuba juba aegsasti kinni panna, nii et sellega jäime juba mitu kuud hiljaks.

Grand Canyon on lihtsalt vapustav, seda on näha ka piltidelt. Piltidelt avaldub huvitav valguse ja varjude, soojade ja külmade toonide mäng, mis oli suuresti pilvise ilma tulemus.

Veidike käisime ka Bright Angel matkarajal, kus eelmine kord küljeluuga veidi pikemalt kanjonisse alla matkasime. Praegu käisime seal tõesti vaid veidi raja algusest, sest mu õepere ei ole loomult matkajad (ja kui alla minna on kerge, siis pärast üles tulek on teisest ooperist) ning õde kartis mul paaniliselt kõrgust. Tegelikult pole seal rajal midagi karta, see on mugavalt lai. Palju laiem kui suurem osa mägiseid radasid.

Ka see kanjonikülastus jäi päris lühikeseks (nii paar tundi). Ma oleks heameelega veel sealse tasuta bussiga sõitnud kaugematessegi punktidesse, aga kuna meil oli lõuna vahele jäänud, ilm oli aina tuulisem ja külmem ning tundus, et iga minut võib sadama hakata, siis sõitsime Williamsi poole õhtust sööma ning ööd veetma. Mingi pakistus jäi aga südamesse - tahaks veel ja veel seal ringi vaadata. Kanjon on ju nii suur ja lai ning me käisime uudistamas vaid väga väikest osa sellest kaunist paigast.