Männikjärve rabas matkamas

Pühapäeval võtsime ette teekonna Endla looduskaitsealale, et minna käima Männikjärve raba matkarajale. RMK lehel on kirjas, et see rada on 7,3 km pikkune, nii et eeldan, et enamvähem sai siis nii palju maha käidud. Endla looduskaitseala koosneb päris mitmest rabast ja järvest, samas matkaradasid, mille vahel valida, on vaid 5, neist kolm lühemat.

Keskkonnaameti majade vahel tuli meil natuke orienteeruda, enne kui rajale jõudsime. Siis juba oli lihtne. Ilm pidi ilmateate järgi olema soe ja enamvähem päikesepaisteline, aga tegelikult sadas natuke lörtsi, oli pilves ning tuul oli lõikavalt külm. Matk oli sellest hoolimata tore ettevõtmine. Laudtee oli nii kõrgele ehitatud, et jalga märjaks polnud rabas võimalik saada. Siis, kui metsarajale jõudsime, siis üks osa rajast oli küll vesine, nii et seal oleks korralikud matkasaapad ära kulunud (vs tossud või muud madalamad spordijalatsid).

Keset raba on püstitatud 7m kõrgune vaatetorn, kust paistab kogu Männikjärve raba koos oma arvukate laugastega. Vaatetornini on parklast minu hinnangul ~1,5 km ehk siis, kes ei soovi pikka ringi käima minna, saab ka ainult tornini ja tagasi jalutada. Tasasel pinnal ca 3 km pole just palju maha käia. Meie jätkasime oma matka edasi metsa poole, mida alguses sai samuti läbida laudteed mööda.

Üsna pea keeras rada vasakule ning siis juba laiale metsateele, mida mööda sai ka tükk aega ühes suunas käia. Ehk siis hakkasime tagasi Männikjärve suunas käima. Lõpuks jõudsime teelahkmele, kust järjekordselt vasakule keerates tuli ületada kraav (kaardil kirjas Tooma pkr ehk siis eeldan, et see pkr tähendab peakraavi?). Tundub, et see ala on kraavide abil ära kuivendatud ehk siis see oli eeldatavasti kunagi samuti raba. 

Edasi liikusime mööda maalilist metsaalust (ilus sügiseste kollaste-punaste värvide kooslus sambla erkrohelisega), kuni jõudsime Männikjärveni. See rada oli küll üsna sopane ja vesine, nii et peale suuremaid vihmasid ja lume sulamist võib seal olla ilma saapata suht võimatu käia. Seekord oli veel võimalik kuiva jalaga see rajaots läbida, aga see oli ka üsna täppisteadus.

Männikjärve juures tuleb teha valik, kas minna vasakult või paremalt poolt ümber järve. Ühtepidi on lihtsalt rohkem käia. Meie läksime paremalt poolt ning rada lookles täpselt järvekallast mööda. Lõpuks jõudsime teelahkmeni, kust rada nagu läks veel edasi, aga samas paistis ka metsavahetee. Meie jätkasime oma teekonda metsavaheteed mööda, sest lahkmel asunud stendil olevalt kaardilt ei selgunud, kas see metsarada reaalselt kuhugi ka välja viib või on see tupik. 

Männikjärv

Kuna see tee lookles mõnda aega paralleelselt kraaviga, siis nägime siin-seal ka kobraste kätetööd. Peale selle sattusime veel mingile imelikule lagunenud ehitisele, kust kostus vee kohinat. Kraav oli juba enne seda hoonet teise suunda keeranud, nii et oli arusaamatu, kust see vesi sinna hoonesse sai ja mida see vesi seal tegi. Ausalt öeldes oli see ehitis hullult spooky. Kiikasime uksest sisse, aga seal oli vaid pime auk, kust midagi näha polnud, aga kuulda oli vee voolamise kohinat. Ideaalne õudusfilmi võtteplats.

Auto juurde jõudsime roosade põskedega ning mõttega, et nüüd kuluks küll üks kuum tee ära. Väljas oli küll liiga tuuline, et õues mingit piknikku pidada, aga soojemate ilmadega oleks üks matka lõpetav piknik kindlasti hea mõte. Rada ise oli lihtne, ei olnud ei tõuse ega langusi. Nii et see ~7 km tundus tegelikult lühike. Kui nüüd võrrelda mõne Californias läbitud lühema, aga mägisema marsruudiga, siis täiesti öö ja päev. Olen harjunud, et matkamine on ikkagi korralik trenn, aga see rada oli rohkem nagu mõnus värskendav jalutuskäik.