Pildipostitus

Poliitiline sõnum kõnniteel.
Postkontori juures on vist juba terve aasta telk püsti.. Algul oli nagu osa
protestist, aga nüüd tundub lihtsalt kodutute baas olevat.. 

Üksinda kodus - mida muud, kui tuleb Emeryville'i šoppama minna...
Saagiks kolm paari active bottoms (trennipükse), retuusid ja sokid.
Mida see mu kohta ütleb?

All you need is LOVE!
San Franciscos oli sel nädalal Gay Pride Parade ja sattus see
olema samal ajal USA ülemkohtu otsusega, et
samasoolistel paaridel on õigus abielluda igas USA osariigis.

Raamatutest

"I was born with a reading list I will never finish." Maud Casey

Teisipäeval oli meil raamatuklubiga elav arutelu Dave Eggersi raamatu "The Circle" üle. Kuigi tegelastel ei olnud erilist sügavust, oli teema vägagi tänapäevane ning aktuaalne. The Circle = Google + Apple + Facebook + ... Areng on oluline, kuid see ei saa tulla privaatsuse ning inimõiguste arvelt.

Avastasin, et on olemas selline alažanr nagu steampunk, mis siis on a'la Jules Verne'i science fiction. Ehk siis kirjeldatakse seda žanri sloganiga "What the past would look like if the future had happened sooner." See termin on mõneti kasutusel juba 80ndatest, kuid ma komistasin küll esimest korda selle otsa. Viimasel ajal satun pidevalt žanreid googeldama. Mõni aeg tagasi googeldasin žanri New Adult. Teadsin, et on YA / Young Adult, aga New Adult?

"Tappa laulurästast" ("To Kill a Mockingbird") autor Harper Lee annab juulis välja uue raamatu "Go Set a Watchman", mille tegevus toimub 20 aastat hiljem laulurästa-raamatust. See raamat oli kirjutatud tegelikult enne "Laulurästast", kuid jäi avaldamata, kui toimetaja soovitas kirjutada uue raamatu peategelase Scouti vaatevinklist, kui ta laps oli. "Tappa laulurästast" on tõsine klassika, väga hea raamat, nii et ootan huviga, millal selle autori teist raamatut lugeda saab. Harper Lee pole peale oma esimest raamatut ("Tappa laulurästast", 1960) ühtegi raamatut enam ju avaldanud.

Me pole raamatuklubiga suutnud järgmist raamatut välja valida, kuna üks klubiline avaldas paar raamatut tagasi arvamust, et ta sooviks nüüd vahelduseks ka mõnda rõõmsamat raamatut lugeda (happy book). Et ta jälle nuttis, kui keegi kuskil surma sai või nii. Ma olen küll otsinud ja soovitusi küsinud, aga ma pole küll ühtegi happy book'i leidnud, mida lugeda soovitada. Ma vist ei tea, mida happy book tähendab.

Poeskäik

Täna siis juhtus lõpuks see, mis ammu juba soolas, kuna ma vahetan pidevalt kotte, vastavalt kuhu minek ja kui sportlik riietus jne, ning tavaliselt ei tassi kaasa rahakotti, vaid võtan ainult pangakaardi ja ID. Täna siis olin eriti aeglane ning ei teinud läbi oma tavalist "kas kõik vajalik on kaasas" protsessi ning avastasin alles poes kassas, et mul pole kaasa võetud rahakotis ei sularaha ega pangakaarti. No nii piinlik.. Õnneks aga oli mul kaasas tühi tšekk. See oli mu ainuke tšekk üldse, mida ma olen mitu aastat rahakotis kaasas kandnud. Nii igaks juhuks, kui jälle kuhugi parki matkama läheme ja jälle üllatuslikult tuleb pargitasu tasuda ja me sularahatud oleme. Ei oleks arvanud, et ma selle poes toidu eest tasudes ära kasutan. Kui küsisin, kas nad tšekke ka aktsepteerivad, siis see oli ka nii ehku peale, sest mu mõistus ei võta tegelt kinni seda, et toidupoes saab ka tšekke kasutada. Tundub kuidagi nii... tagurlik. 

Üksinda kodus.

Pühapäev Lafayette reservuaari pargis

"Walking: the most ancient exercise and still the best modern exercise." Carrie Latet

Nädalase hilinemisega, aga siin ta lõpuks on - postitus meie Eesti külaliste viimasest päevast enne lendu. Nagu kiuste oli terve selle aja, kui nad siin olid, pilves ja tuuline ilm. Ja ega ka see päev parem ei olnud, nii et läksime sisemaa poole päikest otsima. Mitte väga kaugele küll, tegelikult üsna lähedale, Lafayette reservuaari parki. Päikese leidsime, aga tuulest ikka lahti ei saanud. Päris külm tuul oli kohati. Jalutasime reservuaari ümbritseval asfaltrajal, kuni sõpsid leppisid veidi tuulevaiksema nurgaga ühel "poil" ning seadsid end sinna sisse päikest võtma. Milleks siis puhkus, kui ei saa veidigi puhata ja päikest nautida.

Meie kaasaga tegime samal ajal 3.3-miilise (5.3 km) ringi reservuaari ümbritseval mäeseljandikul (ridge). Tegime ringi mööda radasid Lakeside trail -> Big Oak trail -> Rim trail -> Canyon trail -> Lakeside trail. Google maps nimetab millegipärast radu veidi teisiti kui pargi Visitor Center'i kaart, mille järgi ma need siia kirja panin. Rim trail on arvatavasti üks pargi (kuri)kuulsamaid radasid, kuna lookleb see ümber reservuaari aina mäest üles ja mäest alla. Rada ise ei olegi nii pikk, alla 5 miili, aga tekitab tunde nagu oleks "Ameerika mägedel". Vaated olid aga täiega seda vaeva väärt!

Sõprade juurde naastes tegime väikese piknikupausi ning suundusime koos edasi parkla poole. Kokkuvõttes tegime järvele ringi peale mööda Lakeside rada, mis on ca 2.7 miili (4.3 km). Ühes meie väikese matkaga mäeharjale oli see üsna paras päevane trenn, ei midagi väga rasket, aga samas piisav.

"The Rock"

Kui pilet poleks olnud laupäevaseks Alcatrazi külastamiseks ostetud, siis ma oleks heameelega minemata jätnud. Lihtsalt selline väsinud ja välja puhkamata olemine oli. Ja ma tean, et kui ma olen väsinud, siis ma pole hea kaaslane. Aga kuna pilet oli olemas, siis läksin oma Eesti sõpradega kaasa.

Alcatrazile viib Alcatraz Cruises opereeritav praam (Pier 33). Minnes tuleb pilet osta kindlaks kellaajaks, kuid tulla saab tagasi mis tahes kellaajal tagasi sõitva praamiga. Kõige mõttekam ja soodsam on osta pilet otse Alcatraz Cruises lehelt ($30), kuna mitmed tuurid ostavad samuti neid pileteid kokku ning müüvad siis sulle kallimalt edasi.

Taevas olid huvitavad vikerkaared..

Hispaanlased nimetasid selle kaljusaare kunagi pelikanide saareks (La Isla de los Alcatraces) ja sellest ka tänaseni jäänud nimi Alcatraz. Praegu oleks minu arust sobiv seda saart nimetada ka kajakate saareks või siis linnusitasaareks. Ausalt öeldes haises saar täiesti kohutavalt, kajakad pesitsesid igas võimalikus kohas ja tiirutasid pea kohal, rääkimata sellest, et tee oli valgeid lärakaid täis (ma vist ei pea mainima, et mulle ei meeldi koljat-kajakad). Eks nad on inimtegevuse eest üsna kaitstud, sest mitmed ehitised saarel on kas varemetes või siis piisavalt kehvas seisus, et olla avalikkusele suletud, ja samuti on ka ligipääs nendeni siis suletud. Saarel saab teha üsna lühikese jalutusringi. Ilusaim osa Alcatrazist olid aiad täis õitsevaid lilli.

Alcatraz oli algselt kaitseehitis ja militaarvangla, hiljem juba tsiviilvangla, kuhu saadeti aega teenima mitmed kurikuulsamad vangid. Minu jaoks huvitavam ajalookild on aga, et 1969. aastal okupeerisid poliitilise protesti raames saare indiaanlased (kestis ca 1,5 aastat või nii). Valitsus püüdis võimalikult palju indiaanlasi reservaatidest linnadesse ümber paigutada, et reservaatide all olevale maale küüned taha saada. Nendest jäänud poliitiline graffiti on siiani mõnel ehitisel alles, nagu ka all pildil oleval veetornil.

"It would be fitting and symbolic, that ships from all over the world entering the Golden Gate would first see Indian land and thus be reminded of the true history of this nation."

Peace and Freedom. Welcome. Home of the Free Indian Land.

Saarel oli ka muid linde pesitsemas peale kajakate.
Linnusaar tõepoolest.

Kormoranid pesitsemas.

Yosemite Valley, 2. päev

"The mountains are calling and I must go." John Muir

Teisel päeval võtsime suuna Glacier Pointi, kuna see on üks parimaid kohti, kus mägedest ja orust ülevaadet saada. Eelmine kord sõitsime sinna tuuribussiga ning matkasime sealt tagasi orgu. Seekord sõitsime sinna autoga ning võtsime ette lühikese matka läheduses oleva Sentinel Dome tippu. Kuna sügisel olid kosed kuivad, siis ei olnud toona Glacier Pointist ühtegi koske palja silmaga näha. Seekord oli aga võimalik tuvastada mitmeid koskesid. Kaugemal oli mägedel veel näha ka lumemütse. 

Paistavad Nevada (ülemine) ja Vernal (alumine) kosed.

Upper & Lower Yosemite Falls

Roundtrip Glacier Pointist Sentinel Dome tippu (ja tagasi) on ca 3 miili (4,8 km), minnes ülesmäge ja tulles allamäge. Kui muidu on tegemist lühikese matkaga, siis ülesmäge minek on parajalt trenni eest. Viimane pingutus tuleb Sentinel Dome'ini jõudes, kus on vaja "kupli" tippu ronida. Ühest rada seal enam ei ole, vaid igaüks ronib, kust mugavam. Kuigi minek oli järsk, oli jalgealune turvaline ning ei võtnud kaua aega, kui olimegi tipus. 

Tipust avaneb vaade põhimõtteliselt igasse suunda, kuhu pilgu keerad. Kuigi tipus oli ka teisi inimesi, ei olnud see niivõrd ülerahvastatud kui Glacier Point ning igale matkajale leidus tipus siiski ka oma privaatne nurgake, kus rahus lõunat süüa. Meie pöördusime peale lõunapausi tagasi Glacier Pointi auto juurde, kuid võimalik on sealt ka veel edasi matkata Taft Pointi, mis on a'la Glacier Point ilma piireteta, ja sealt veel edasi Tunnel View'ni. Tegu Pohono rajaga, mis on pikem kui Panorama rada, mille me mehega sügisel läbi tegime. 

Nägime palju kitsesid, aga ei ühtegi karu.

Enne kodu poole suundumist tegime ka peatuse Tuolumne sekvoiade laanes. Tuolumne ja Merced Groves on Yosemites kaks väiksemat kohta, kus on võimalik hiidsekvoiasid näha, ning asuvad need mugavalt Yosemite orgu viiva tee ääres.

Ausalt öeldes ma ootasin midagi rohkemat, kui seal oli. Võib-olla, kuna ma olen Sequoia rahvuspargis käinud ning mõtlesin, et kuigi väike, on see ikkagi midagi sarnast. Aga see ei olnud pooltki seda elamust, mida Sequoia rahvuspark pakub. Sekvoiadeni jõudmiseks tuli kõigepealt maha käia ca 1 miil läbi põlenud (surnud) metsa, mis oli ausalt öeldes päris nukker. Kohale jõudes nägime ühte suurt sekvoiat, ühte vana kändu, millest oli kunagi autotee läbi raiutud, ning paari väiksemat/nooremat sekvoiat. Ehk siis jah, suure puu näeb ära, aga see ei paku samasugust elamust kui näha mitmeid hiidsekvoiasid üheskoos, ei teki tunnet, et oled hiidmetsas.

Yosemite Valley, 1. päev

"The snow is melting into music." John Muir

Üks kohti, kuhu ma külalistel ikka minna soovitan, on meist 3,5-tunnise sõidu kaugusel asuv Yosemite rahvuspark. Sõitsin ka oma Eesti sõpradega kaasa, et kevadist Yosemitet nautida ning ehk ka mõne lühema matka ette võtta. Sügisel olid kosed kuivad, aga kevadel on need täies ilus. Broneerisin meile Yosemite orgu onnikese Housekeeping Camp'is. See kämping on orus hea keskse asukohaga. Onnike oli igati mugavustega - kolm kivist ja üks presendist sein, voodid (oma magamiskott ja padi kaasa ning väga mugav), elekter ja valgustus ning istumisala laua ja pinkidega.

Kuigi oli plaanis hommikul varakult minema hakata, siis tegelikkuses see plaan ei realiseerunud. Osati, kuna soovitud rendiautole pidi teise linna järgi minema. Meil on küll ka Berkeley's 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel Avise autorent, aga soovitud kabrioletti siin ei pakutud. Kabriolettiga poseerimine pidi muide olema väga American (väidavad mu kolleegid). Ma ise eriline kabrioleti fänn küll ei ole, sest ma olen alati taga pidanud istuma ning minu arust on taga üsna talumatu istuda, kui katus maas on. 2-inimese auto pigem.

Yosemite orgu jõudsime nii kolme paiku ning peale check-in'i ja lõunasnäkki läksime orgu avastama. Jõudsime ära käia kahe (tehniliselt kolme) kose juures - Yosemite kosed ja Vernal kosk.

Upper & Lower Yosemite Falls. Pildil näha küll ainult ülemine.

Kui Yosemite kosed on kohe orust nähtavad, siis Vernal kose juurde tuleb ca 1,5 miili (2,4 km) matkata. 1,5 miili on küll täiesti kose ülesse välja, nii et tegelikult on koseni nii umbes 1.3 miili. Rada on enamasti ülesmäge, aga ei midagi konti murdvat, lühike rada ju. Viimane osa rajast kulgeb kose kõrval mööda astmeid (Mist trail) ning praeguse kose võimsuse juures saab seal päris märjaks, nii et vihmakeep kuluks ära, kui tahta kose ülaotsa ronida.

Kosele nii lähedal on õhk vihmapiisku täis, sellest ka
raja nimi Mist trail.