Zion National Park, Utah

7. aprill, neljapäev
Zioni rahvuspargi nimi tuleb sinna kanti 19. sajandil elama asunud mormoonidelt, kes olid esimesed Euroopa päritolu ameeriklased, kes end seal sisse seadsid. Enne neid elas sealsetel aladel Lõuna-Paiutese indiaanihõim. Väidetavalt on pargi esialgne nimi Mukuntuweap tulnud sellelt hõimult. Tähendab see laias tõlkes sirge kanjon. Mormoonide biiblipärane nimi Zion tähendab kohta, kus on rahu ja varjupaik.

Hotell oli meil kinni pandud Sprigdale'i linnakeses, mis asub otse pargi piiril, kuid kuna check-in'ini oli parajalt aega, siis sõitsime edasi parki avastama. Pargi sissepääsuni jõudes avanes pikk saba autosid, nagu suvel Saaremaal praamisaba pühapäeva õhtul mandrile tagasi sõites, nii et pidime kannatust varuma ning sabas istuma, enne kui saime tasu makstud ($30 auto, kehtib 7 päeva) ja päris parki lasti.

Pargis võtsime kõigepealt suuna Canyon Overlook rajale, mis asub kohe peale Zion-Mount Carmel maanteel asuvat tunnelit. Parkimine kohe paremal pool teed või siis teine parkimisplats veidi edasi jõudes vasakul. Käänulist teed mööda mäkke sõites hakkas silma "koobas", mis tundus inimese tehtud.. Läbi tunneli sõites koitis, et sellised on tunnelit valgustavad aknad, sest muud valgustust seal pole.

Nagu raja nimi vihjab, on Canyon Overlook raja sihtpunkt vaade kanjonile. Kuigi pargi matkajuhises on rada hinnatud keskmise raskusega rajaks, on rada lühike, round-trip 1 miil ehk 1,6 km. Rada oli väga huvitav, üks eredamaid hetki selles päevas. Mul on vist mingi rajahullus, mida huvitavam pinnas ja mida rohkem väljakutseid rajal, seda huvitavam.

Pine Creek

Canyon Overlook - Pine Creek Canyon

 

Peale seda suurepärast kanjonivaatematka sõitsime tagasi Zion kanjonisse, et seal autole parkimiskoht otsida ning tasuta sõitva pargibussiga (shuttle) veel paari lühema raja algusesse sõita ning parki edasi avastada. Parkimisega läks meil õnneks ning leidsime koha tee ääres just enne muuseumi (Zion Human History Museum). Jätsime auto sinna ning liikusime mööda Virgin jõe kallast looklevat Pa'rus rada Canyon Junction bussipeatuse poole. See ei võtnud meil eriti kaua, käisime vast vaid 0.8 miili / 1,3 km. Pa'rus tähendab Paiute indiaanlaste keeles mullitav vesi. Rada on asfalteeritud, lai ja tasapinnane ehk siis kergemast kergem. Keskpäeval võib sel rajal küll väga palavaks kiskuda, saime isegi seda tunda, seega õhtune või hommikune jalutuskäik oleks kindlasti mõnusam.

Canyon Junction peatusest sõitsime kaks peatust edasi Zion Lodge peatusesse, kust ühes šokeerivalt suure rahvamassiga hakkasime matkama smaragdroheliste järvede (Emerald Pools) poole. Retk alumise kose/järve juurde oli lihtne, kuigi kohutavalt ülerahvastatud. Massid ja massid. Ja ma ei saa öelda, et ma oleks selle osaga pargist rahule jäänud. See rada ja vaated ei kaalunud üles ülesrahvastatud rajal matkamist. Kosk oli meie külastamise hetkel üsna veevaene, aga võib-olla mõnel teisel ajal on võimsam. 

Lower Emerald Pools

Olin üsna kahevahel, kas jätkata Emerald Pools rajal või ei, kuid otsustasin ikkagi jätkata, sest mõtlesin, et kuna rada läheb edasi raskemaks, siis peaks rahvast vähemaks jääma. Rada läks oluliselt raskemaks, aga massid liikusid ikkagi päris ülemise järveni välja (Upper Emerald Pool), mis siis, et rada oli kivine, liivane, kitsas ja püsivalt ülesmäge. Olenemata sellest tundus külastatavuselt selline tüüpiline rada, kus pered ja grupid käivad. 

Üks pere oli mitme väikese lapsega, neist vanim vast 5-aastane, kes oli lihtsalt keset rada pikali ja keeldus edasi minemast. Tagasi alla matkates möödusime jällegi samast perest, olid vahepeal päris kaugele jõudnud, kuigi paistab, et seda kommide võlujõul. Poiss sai parajasti isalt kommi koos utsitusega, et natuke on veel jäänud. :) Paar minutit hiljem möödusime kahest 9-12-aasta vanusest lapsest, kes porisesid, et peavad ema ja isa järgi ootama, sest "nad jälle puhkavad". 

Kivine rada. Ees matkaja punase seljakotiga, aga mitte mina. ;)

Ülemine kosk... ehk siis tegelikkuses nire.

Upper Emerald Pool

Tagasi alla orgu/kanjonisse matkasime Kayenta rada pidi (ühes suunas 1 mi/ 1,6 km), mis lahkneb Grotto suunas peale järvede-koskede keskosa (Middle Emerald Pool). Olime üsna kergendatud ja õnnelikud sellel rajal matkates, kuna kohtasime päris vähe inimesi. Rada ise pakkus häid vaateid jõele ja kanjonile ning ei võtnud kaua, kui olime jälle tagasi all bussi ootamas.

Viimase käimise tegime mööda jõeäärset rada Riverside Walk (round-trip 2.2 mi/ 3,5 km), mis viib kuulsa kitsenduseni The Narrows, kuhu saab jõe madalama taseme korral edasi matkata. Seekord oli see jõe kõrge taseme tõttu keelatud ja me ei oleks oma jalgu nagunii raatsinud märjaks teha (oleks ehk nii kaugele läinud, kui kuiva jalaga oleks saanud). Järjekordselt ei saa öelda, et ma oleks sellest rajast just erilises vaimustuses olnud, oleks olnud ehk huvitavam, kui oleks saanud jõeäärt mööda veidi edasi The Narrows poole käia. Üsna palju inimesi jälle, kuna ka üks tasapinnalisemaid ja laiemaid-lihtsamaid radasid. 

Järjekordne jõeäärne jalutuskäik tehtud, sõitsime bussiga tagasi auto juurde. Bussiga sõites saab ka päris hea pildi kanjonist, eriti kui bussijuht peatustes ja peatuste vahel kohti ja tippe tutvustab. Sattusime just sellise juhi peale. Suurepärane teenindus. ;) Kes bussiga seal sõitma satub, see märkab, et Big Bend peatusest ei lähe ühtegi rada, seega tekib küsimus, miks seal peatus on. Mööda sõites tundus, et see on lihtsalt üks ilusa vaatega koht, kus saad korra maha tulla, vaateid nautida ja pilte teha ning siis järgmise bussiga edasi või tagasi sõita. 

Kui hotellis oli check-in tehtud ja veidi jalga puhatud, läksime kõhtu täitma Meme kohvikusse, kus nautisime õhtusöögiks nämmasid kreppe ning püüdsime mitte muretseda homse pärast, mil lubas vihma. Võib ju loota, et love will save the day, isegi kui vihma sajab ja plaanid hukas.