Hüvasti, mäed ja org

Viimane lühike jalutuskäik YARTS bussipeatusesse Half Dome külas ja viimased vaated. Suurema tõenöosusega viimane kord siin mägedes, sest jaanuaris kolime tagasi Eestisse. Võtan need ilusad paigad endaga kaasa läbi mälestuste ja piltide. 

Royal Arches

Yosemite rahvuspark: Yosemite oru radadel

Hommikul oli raske ärgata ja toimetama hakata, mitte et oleks tahtnud veel magada, aga õhk oli nii külm (ca 7 kraadi) ja magamiskotis nii hea soe. Kell aga tiksus ning inimesed ümberringi juba toimetasid, nii et ronisin lõpuks magamiskotist välja ning suundusin restroom'i hambaid pesema. Üllatavalt avastasin, et kraanist tuli sooja vett, nii et sain oma näpud seal kenasti üles soojendatud. Onnikeses tagasi, vahetasin kips-käps riided ära, pakkisin päevaks koti kokku, muu toidukraam ja hügieenitarbed ära karukappi luku taha ning läksin camp'i poodi hommikusöögiasja uurima. Toiduvalik oli poes nukrapoolne, nii et ostsin peale pikemat mõtlemist ühe pakendatud brownie. Ei tahtnud aega raisata ja minna Half Dome Village'sse korralikku hommikusööki otsima. Parim uudis oli aga, et seal müüdi peale kohvi ka teed, nii et suundusin peale brownie ja tee ostmist tagasi onnikesse hommikust sööma. Kuum tee külmal hommikul - mõnikord on väikestest asjadest ikka nii suur rõõm.

Naabrid plaanivad vist hommikust süüa istudes jõe ääres toolidel.

Järgmine hetk olin bussipeatuses bussi ootamas. Ainuke häda, et graafik on umbmäärane "sõidab 30-minutilise intervalliga" ja ei olnud teada, millal täpselt see buss saabub. Mul ei olnud päevaks kindlat plaani tehtud, aga mõtlesin, et lähen Yosemite Lodge'i ja sõidan sealt tuuribussiga ües Glacier Pointi, et siis mööda Four Mile rada (4.8 mi pikk ehk siis pigem viis miili) alla orgu matkata. Kuigi veebis on kirjas vaid round-trip pilet ($41), siis tegelikult on võimalik osta ka üheotsapilet (mälu järgi peaks olema ~$25) ja siis sealt tagasi alla matkata. 

Kuna need tuurid väljuvad kindlatel kellaaegadel, siis peale mõningat ootamist ja bussi mitte saabumist, otsustasin, et ma ei taha sellist ilusat hommikutundi bussipeatuses mööda saata, ning läksin käima ja orgu avastama.. esialgu ilma erilise sihtpunktita. Mööda orupõranda radasid käies näpud ja nina küll veidi külmetasid, aga varahommikune päike oli juba hea soe. Varaseid käijaid mu teele õnneks palju ei sattunud, nii et sain üsna rahulikult ja suhtelises üksinduses oma hommikust jalutuskäiku nautida. Möödusin mitmetest maalijatest ning fotograafidest, kes ühe või teise meediumiga orgu või mägesid püüdsid jäädvustada.

Jalutades tegin otsuse suunduda Upper Yosemite Falls rajale, et matkata kuni Columbia Rock'ini, mis on 2-miiline (3,2 km) out and back matk. Columbia Rock on vaatepunkt Upper Yosemite Falls rajal, mis pakub küll vaateid orust ja ümbritsevatest mägedest, aga mitte Yosemite kosest. Yosemite kosk on üks Põhja-Ameerika kõrgeimad koskesid (739 m). Kuna kosk oli praegu täiesti kuiv, siis üles välja polnud minu arust mõtet matkata, eriti kuna see on väga raske rada. Rada viib edasi Yosemite kose ülemisse otsa (7.2 mi/11,6 km). 

Tundub küll, et mis see 2 miili siis ära pole, aga see rada on järsk (kuulu järgi järsem kui 4-Mile rada) ja tundub selle võrra pikem. On see üks pargi vanemaid radasid, ehitatud 1873-1877 aastatel, ning koosneb paljudest tagasipööretest (switchbacks). No nii kolm tosinat kohe kindlasti, nii et tõsine ülesmäge rühkimine mööda paljusid kive ja astmeid. Võttis ikka tõsiselt hingeldama. Algselt kulges rada enamasti mööda metsaalust, aga lõpuks hakkasid ka vaated puude vahelt paistma. 

Peale tõsist ülesmäge rühkimist jõudsin lõpuks Columbia kivi vaatepunkti, kus veidi aega vaadet nautisin ja jalga puhkasin. Kuni mina istusin ja puhkasin, inimesed muudkui rühkisid mööda rada edasi, ilma isegi peatumata. Meh... 

Vaade Columbia kivi otsast.

Columbia Rock viewpoint.

Lugesin kuskilt, et kui ka päris üles välja ei taha minna, siis järgmine pool miili tasub ära käia, pidi mingi hea vaade olema kosele, ja rada pidi olema kohati isegi allamäge. No ma siis otsustasin, et lähen ja vaatan veel natuke edasi. Eriti kuna kõigil teistel paistis olevat piisavalt võhma, et Columbia kivist edasi rühkida. Ega ma saa ka kehvem olla siis.

Käisin ja käisin, aga vaateni ei jõudnud, st ma arvan, et käisin sellest mööda, sest koske ju pole, nii et ei osanud sellele vaatele näppu peale panna. Tagantjärgi pilte vaadates tuvastasin küll selle koha. Käisin lõpuks ära umbes 2/3 raja kogupikkusest ja siis pöörasin tagasi, sest viimane kolmandik rajast koosnes jälle ainult switchback'idest. See keskmine kolmandik rajast oli aga väga lahe. Igati väärt seda ektra jalavaeva.

Yosemite Point

Kose jälg on kivil näha.

Kose jälg kivil.

Tagasi alla orgu jõudes oli aeg lõunapausiks. Selleks sõitsin bussiga Yosemite külakeskusesse toidujahile. Paistis, et seal asus oru suurim ja parima valikuga toidu- ja suveniiripood. Samuti oli seal nii palju rahvast liikvel, et ollallaaa... Enne lõunatama suundumist kiikasin veel sisse Yosemite külaliskeskusesse ja muuseumisse. Muuseum oli päris huvitav, õppisin nii mõndagi. Oma eelmistel külastuste ajal sinna polnud jõudnud. Muuseumi taga on ka väljanäitus seal orus kunagi elanud indiaanihõimu arhitektuurinäidetest. Ahwahnechee'd elasid seal rahus kuni 1850. aastani, mil valge mees ilmus mägedesse kulda otsima ning indiaanlased oma küladest välja aeti.

Kuna seljakott oli peale poeskäiku ja veepudeli täitmist raske, siis istusin peale rahvast umbes külakeskuses ringi vaatamist bussi ootama. Buss tuli üsna pea ning sõitsin El Capitan'i piknikualale lõunat sööma. El Capitani piknikualal erilisi vaateid ei olnud, asub see niivõrd El Capitani külje all, et seda kivirahnu pole kuigi hästi sealt nähagi. Nii et sõin ja ignoreerisin ümber toidu tiirlevaid herilasi, ja ootasin järgmist bussi, sest järgmisesse peatusesse, kust mitmed rajad alguse said või läbi jooksid, ei viinud ei jalakäijateteed ega metsarada.

Järgmisest peatusest suundusin Valley Loop rajale ning käisin 0.6 miili El Capitani'ni ja tagasi. Sealt edasi väike silla ületus ning olin monoliidist üle tee oleval aasal, kus ma sain lõpuks korraliku pildi sellest kuulsast ja suursugusest graniitmonoliidist.

Kapten nähtud ja kellaaeg õhtus, hakkasin tagasi majutuskohta liikuma. Millegipärast otsustasin käia mööda Valley Loop rada Four Mile rajaotsa peatuseni ja sealt bussi peale minna. Mõtlesin, et see ei ole eriti pikk maa ning peaks poole tunniga ilusti ära käima. Iseenesest oli see ca 2 miili (3,2 km), nii et ikkagi omajagu käimist mööda metsarada, kus ei olnud peale metsa ja paari kivi suurt midagi uudistada. Mingi hetk tundus, et käin ja käin, aga kohale kuidagi ei jõua, nii et keerasin tempot veelgi juurde, sest viimasest bussist maha jääda ning veel sama palju maad tagasi oma onni käia polnud küll soovi. Kõik mängis välja nagu vaja. No küll oli hea peale seda 2-miilist lõpuspurti bussis istuda.

Kolm Venda

Yosemite rahvuspark: Mirror Lake, mida polnud!

Let's get lost in a beautiful place.

Peale Tahoe järve juures käimist oli mul kaks päeva aega kodus puhata ja järgmiseks väljasõiduks valmistuda. Riided pesta, natuke sööki ja jooki kaasa varuda, igaks juhuks sularaha välja võtta, akud laadida, proovipakkimine teha, magamiskott nii väikeseks kui võimalik kokku pakkida... Kahjuks mul ei olnud neid rihmu, millega saab magamiskoti täiesti väikeseks kokku pressida, ja mul polnud aega neid ostma minna, ja spordikotti mul ka polnud, nii et mõtlesin ja muretsesin, kuni leidsin lahenduse. Pressisin magamiskoti jõuga riidekotti, mille Sekvoia rahvuspargist olin meeneks ostnud. Voila! Ega puhkamisest muidugi suurt välja ei tulnud. Kuigi ma olin tööl öelnud, et ma olen ära, siis ikkagi oli vaja tööasju ka ajada, nii et tundsin end nagu orav rattas, väsinud ja frustreeritud.

Kolmapäeva varahommikul sõitsin Oaklandisse, et sealt Amtraki San Joaquins rongiga Merced linna sõita. Rongisõit läks kiiresti ja kolme tunni pärast olin Mercedi rongipeatuses YARTS bussi ootamas. Toimib see buss ka Amtrak Thruway teenusena, nii et on võimalik osta veebilehel pilet Oakland-Yosemite Valley, kus Merced-Yosemite otsa teenindab siis YARTS buss. Mina ostsin bussipileti otse bussijuhilt (üheotsapilet $13, round-trip $25), tagasisõiduks sain punase lipiku, mille pidin tagasi tulles esitama pileti eest. Bussis oli mitmeid üksi reisijaid, nii et ma polnud üldsegi ainuke, kes üksi matkama suundus. Yosemite Valley's olime umbes 2 tunni pärast.

Yosemite rahvuspark on üks imeilusamaid kohti üldse. Olen seal kaks korda käinud, aga ikka tõmbab tagasi. Iga käik on olnud ikkagi lühike ja nii palju radu ja kohti on veel käimata. Tahtsin küll seekord minna Tuolumne Meadows ümbrusesse, aga sinna minekuks oleks autot vaja olnud, sest sinna sõidab orust buss ainult suvekuudel ja ma ei saanud õigel ajal jaole. Nii et leppisin Yosemite oruga. Housekeeping Camp onnikesse check-in tehtud, läksin käima. Ilm oli sombune ning lootsin, et kõik sadamised olid selleks ajaks sadatud.

Merced jõe kaldal.

Vasakul mäeseinal on niivõrd-kuivõrd näha Royal Arches (kaared),
taga udus kõrgub Half Dome.

Round-trip järveni Mirror Lake trailhead'i bussipeatusest on kuskil 2 miili (3,2 km), aga ma keerasin Mirror järveni viivale rajale Yosemite küla kliiniku juurest, nii et kokku käisin ära ca 3 miili kanti (~5 km). Rada kulges mööda mägede jalamil olevat metsaalust. Ilus sügisene maastik. Piltide tegemisel pidin küll pidevalt sättima, sest pidevalt oli kas ülevalgustatud või liiga pime jne. Üldiselt mulle matkates ei meeldi fotokat sättida, sest põhitähelepanu peaks ikkagi olema rajal või siis ümbrusel. Kogemus peaks olema olulisem kui pildid. Samas mulle jällegi meeldib rajal pilte klõpsutada ning hea oleks, kui need pildid ikka hästi välja tuleks. 

Järveni jõudes avastasin, et järve praegusel sügisesel ajal lihtsalt ei olnud, oli ära kuivanud suvega. Nojah, tüüpiline Yosemite probleem. Sügisel on kõik kosed ka kuivad. Koht oli aga ka ilma järveta ilus, nii et igati seda käimist väärt. Kes soovib, saab järvest veel edasi pikema ringi ära käia. Kuna ilm muutus järjest vihmasemaks, jätsin selle 3-miilise otsa tegemata ning hakkasin bussipeatuse suunas käima. 

Vahepeal hakkas aina rohkem vihma sabistama ja mina hakkasin aina enam sooja toidu ja joogi järgi igatsema. Kaasa võetud külmad näksid ei tundunud kuidagi isuäratavad. Läksin Half Dome Village'i (endine Curry Village) peatuses maha ja söögijahile. Ostsin õhtusöögiks väikese pitsa ja piparmünditee. No küll oli hea. Half Dome Village on hirmus rahvarikas koht, nii et magamise osas oli hea, et ööbisin Housekeeping Camp'is, kuigi Half Dome Village's on rohkem söögikohti ja muud meelelahutust.

Peale mõningat sadamist hakkas ilm selgemaks muutuma ning mu järve kaldal olevast onnikesest avanev vaade võttis päikeseloojangu ajal aina soojemaid värve. Imeilus koht, kus õhtut mööda saata. Pimeda saabudes lukustasin oma toidu- ja joogikraami ning hügieenitarbed karukindlasse kappi, et karumõmm mu onni teed ei leiaks, ning keerasin ära magama. Järgmine matkapäev ootas ees.