Laughlinis ööbisime kasiinohotellis ja kasiinohotellid ei ole just mu lemmikud. Fuajee tasandil on alati müra, bling ning suitsuhais (aah, ma vihkan suitsuhaisu...). Ja hotellis ei pakutud ei tasuta hommikusööki ega wifit. Ainuke hea asi sealse hotelli puhul oli, et toa hind oli super odav. Hommikusööki sõime hoopis jõe teisel kaldal, kus asub juba hoopis teine osariik (Arizona) ja teine linn (Bullhead City). Toidupoodi varusid täiendama sõites jäi silma jõeäärne puhkeala, kuhu hiljem naasime oma hommikukohvi ja -sööki nautima. Ideaalne algus päevale.
Teekonnal Suurde kanjonisse oli plaanis vahepeatus Kingmani linnas, et külastada sealset Route 66 muuseumi. Tegelikkuses külastasime aga ühe muuseumi asemel hoopis kahte muuseumi. Asuvad need muuseumid lähestikku ning GPS-i järgi olime peaaegu kohal, kui nägime maja siltidega "Mohave Museum" ning "Route 66". Alles peale maksmist ning pileti saamist märkasime, et tegelikult ei olnud see päris see muuseum, kuhu rihtisime. Aga see oli tegelikult (minu arust) palju ägedam. Kuna sama piletiga sai külastada kolme erinevat muuseumi - Mohave Museum of History and Arts, Route 66 Museum, Bonelli House - , siis saime ka Route 66 muuseumi sama piletiga käidud.
U.S. Route 66 on kõnekeeli tuntud kui "Mother Road" või "the Main Street of America". See maantee sai kunagi alguse Chicagost, Illinoist, kulges läbi Missouri, Kansase, Oklahoma, Texase, New Mexico ja Arizonase ning lõppes Californias. See oli põhiline tee neile, kes Läände paremat elu otsima suundusid. Peale olulisi ümberkorraldusi ja uuendusi eemaldati Route 66 1985. aastal ametlikult maanteevõrgust, kuid praeguseks on teatud ajaloolised Route 66 osad saanud märgistuse "Historic Route 66". Meie lisasime Route 66 oma reisikavasse aga hoopiski sel põhjusel, et õepoiss oli väiksena animafilmi "Autod" fänn ning see Pikne McQueen seal ju sõitis mööda Route 66, eks ole.
Mohave muuseumist jäi kummitama Olive Oatmani lugu, mille koju jõudes üle googeldasin. Vaatan, kas saan näpud taha mõnele raamatule, mis on tema indiaanlaste käes vangistuses olnud ajast kirjutatud. Kokkuvõtvalt - Olive Oatman rööviti 1851. aastal Tonto Apache indiaanlaste poolt, kaubeldi edasi Mohave indiaanlastele ning peale viit aastat vangistust valgele mehele, kes esindas Olive'i venda. Olive kandis elu lõpuni lõual sinist tätoveeringut, mis tähistas tema kuulumist Mohave indiaanlaste hõimu.
Teekonnal Suurde kanjonisse oli plaanis vahepeatus Kingmani linnas, et külastada sealset Route 66 muuseumi. Tegelikkuses külastasime aga ühe muuseumi asemel hoopis kahte muuseumi. Asuvad need muuseumid lähestikku ning GPS-i järgi olime peaaegu kohal, kui nägime maja siltidega "Mohave Museum" ning "Route 66". Alles peale maksmist ning pileti saamist märkasime, et tegelikult ei olnud see päris see muuseum, kuhu rihtisime. Aga see oli tegelikult (minu arust) palju ägedam. Kuna sama piletiga sai külastada kolme erinevat muuseumi - Mohave Museum of History and Arts, Route 66 Museum, Bonelli House - , siis saime ka Route 66 muuseumi sama piletiga käidud.
U.S. Route 66 on kõnekeeli tuntud kui "Mother Road" või "the Main Street of America". See maantee sai kunagi alguse Chicagost, Illinoist, kulges läbi Missouri, Kansase, Oklahoma, Texase, New Mexico ja Arizonase ning lõppes Californias. See oli põhiline tee neile, kes Läände paremat elu otsima suundusid. Peale olulisi ümberkorraldusi ja uuendusi eemaldati Route 66 1985. aastal ametlikult maanteevõrgust, kuid praeguseks on teatud ajaloolised Route 66 osad saanud märgistuse "Historic Route 66". Meie lisasime Route 66 oma reisikavasse aga hoopiski sel põhjusel, et õepoiss oli väiksena animafilmi "Autod" fänn ning see Pikne McQueen seal ju sõitis mööda Route 66, eks ole.
Peale muuseumikülastust oli meie järgmiseks sihtkohaks Grand Canyon /Suur kanjon. Kingmani linnast kanjonisse oli veel jäänud umbes 2,5 tundi sõita. Kuigi taevas oli pilvine ja hooti ka sadas, siis õnneks Grand Canyoni külla jõudes ilm pidas. Ilm oli küll üsna jahe (ca 13 kraadi) ning tuuline, ikkagi talveperioodi lõpp. Kui parkimisplatsil võis näha veel sulamata lumekäntskaid, siis muidu olid teed ja loodus lumevabad.
Kuigi see oli mu teine külastus Suurde kanjonisse, olid mõlemad korrad kanjoni lõunaservale (South Rim), kus asub Grand Canyoni küla ning kuhu suundub enamik (90%) kanjoni külastajatest (sissepääs autole $25). Ainult väike osa (10%) külastab kanjoni põhjaserva (North Rim), mis on raskemini ligipääsetav. Ööbisime kanjonist tunnise autosõidu kaugusel asuvas Williamsi linnas. Kanjoni külas saab ka ööbida, aga seal tuleb tuba juba aegsasti kinni panna, nii et sellega jäime juba mitu kuud hiljaks.
Grand Canyon on lihtsalt vapustav, seda on näha ka piltidelt. Piltidelt avaldub huvitav valguse ja varjude, soojade ja külmade toonide mäng, mis oli suuresti pilvise ilma tulemus.
Veidike käisime ka Bright Angel matkarajal, kus eelmine kord küljeluuga veidi pikemalt kanjonisse alla matkasime. Praegu käisime seal tõesti vaid veidi raja algusest, sest mu õepere ei ole loomult matkajad (ja kui alla minna on kerge, siis pärast üles tulek on teisest ooperist) ning õde kartis mul paaniliselt kõrgust. Tegelikult pole seal rajal midagi karta, see on mugavalt lai. Palju laiem kui suurem osa mägiseid radasid.
Ka see kanjonikülastus jäi päris lühikeseks (nii paar tundi). Ma oleks heameelega veel sealse tasuta bussiga sõitnud kaugematessegi punktidesse, aga kuna meil oli lõuna vahele jäänud, ilm oli aina tuulisem ja külmem ning tundus, et iga minut võib sadama hakata, siis sõitsime Williamsi poole õhtust sööma ning ööd veetma. Mingi pakistus jäi aga südamesse - tahaks veel ja veel seal ringi vaadata. Kanjon on ju nii suur ja lai ning me käisime uudistamas vaid väga väikest osa sellest kaunist paigast.
