Punast seljakotti mul enam ei ole ja nii palju vahvaid radasid, mille hulgast marsruuti valida, ka enam mitte. Kahjuks mängib radade valikul rolli ka see, kui palju on vaja kuskilt pika rohu seest läbi sumbata. Eestis on mind taaskord haaranud puugihirm. USA-s seda hirmu ei olnud, sest rajad olid enamjaolt selgelt piiritletud ning rohust sai ilusti eemale hoida. Paar rada olid sellised, kus kitsas rada lookles läbi pikema rohu, siis sai küll puugikontrolli tehtud, aga see oli pigem erand kui reegel. Eestis on aga puugihirm täiesti omal kohal. Olen täiest "nähtamatust" puugist kunagi juba puukborrelioosi saanud ning peale seda mul valuvaba elu enam ei ole. Nii et kardan. Ja vaatan ja valin piltide põhjal Eestis radu. Kus on ikka näha, et pika rohuga heinamaalt on vaja läbi käia, siis no, thank you!
Laupäeval ei hakanud me Tartust kaugemale minema, hakkasime lihtsalt kodust kõndima Emajõe kallast mööda kulgeva Jänese raja suunas. Ausalt öeldes ei leidnud ma seda nn Jänese rada kaardilt, aga kaasa väitis, et sealt ta läheb. Linnas möödusime mitmetest lahedatest muralitest ja graffititest, mida ei saanud ka mitte pildistamata jätta.
 |
| Vabadussild |
 |
| Kroonuaia sild |
Supilinna kandis toimus parajasti kalastusvõistlus ning meie leidsime tee äärest mingid vanad metallist monstrumid, mida uudistada. Mingi vana silla osad? Mööda Emajõe kallast edasi jalutades jõudsime varsti liivaranda, kus me vanainimesed otsustasime natuke jalga puhata ja kiikuda. Kiikuda on vahva! Edasi muutus rada juba kitsaks metsarajaks, no nii nagu päris ikka, ja linnud lausid üks valjemini kui teine. Müttasime rajal tükk aega, ületasime mitu kraavi või oja ning veidi heinamaad ja võpsikut, kuni jõudsime osani, kust tundus, et selget rada enam edasi ei lähe ning läheb liiga võpsikuks juba ära. Siis pöörasime ka tuldud teed tagasi.
Huvitav on see, et kui tagasi pöördusime, siis vaatasin äppi ning imestasin, kuidas peale 7 km jalad veel natukenegi väsinud ei ole. Ikka täiesti teine tera on tasapinnalisel rajal käia, ei mingeid tõuse ega langusi, jaksu jätkub kohe palju kauemaks. Ei tunne, et see küll trenni eest oleks, kui võhmale ei võta. Mõni ime, et eestlane ei matka suurt, see on rohkem nagu pikem jalutuskäik. Ma olen siin bloginud 3 km pikkustest radadest, mis on ikka korralikult läbi võtnud (mäkketõusud), nii et pikkus ei määra raja raskust. Jäneserada on muidugi mõista väga lihtne rada, koormuse tõstmiseks peaks mööda rada jooksma.
No comments:
Post a Comment