Page, AZ -> Las Vegas, NV

10. aprill, pühapäev

Pühapäeval võtsime ette sõidu tagasi Las Vegasesse, et järgmisel päeval tagasi koju lennata. Sõitsime suuremalt jaolt jälle läbi lõpmatute kõrbemaastike, kus vahel lookles mõni teeke kaugusesse mägede poole. Tee peal tegime korra pausi Walmartis, mis on oma karbid siin ja seal keset tühermaad püsti pannud. Ei saa aru... üks suur tühjus ja siis keset tühjust järsku Walmart, mille parkimisplats on maastureid täis. Kust need inimesed sinna kokku sõitsid?

Las Vegases andsime rendiauto ära, registreerisime end hotelli sisse ja läksime linna peale õhtust sööma. Läksime sööma klassikalisse ameerika diner'isse. Toit oli okei, selline tüüpiline, aga teenindus täiesti jama. Ma ei tea, kuidas me ometi oma reisi suutsime kehva teenindusega lõpetada. Las Vegases me rohkem ringi ei käinud, sest ausalt öeldes mind see linn kuidagi ei tõmba. Kohutav liiklus, närviline melu, tõuklevad rahvamassid, plinkivad tuled, suitsused kasiinod.. minu jaoks lihtsalt liiga üle võlli. No, thank you. Järgmisel päeval lendasime koju San Francisco lahepiirkonda. Kodu on see kõige parem paik, kuid seda reisi oleks veelgi tahtmist olnud jätkata.

Navajo National Monument, Arizona

9. aprill, laupäev

Laupäeval oli plaanis kahte parki külastada. Esimene neist Navajo National Monument, mis asub Page linnast 1,5h sõidu kaugusel. Garmin muidugi ei suutnud järjekordselt seda parki leida. Kuna ma olin teekonda läbi Google maps'i mitu korda uurinud, siis oli mul umbkaudselt meeles, kus me sihtkoht kaardil oli, kuid teekond sinna tundus veidi erinev. Keerasime mingi hetk Shonto asustuse poole ning jõudsime välja mööda mäenõlva üles roniva pinnaseteeni, kus ei tundunud, et kaks autot kõrvuti mahuvad sõitma. Kuna ma olin kindel, et parki viis korralikum tee, siis keerasime otsa ringi ja sõitsime tagasi maanteele 98, kust veidi edasi sõites keerasime vasakule maantee 160 peale ning nägime üsna pea silti, mis suunas parki viivale asfaltteele. Kes tahab navaho reservaadi pinnaseteel sõitmise kogemust, see jõuaks parki ka meie esialgset marsruuti mööda. GPS-il oli mingi muu nimi sellele teele, aga Google maps näitab, et see on Indian Route 221 (Indn Rte 221).

Alumine navaho rahva lipp.

Navajo National Monument on rahvuspark, kus asuvad indiaanlaste esivanemate kolme iidse asustuse varemed: Betatakin, Keet Seel ja Inscription House. Betatakini ja Keet Seel varemete juurde on võimalik koos pargigiidiga matkata (tasuta), kuid seda vaid suvehooajal (mai-september) ning mõlemad on nõudlikud matkad, vastavalt 5 ja 17 miili pikad. Meil oli võimalik iseseisvalt ära näha ülevaade iidse Betatakini asustuse varemetele, kuhu viib lühike ja kerge Sandal rada, round-trip 1.3 miili / 2 km. Betatakin tähendab navaho keeles ääre peale ehitatud maja. Arvatakse, et seal elas 13. sajandil maksimaalselt 125 inimest. 

Betatakin Overlook

Betatakin nähtud, käisime mööda rada tagasi Visitor Center'i poole, kust läheb veel kaks lühikest rada: Aspen trail ja Canyon View trail. Kuna kanjonivaade meid muidugi huvitas, siis võtsime ette Canyon View raja, round-trip 0.8 miili / 1,3 km, kui ajaloolise pargivahi majani mitte minna, vaid ainult kanjonivaateni, siis umbes pool sellest. 

Möödusime raja ääres pargipingil istuvatest ja kanjonivaadet nautivatest vanainimestest, kes meid enne Sandali rajal juba möödudes teretasid. Vanahärra tegi kohe juttu ka. Paistis, et oli eelnevalt juba prantslastega püüdnud (millegipärast oli pargis ülekaalukalt prantsuse turiste), aga ei läinud õnneks, sest nood ei osanud piisavalt inglise keelt. "Ei tea, kuidas nad küll hakkama saavad, kui keelt ei oska." Meiega siis lõpuks näkkas. Soovitasid meil kindlasti proovida navaho tacosid, kuid meil jäid need seekord küll proovimata.

Betatakin kanjon

Page, Arizona

Peale Antelope kanjoni ekskursiooni oli meil üllatavalt terve päev veel ees, kell oli alles üks. Ma ei olnud selleks päevaks mingeid muid kindlaid plaane teinud, aga vähemalt kodutöö oli tehtud ning linna läheduses asuvad vaatamisväärsused kirja pandud. Kõigepealt läksime küll lõunat sööma, peale mida saabus tugev vihmasadu, nii et saime igati rahul olla, et meil oli kanjonis juba käidud. 

Kuna vihma ikka jätkuvalt sadas, siis püüdsime üheskoos teiste turistidega hotelli enne ettenähtud aega check-in'i ära teha. Meil oli muidugi sama vähe õnne kui teistel. Hotellituppa veel ei lastud, kuid paberitöö saime tehtud, nii et hiljem oli vaja vaid uksekaart küsida. Vahepeal oli vihm järgi jäänud, nii et võtsime ette siis läheduses olevate vaatamisväärsuste avastamise. 

Kõigepealt sõitsime hotelli lähedal Colorado jõe ääres olevasse Glen kanjoni tammi vaateplatsile / Glen Canyon Dam Overlook.

Järgmiseks võtsime suuna Horseshoe Bend'i poole. Nii nimetatakse Colorado jõel olevat hobuserauakujulist looklust. Kui tammi ülevaatele oli lühike jalutuskäik parklast, siis Horseshoe Bend'i vaade nõuab juba tõsisemat pingutust - kokku tuleb liivasel pinnasel käia 1.5 miili / 2,4 km. Vahemaa iseenesest lühike, aga vaate juurest tuleb pärast liiva sees ülesmäge sumbata. Vaated olid seda jalavaeva aga igati väärt. 

Parkimisplatsilt viib rada kõigepealt üles künkale ja siis laskub alla Colorado jõe äärde. Künka otsast avaneb vaade kaugemale Paria platoole ja Vermillion kaljudele, vasakul laiub avar navaho rahva maa. Navaho indiaanlaste reservaat on USA-s suurim, seal elab üle 300 tuhande navaho. Kaardilt vaadates võib umbkaudu öelda, et kuskil 25% Arizonase osariigi alast on indiaanlaste reservaadid, sellest lõviosa navaho rahva reservaat. Teised Arizonases elavad hõimud on veel apatšid, hopid, hualapaid. Vapustavalt ilus koht, kus elada, kuid nendes kõrbetingimustes kindlasti mitte kerge.

Peale Horseshoe Bend'i nägemist ja tagasi matkamist sõitsime sama teed mööda edasi Marble kanjonit ületava Navajo silla poole. 1929. aastal avatud Navajo sild üle Marble kanjoni ja Colorado jõe lihtsustas toona Utah ja Arizona vahelist liiklust oluliselt, kuna enne sai jõge ületada vaid Glen kanjoni juures praamiga, mis oli ainuke koht, kus jõele pääses mõlemalt poolt vaguni või autoga ligi. Kuna vana sild jäi tänapäeva liikluse jaoks kitsaks, ehitati 90ndatel kõrvale uus sild autoliiklusele ning vana sild jäeti jalakäijatele ja turistidele käimiseks. 

Pean ütlema, et sild mulle erilist muljet ei avaldanud, ei soovitaks reisisihtkohana. Sõit sinna ja tagasi oli palju maalilisem ja huvitavam. Aga ju inimesi seal ikka käib, sest silla juures oli püstitatud ka väike turunurk, kus navahod oma ja/või teiste navahode käsitööd müüsid.

Vaade Navajo sillalt.

Soetasime endale mälestuseks ja kapikaunistuseks väikese kilpkonna ja praktilisemaks kasutuseks võtmerõnga. Võtmerõngal on kujutatud Kokopellit, kes on indiaanlaste pärimuses küürakas flöödimängija, müütiline tegelane, mis sümboliseerib viljakust, muusikat, tantsu, koerustükke.

Known as a fertility god, prankster, healer and story teller, Kokopelli has been a source of wonder throughout the country for centuries. Kokopelli embodies the true American Southwest, and dates back over 3,000 years ago, when the first petroglyphs were carved. Although his true origins are unknown, this traveling, flute-playing Casanova is a sacred figure to many Southwestern Native Americans. Carvings of this hunch-backed flute-playing figure have been found painted and carved into rock walls and boulders throughout the Southwest. (http://www.indigenouspeople.net)

Antelope Canyon, Arizona

8. aprill, reede

Hommikul oli ilm pilves ja tuuline, nii et oli näha, et ilmaennustus ei luisanud. Kontrollisin veel meie sihtpunkti ilmaennustust ning jep, vihm. Mõtlesin läbi kõik vähegi võimalikud alternatiivid selleks päevaks, juhuks kui planeeritud matk kanjonisse peaks ära jääma, aga kuna vihma lubas ka nendes piirkondades, siis ei jäänud muud üle, kui jooksvalt vaadata, kuidas päev kujuneb. Võtsime ette sõidu Page linna Arizonases, mis on Springdale'ist ca 2-2,5 tundi sõita. Olime reserveerinud aja giidiga tuurile Antelope kanjoni alumisse ossa ning lootsime, et ekskursioon ikka toimub, sest vihmase ilmaga võib kanjonis tulvavesi tekkida.

Sõitsime läbi vapustavalt võimsa ja ilusa maastiku. Zion rahvuspargi idaosa peale Zion-Mount Carmel tunnelit oli vapustav. Ma nii kibelesin, et teeks peatuse ja läheks matkaks natuke seal. Ilm ka parajasti pidas, mis oli minu arust eriti pädev argument, et esialgseid plaane muuta, aga noh, kui autojuht ei peatu ja jätkab sõitu, siis mis parata. Aga hinges ikkagi veidi kriibib.

Sõitsime siis edasi Page linna poole ja mida lähemale jõudsime, seda ebakorrapärasemaks telefoni levi muutus. Olin enne teele asumist helistanud tuurifirmale ja jätnud kõneposti sõnumi küsimusega, kas meie tuur ikka toimub ilma pärast, ning õnneks oli leviaukude vahel ka leviga kohti, mil sain mulle jäetud kõnepostisõnumit kuulata ning kinnitust, et hetkeseisuga polnud midagi tühistatud ja nad vaatavad jooksvalt. Nii et me võtsime siis ka jooksvalt. Hea, et meil Garmin kaasa oli võetud, telefonilevi oli Arizonases täiesti olematu, null, zero.

Jõudsime Page'i kolm tundi enne meie tuuriaega, kuid otsustasime mitte oodata ning sõitsime küsima, kas saame varasema tuuriga liituda. Taevas oli tumedaid pilvi täis ning aeg-ajalt ka tibutas, kuid lausvihma veel ei sadanud. Olime reserveerinud ekskursiooni firmaga Ken's Tours, mis on üks kahest firmast, mis Antelope kanjoni alumisse ossa (Lower Antelope Canyon) giiditeenust pakub. Ken's Tours asub kanjoni alumise osa sissepääsu lähedal ning ekskursioon sinna toimub omal jalal, nii et algpunkti tuleb oma transpordiga saada. Keerasime pinnaseteele ning olime valmis väravas navaho pargimaksu $8/inimene maksma, nagu juhised olid antud, kuid putka oli kinni ja mehitamata. Lõppkokkuvõttes korjas selle raha meilt koos ekskursioonirahaga Ken's Tour.

Antelope Canyon on osa navaho indiaanlaste hõimupargist (Lake Powell Navajo Tribal Park) ning kanjonisse sisenemine oli vanadel aegadel navahode jaoks püha kogemus. Võib-olla on ka praegu, aga kindlasti mitte üheskoos kõige selle massiga, mis sealt nüüd läbi käib... Omal käel ei ole lubatud seal käia, nii et kunagi ei tea, kui palju rahvast sinu grupis on. Ma valisin alumise kanjoni tuuri just sellepärast, et sinna pidi väidetavalt vähem inimesi minema (meil oli ikka 15 inimest grupis ja teine grupp oli kohe kannul). Ülemisse kanjoniossa viiakse inimesi tuurifirma autodega (nagu silgud kastis:)) ning kuna sinna saab omal jalal lihtsalt sisse jalutada ilma redelist alla või üles ronimata, siis lõviosa masse läheb sinna. 

Meie varasem kohale ilmumine tasus ära ning saime kenasti järgmise 10 minuti pärast lahkuva ekskursiooniga liituda. Kuna keegi tark (mina siis) oli unustanud fotoka akut laadida, siis pidin kanjonis oma mitte kõige uuema nutitelefoniga hakkama saama. Mul läks veidi aega, enne kui taipasin, et parimate värvidega piltide saamiseks pean telefoni erinevate nurkade all ringi liigutama, kuni selle õige nurga leian. Need ilusad värvid internetis nähtavatel piltidel on kõik valguse töö. Kanjoni sein on iseenesest hele virsikuvärvi navaho liivakivi, mis teatud nurga all valguse võlujõul eredamad värvid võtab.

Käisime umbes 5 minutit liivas, kuni jõudsime kanjonisissepääsuni, kus laskusime mööda metalltreppi-redelit alla kanjonisse. See esialgne laskumine on minu arvates kõige ärevam neile, kes kõrgust kardavad. Tegelikult pole selles midagi nii väga hullu, aga lihtsalt päris sügavale tuleb laskuda ning trepp on kohati päris järsk. Kanjonis on kohati väga kitsaid kohti, aga kõik olid minu arust lihtsalt läbitavad. Matk läbi kanjoni läks väga-väga aeglaselt, kuna käisime kõik hanereas ning kõige ees oli grupp inimesi, kes iga paari sekundi tagant pilti tegid. Et siis lõviosa ekskursioonist möödus oodates, millal inimesed edasi liiguvad. Kanjon ise on väga ilus ja oleks, et saaks seal vaikuses ise ringi vaadata, ma olen kindel, et see oleks vaimne kogemus. 

Ekskursiooni lõpp. One by one ronis meie grupp kanjonist välja.