Hommikul oli kontides tunne, et täna on matkamise päev, nii et uurisin hommikust süües internetis kaarti ning läksin teele. Sõitsin BARTiga Colma peatusesse ning sealt edasi bussiga Sweeney mäeseljaku jalamile. Plaan oli üles seljakule käia ookeanipoolsest küljest ja tagasi alla käia teist, lahepoolset külge pidi. Raja algusesse saamiseks pidin küll kõigepealt trotsima kihutavaid autosid ja ületama mitmerealise maantee ning veidi mööda maanteeäärt käima, et jõuda orhideekasvanduseni viiva teeotsani. Orhideekasvanduse tagant algas 1.2-miiline (1.9 km) Mori Ridge trail. Kuna rada viib üles seljakule, siis lõviosa sellest 1.2 miilist oli ülesmäge. Hingetõmbamispausidel nautisin aina kõrgemalt avanevat vaadet. Kui Mori Pointi kõrgemale matkates enam näha ei olnud, siis San Pedro kivi ookeanis oli veel päris pikalt näha.
Seljakule jõudes jätkasin mööda seljakut kulgeval Sweeney Ridge rajal ja möödusin mahajäetud raketitõrjebaasist. Mahajäetud militaarehitisi võib mägede otsas leida siin mitmeid ja kümneid. Seni polnud ma küll niivõrd graffitit täis tondilosse veel kohanud. Park oli harjumatult inimtühi, ülesmäge matkates tuli vaid üks rattur vastu. Kui aga rajal on selline rahu ja vaikus mõnus, siis tondilosse uurides hakkas veidi kõhe.
Mahajäetud baasist edasi oli rada asfalteeritud (kindlasti jäänuk baasi ajast) kuni teelahkmeni, kust asfalteeritud Sneath Lane suundus allamäge ning Sweeney Ridge rada mööda seljakut edasi. Teelahkmel oli üllatavalt ka wc püsti pandud ja seal samas kõrval puhmaste vahel pink, kus sai natuke jalga puhatud ning lõunasnäkiks kaasa võetud banaanid ära söödud.
Püüdsin otsustada, kas järgida esialgset plaani ning liikuda mööda Sneath rada mäest alla või siis käia mööda seljakut edasi ning seal mööda teist rada tagasi alla käia. Kuna mul aega oli, siis käisin edasi. Möödusin kohast, kus hispaanlaste ekspeditsioon 1769. aastal nägi esmakordselt San Francisco lahte, märgitud nüüd San Francisco avastuskohaks (hispaanlaste ja muude eurooplaste poolt siis, sest tollal elasid lahe ümbruses põlismaalased/indiaanlased, nii et nemad olid selle juba ammu avastanud).
 |
| Vahele üks kogemata tehtud pilt. |
Olin Mori Ridge raja lõppemisest saadik käinud kokku 1.4 miili (2,3km), kui keerasin paremale väiksemale Sweeney Horse rajale, mis üsna pea ühines Sweeney Meadow rajaga, mida mööda sain tagasi üles seljakule. Lootsin, et kui laiast seljakurajast kõrvale astuda, siis ehk on veidi teisemad vaated või maastik. Mingit suurt erinevust siiski ei kohanud. Sattusin küll orus paiknevale aasale, kus võib-olla kevadel õitsevad lilled vms, aga praegu oli lihtsalt üks kuivanud rohuga hall lapp. Peale miilipikkust puhmaste seas müttamist ja viimast järsku ülesmäge rühkimist olin tagasi seljakul ja jätkasin raja suunas, mida mööda oli plaan mäest alla käia.
Palju aega ei läinud mööda, kui aga vahtisin tõtt väravaga, kust ei saanud ei üle ega ümber. Paistis, et sinna saab vaid giidiga ja reserveeringuga. Google maps ja mapmyhike äpp kahjuks ei näita, kui kuskil selline värav ees on ja mingitel tingimustel ainult läbi saab. Mis siis ikka, kõmpisin mööda Sweeney Ridge rada tagasi Sneath rajaotsani ja alustasin "laskumist". Väsinud jalgadega 1.7 miili (2.7km) ainult allamäge käia, kohati päris järskude langustega, ei olnud kõige toredam kogemus, aga vähemalt vaade oli bueno.
Kokku sai pargi radadel matkatud 6.5 mi / 10,5 km, lisaks veel ca 2 miili (~3km) linnatänavatel käimist, nii et jõudsin koju päris väsinuna. Korralik terve päeva väisanud trenn, mis tähendab, et homme puhkan jalga.
