Matka planeerides otsisin spetsiaalselt parki, mis on kõige muljetavaldavam kevadel, seda siis roheliste küngaste ning aasalillede poolest. Kaua seda ilu ju enam ei pruugi olla, sest mida suve poole, seda rohkem rohi kuivab ning seda kollasemaks-pruunimaks künkad-mäed muutuvad. Praegu on õige aeg sellest veel osa saada.
Valisin sihtkohaks Sunoli kõnnumaa (Sunol Regional Wilderness), kuigi ei tea, mis otsast see küll "wilderness" või siis tõlgituna "kõnnumaa" on. Kunagi on see ala olnud karjamaa ning on osaliselt praegugi, kuigi see kari lehmi, mida seal näha võis, ei olnud väga suur. Kuna kunagi on suurem osa Californiast olnud rantšode valduses, siis on üsna tavaline, et mitmed praegused lagedamad looduspargid on endised karjamaad (või siis ka praegused karjamaad).
Sunoli parki võttis Berkeleyst sõitmine aega umbes tund aega. Pargi HQ-sse jõudes tasusime parkimise eest $5, leidsime õnneks ka parkimiskoha ning suundusime loodust nautima. Tegime pargis ringi Indiana Jones Nature trail > Indiana Jones Creek trail > Cave Rocks Road > Eagle View Road > Eagle View Trail > Vista Grande Road > High Valley Road > Hayfield Road. Kokku see ring on umbes 5,4 miili (ca 8.7 km). Kuna päris alguses magasime Indiana Jones Creek rajaotsa maha ning jätkasime Indiana Jones Nature rajal, mis keeras algusesse tagasi, matkasime kokku umbes 6 miili (9,7 km).
 |
| Karjavärav, kust edasi lookleb Indiana Jones Creek rada. |
Just Indiana Jones Nature ja Creek radade ääres oli näha meile tuttavaid aasalilli - neid samu, mis lapsepõlvest juba tuttavad. Ja näha neid siin, meie matkal, tekitas mul imelise kodutunde üheskoos nostalgiaga. Matkasimegi küljeluuga rajal, uurisime erinevaid taimi, võrreldes kas see on sama, mis Eestis või ei, ning heietasime oma lapsepõlvelugusid.
Peale pikemat ülesmäge rühkimist Indiana Jones Creek ja Cave Rocks radadel saabusime Cave Rocks ja Eagle View teede ristumispunkti, kus leidsime oma suurimaks heameeleks pingi, kus veidi jalga puhata, kõhtu kinnitada ning vaadet nautida.
Peale lühikest Eagle View "heinamaateed" jätkasime Eagle View rajal, mis lühidalt kulges läbi metsatuka ning siis suundus mäenõlvale. Metsatukas nägime raja kõrval kollaseid lilli, mida ma olen muidu omavoliliselt hüüdnud metsikuteks päevalilledeks. Googeldamine andis lillele nimeks California helianthella (California päevalillik), mis on päriskoduline California ja Oregoni mägedes. Kuna see kuulub päevalillede perekonda, siis ega ma nii väga mööda oma hüüdnimega ei pannudki.
Eagle View rada mäenõlval oli päris kitsas ning jooksis mõneti päris järsul nõlval. Samas oli rada väga ilus ja omapärane ning võiks öelda, et üks meie lemmikumaid teeotsi selles pargis. Rada oli raamitud erinevate aasalilledega ja huvitavate puhmastega (enamasti vist sagebrush) ning vaated rajalt olid muidugi imeilusad. Püüdsime pildistada ka ühte meile tundmatut armast lille, mida pärast googeldasime. Eesti keeles kutsutakse seda lille kauniks preerialaternaks, siinmail aga Mariposa Lily. Seal pargis nähtu oli aga jälle üks Califronia päriskoduline taim.
Peale Eagle View rada ootas meid järgmine pink. :) Mitte et jalad oleks eriti väsinud olnud, aga vaate nautimiseks olen alati nõus pingil puhkama. Pingi ümbruses oli ka palju California moone (California poppy), mida on praegu ka just õige aeg nautida. See kollane-oranž lilleke on päriskodune USA-s ja Mehhikos ning on üks California sümboleid (ametlik lill). Kõige parem koht värvikate mooniväljade nautimiseks on LA lähedal asuv Antelope Valley California Poppy Reserve (kuhu ma pole jõudnud, aga mille pildid on nii kõnekad...).
Lõpuks jõudsime ka alla maja juurde, mis üleval ammu oli juba silma hakanud. Tuli välja, et see on High Valley Camp, kus on võimalik gruppidega telkida/ööbida. Millegipärast ma arvasin, et tegu on lehmalauda või siis mingi muu taluhoonega, sest seal samas lähedal oli ka kari lehmi. Veel möödusime märgistusega " JR Ranch" väikesest valgest hoonest, mis oli osaliselt nõlva sisse ehitatud ning tundus pargi rantšoajastu jäänukina. Pargi HQ-sse ja autoni ei olnud sealt enam palju jäänud, kuid pidime veel mööduma meid jõllitavatest lehmadest. Õnneks polnud neid palju, sest läbi karjamaa ja lehmade käimine pole kunagi mu lemmiktegevusi olnud.
No comments:
Post a Comment