Yosemite Valley, 2. päev

"The mountains are calling and I must go." John Muir

Teisel päeval võtsime suuna Glacier Pointi, kuna see on üks parimaid kohti, kus mägedest ja orust ülevaadet saada. Eelmine kord sõitsime sinna tuuribussiga ning matkasime sealt tagasi orgu. Seekord sõitsime sinna autoga ning võtsime ette lühikese matka läheduses oleva Sentinel Dome tippu. Kuna sügisel olid kosed kuivad, siis ei olnud toona Glacier Pointist ühtegi koske palja silmaga näha. Seekord oli aga võimalik tuvastada mitmeid koskesid. Kaugemal oli mägedel veel näha ka lumemütse. 

Paistavad Nevada (ülemine) ja Vernal (alumine) kosed.

Upper & Lower Yosemite Falls

Roundtrip Glacier Pointist Sentinel Dome tippu (ja tagasi) on ca 3 miili (4,8 km), minnes ülesmäge ja tulles allamäge. Kui muidu on tegemist lühikese matkaga, siis ülesmäge minek on parajalt trenni eest. Viimane pingutus tuleb Sentinel Dome'ini jõudes, kus on vaja "kupli" tippu ronida. Ühest rada seal enam ei ole, vaid igaüks ronib, kust mugavam. Kuigi minek oli järsk, oli jalgealune turvaline ning ei võtnud kaua aega, kui olimegi tipus. 

Tipust avaneb vaade põhimõtteliselt igasse suunda, kuhu pilgu keerad. Kuigi tipus oli ka teisi inimesi, ei olnud see niivõrd ülerahvastatud kui Glacier Point ning igale matkajale leidus tipus siiski ka oma privaatne nurgake, kus rahus lõunat süüa. Meie pöördusime peale lõunapausi tagasi Glacier Pointi auto juurde, kuid võimalik on sealt ka veel edasi matkata Taft Pointi, mis on a'la Glacier Point ilma piireteta, ja sealt veel edasi Tunnel View'ni. Tegu Pohono rajaga, mis on pikem kui Panorama rada, mille me mehega sügisel läbi tegime. 

Nägime palju kitsesid, aga ei ühtegi karu.

Enne kodu poole suundumist tegime ka peatuse Tuolumne sekvoiade laanes. Tuolumne ja Merced Groves on Yosemites kaks väiksemat kohta, kus on võimalik hiidsekvoiasid näha, ning asuvad need mugavalt Yosemite orgu viiva tee ääres.

Ausalt öeldes ma ootasin midagi rohkemat, kui seal oli. Võib-olla, kuna ma olen Sequoia rahvuspargis käinud ning mõtlesin, et kuigi väike, on see ikkagi midagi sarnast. Aga see ei olnud pooltki seda elamust, mida Sequoia rahvuspark pakub. Sekvoiadeni jõudmiseks tuli kõigepealt maha käia ca 1 miil läbi põlenud (surnud) metsa, mis oli ausalt öeldes päris nukker. Kohale jõudes nägime ühte suurt sekvoiat, ühte vana kändu, millest oli kunagi autotee läbi raiutud, ning paari väiksemat/nooremat sekvoiat. Ehk siis jah, suure puu näeb ära, aga see ei paku samasugust elamust kui näha mitmeid hiidsekvoiasid üheskoos, ei teki tunnet, et oled hiidmetsas.