Mina, jetlagger

Kuna ma avastasin alles tagantjärgi, et Eesti konsul oli veebruaris San Franciscos käimas ja taotlusi vastu võtmas, siis ei jäänud muud üle, kui New Yorki konsulaati isiklikult passitaotlust esitama minna. Et ma aga tööl ka käin, siis oli plaanis seal nö ühe päevaga ära käia. Teisipäeval peale tööd sõitsin otse lennujaama, kus siis üleöölennuga NYC-sse lendasin. Lennuk oli muidugi puupüsti täis ning peale selle pidin oma koha inglise keelt mitte rääkivate asiaatide käest tagasi võitlema. Oli selline keskealine paarike, kes arvas, et kui nad kellegi teise koha peal istuvad ning ta nina all oma piletitega lehvitavad, siis see inimene on nõus neile selle koha loovutama (nagu see oleks mingi külabuss). Ma olin endale piletit ostes valinud vahekäiguäärse koha ning ma tahtsin oma vahekäiguäärset kohta - et selle 6-tunnise lennu jooksul liikuda, millal tuju tuleb. Tuli välja, et mul oli tuju palju harvem liikuda, kui mu naabritel. Und mul kahjuks ka ei tulnud, nii et vaatasin hoopis seda Meryl Streepiga muinasjutufilmi "Into the Woods" (kah pettumus...) ning kuulasin mingit audiomiksi. Mõni ime, et 5.35 hommikul New Yorgis maandudes just kõige värskem tunne ei olnud.

Kuna konsulaat alustab tööpäeva alles kell 10, siis oli mul hommikul paar tundi vaja veel parajaks teha. Peale vahepeatust Starbucksis tegin väikese jalutusringi, enne kui end konsulaadi ette pargipingi peale päikese kätte raamatut lugema sättisin (hea võimalus raamatuklubi raamatuga edusamme teha). Konsulaadi ümbrus oli täpselt selline suurlinn, kus mul ei meeldi olla ega käia, nii et ma ootasin juba, millal ma saan Central Parki jalutama suunduda.

Konsuli käest sain pragada ka, et ma pole oma aadressi rahvastikuregistris ära muutnud - a'la et seadus käsib 30 päeva jooksul peale elukoha muutust jne. Eelmine kord ma muutsin ja näha oli, mis probleemid sellega tagasi jõudes tekkisid - tööle sain kiiremini, kui endale elukoha leidsin, ning haigekassas ei saa ju välismaa aadressiga arvele võtta. Töötasin mitu kuud ilma ravikindlustuseta. Lõppkokkuvõttes kirjutasin end hoopis ema juurde sisse (kes pidi minema veel isiklikult büroosse kohale allkirja andma), sest 1-toalisesse üürikorterisse olid omanikud terve oma perega sisse kirjutatud (lapsed ja kool eks ole) ja kuidas siis mina peaks sinna veel elama mahtuma? Nii et, seadus võib käskida, aga kuna ma tean, et sügisel on tagasi minek, siis ma ei hakka nüüd selle poole aasta pärast küll oma aadressi muutma, et pärast Eestis mingit saagat jälle hakata läbi tegema, kui niigi alguses on asjaajamist üle pea. 

Konsulaadis asjad aetud, võtsin suuna Central pargile. Mida pargi poole, seda värvikamaks ning isikupärasemaks linn muutus. Eelmine kord New Yorgis olles jalutasime kaasaga pargi läänepoolses /vasakus servas, nii et seekord suundusin teise serva jalutama. See on meeldivalt üllatav, kui palju pinke võib leida New Yorgis. Oleks ometi Lahepiirkonnas ka selline tendents.

Hans Christian Anderseni skulptuur.

Alice in Wonderland skulptuur.

Peale pinkide on keskpargis ka palju sildasid-kaari. Oi, kuidas mulle need kaared meeldivad. Kuna keskpark ehitati-kujundati 19.sajandil nii, et jalakäijad, ratsanikud ja kaarikud üksteist segamata saaks pargis liigelda, siis ehitati teede ristumiskohtadesse kaared. Pargis peaks olema umbes 40 kaart ja silda.

Üllatav leid pargis oli Egiptuse obelisk, mis seisis kunagi ammu (1450 eKr) Niiluse kaldal. Obeliski alla on maetud ka ajakapsel aastast 1881. Kuna see on teada, mis seal on, siis pole kellelgi vist ka kiiret selle üles kaevamisega. :D Obeliskist edasi viib tee Belvedere lossini. Tegu on miniatuurse lossiga, mis ehitati vaateplatsi eesmärgil ning kust avaneb kõrgeim vaade pargile. Lossi juures asub ka romantiline Shakespeare'i aed. Pargis oli praegu nii palju nunnusid ja värvikaid kevadlilli õitsemas, et kes enne ei olnud romantik, see sai sealt pargist küll selle pisiku külge.

"Cleopatra's Needle"

Kuna ajavahe, magamatus ning hõõruvad jalanõud andsid selleks ajaks tõsiselt tunda, siis jätsin  pargi põhjapoolse otsa avastamata, kuigi praegu pargi lehte külastades ma seda muidugi kahetsesin. See-eest läksin Metropolitan kunstimuuseumi (The Met). Kahest heast variandist tuli lihtsalt üks valida, mõlemat ei saanud. Muuseum oli väga lahe, kohutavalt suur.. Jõudsin vist ühe korruse läbi vaadata (ja seda ka kiirustades), nii et kunagi tuleb veel tagasi minna, nii palju jäi veel uudistamata. Ja kollektsioon on mitmekordset külastust igati väärt.

Metrooga lennujaama sõites tundsin, kui väsinud ma tegelikult ikka olen. Tagasilennul jäin juba enne lennuki õhku tõusmist tukkuma, nii et selle osa magasin puhtalt maha. Samas ülejäänud lennu jooksul magamisest eriti midagi välja ei tulnud, nii et koju jõudsin üsna zombistununa. Minust jetlaggerit nüüd küll ei saa.