Mina, jetlagger

Kuna ma avastasin alles tagantjärgi, et Eesti konsul oli veebruaris San Franciscos käimas ja taotlusi vastu võtmas, siis ei jäänud muud üle, kui New Yorki konsulaati isiklikult passitaotlust esitama minna. Et ma aga tööl ka käin, siis oli plaanis seal nö ühe päevaga ära käia. Teisipäeval peale tööd sõitsin otse lennujaama, kus siis üleöölennuga NYC-sse lendasin. Lennuk oli muidugi puupüsti täis ning peale selle pidin oma koha inglise keelt mitte rääkivate asiaatide käest tagasi võitlema. Oli selline keskealine paarike, kes arvas, et kui nad kellegi teise koha peal istuvad ning ta nina all oma piletitega lehvitavad, siis see inimene on nõus neile selle koha loovutama (nagu see oleks mingi külabuss). Ma olin endale piletit ostes valinud vahekäiguäärse koha ning ma tahtsin oma vahekäiguäärset kohta - et selle 6-tunnise lennu jooksul liikuda, millal tuju tuleb. Tuli välja, et mul oli tuju palju harvem liikuda, kui mu naabritel. Und mul kahjuks ka ei tulnud, nii et vaatasin hoopis seda Meryl Streepiga muinasjutufilmi "Into the Woods" (kah pettumus...) ning kuulasin mingit audiomiksi. Mõni ime, et 5.35 hommikul New Yorgis maandudes just kõige värskem tunne ei olnud.

Kuna konsulaat alustab tööpäeva alles kell 10, siis oli mul hommikul paar tundi vaja veel parajaks teha. Peale vahepeatust Starbucksis tegin väikese jalutusringi, enne kui end konsulaadi ette pargipingi peale päikese kätte raamatut lugema sättisin (hea võimalus raamatuklubi raamatuga edusamme teha). Konsulaadi ümbrus oli täpselt selline suurlinn, kus mul ei meeldi olla ega käia, nii et ma ootasin juba, millal ma saan Central Parki jalutama suunduda.

Konsuli käest sain pragada ka, et ma pole oma aadressi rahvastikuregistris ära muutnud - a'la et seadus käsib 30 päeva jooksul peale elukoha muutust jne. Eelmine kord ma muutsin ja näha oli, mis probleemid sellega tagasi jõudes tekkisid - tööle sain kiiremini, kui endale elukoha leidsin, ning haigekassas ei saa ju välismaa aadressiga arvele võtta. Töötasin mitu kuud ilma ravikindlustuseta. Lõppkokkuvõttes kirjutasin end hoopis ema juurde sisse (kes pidi minema veel isiklikult büroosse kohale allkirja andma), sest 1-toalisesse üürikorterisse olid omanikud terve oma perega sisse kirjutatud (lapsed ja kool eks ole) ja kuidas siis mina peaks sinna veel elama mahtuma? Nii et, seadus võib käskida, aga kuna ma tean, et sügisel on tagasi minek, siis ma ei hakka nüüd selle poole aasta pärast küll oma aadressi muutma, et pärast Eestis mingit saagat jälle hakata läbi tegema, kui niigi alguses on asjaajamist üle pea. 

Konsulaadis asjad aetud, võtsin suuna Central pargile. Mida pargi poole, seda värvikamaks ning isikupärasemaks linn muutus. Eelmine kord New Yorgis olles jalutasime kaasaga pargi läänepoolses /vasakus servas, nii et seekord suundusin teise serva jalutama. See on meeldivalt üllatav, kui palju pinke võib leida New Yorgis. Oleks ometi Lahepiirkonnas ka selline tendents.

Hans Christian Anderseni skulptuur.

Alice in Wonderland skulptuur.

Peale pinkide on keskpargis ka palju sildasid-kaari. Oi, kuidas mulle need kaared meeldivad. Kuna keskpark ehitati-kujundati 19.sajandil nii, et jalakäijad, ratsanikud ja kaarikud üksteist segamata saaks pargis liigelda, siis ehitati teede ristumiskohtadesse kaared. Pargis peaks olema umbes 40 kaart ja silda.

Üllatav leid pargis oli Egiptuse obelisk, mis seisis kunagi ammu (1450 eKr) Niiluse kaldal. Obeliski alla on maetud ka ajakapsel aastast 1881. Kuna see on teada, mis seal on, siis pole kellelgi vist ka kiiret selle üles kaevamisega. :D Obeliskist edasi viib tee Belvedere lossini. Tegu on miniatuurse lossiga, mis ehitati vaateplatsi eesmärgil ning kust avaneb kõrgeim vaade pargile. Lossi juures asub ka romantiline Shakespeare'i aed. Pargis oli praegu nii palju nunnusid ja värvikaid kevadlilli õitsemas, et kes enne ei olnud romantik, see sai sealt pargist küll selle pisiku külge.

"Cleopatra's Needle"

Kuna ajavahe, magamatus ning hõõruvad jalanõud andsid selleks ajaks tõsiselt tunda, siis jätsin  pargi põhjapoolse otsa avastamata, kuigi praegu pargi lehte külastades ma seda muidugi kahetsesin. See-eest läksin Metropolitan kunstimuuseumi (The Met). Kahest heast variandist tuli lihtsalt üks valida, mõlemat ei saanud. Muuseum oli väga lahe, kohutavalt suur.. Jõudsin vist ühe korruse läbi vaadata (ja seda ka kiirustades), nii et kunagi tuleb veel tagasi minna, nii palju jäi veel uudistamata. Ja kollektsioon on mitmekordset külastust igati väärt.

Metrooga lennujaama sõites tundsin, kui väsinud ma tegelikult ikka olen. Tagasilennul jäin juba enne lennuki õhku tõusmist tukkuma, nii et selle osa magasin puhtalt maha. Samas ülejäänud lennu jooksul magamisest eriti midagi välja ei tulnud, nii et koju jõudsin üsna zombistununa. Minust jetlaggerit nüüd küll ei saa.

Matkamas Black Diamond Mines kaitsealal

Pühapäeva tegevuskava nägi ette matka Black Diamond Mines piirkondlikul kaitsealal, mis asub Antiochi kandis. Kuna olin enda peale võtnud aprillikuu matka organiseerimise matkagrupis, siis ka matkal esindasin "organiseerimiskomiteed" ehk siis lugesin kaarti. Kuigi matkagrupis on by default matka toimumisajaks kuu kolmas nädalavahetus, siis millegipärast on ikka inimesed hõivatud ja ei saa osaleda, nii et võtsin endale vabaduse lükata matk neljandale nädalavahetusele. Kõigist 32 grupiliikmest osales matkal 4 (mina kaasa arvatud). Samas mulle meeldibki väiksem rühm rohkem, nii et pole põhjust kurta. 

Black Diamond Mines kaitsealal asuvad kivisöe- ja liivakaevavanduste ning kunagiste asulate säilmed.  Aastatel 1850-1906 oli see ala tuntud kui Mount Diablo Coal Field, kus asus 12 kivisöekaevandust ning 5 kaevanduslinna. Suurim asulatest oli Nortonville, kus elas kõrgajal umbes 1000 inimest. Kuna sellelt alalt kaevandatud kivisöe kvaliteet oli madal, siis imporditud kvaliteetsema kivisöe taskukohasemaks muutudes lõpetati ka sellel alal kaevandamine. Peale kaevanduste sulgemist hüljati ka asulad ning ala kasutati peamiselt karjamaana. 

Matkasime pargis umbes 5-miilise (8 km) ringi mööda radu: Nortonville Trail > Coal Canyon Trail > Black Diamond Way > Black Diamond Trail > Manhattan Canyon Trail > Chaparral Loop Trail. Rajad viisid meid läbi kahe kunagise asulakoha, Nortonville ja Somersville. Kunagisest asustusest polnud küll midagi enam näha, ainult rohi ja puud. Hooned kas lammutati või liigutati mujale.

Somersville asulakoht. Kauguses Rose Hill kalmistu.

Kunagisest asustusest on jäänud asulate vahel asuv Rose Hill kalmistu. Armas väike kalmistu, mis langes 70ndatel tõsise rüüstamise ohvriks, nii et paljud hauakivid on kadunud. Need, mis alles, asusid üsna hajutatult. Kalmistul on märgatavalt palju just laste haudu. Eriti läks südamesse ühel lapse hauakivil olnud epitaaf: "Too sweet a flower to bloom on earth, she has gone to bloom in heaven."

Peale kalmistu kõrvalepõiget jätkasime Nortonville rajal kuni Coal Canyoni rajaotsani. Kivisöe kanjoni rada suundus tõepoolest läbi kanjoni, mõlemal pool kõrgusid mäenõlvad. Rada oli huvitav, pinnas muutus pidevalt. Ainuke miinus oli, et teatud osas oli rohi raja kõrval nii pikk, et ei saanud puutumata mööduda, nii et oli risk puuk üles korjata, nagu ka meie grupi esimese minejaga juhtuski. Raja äärde jäi ka "Jim's Place", mis on väike koobas, mis tundub olevat kunagi kellegi eluase olevat olnud. Koopa ääres võis märgata teist ohtu meie kanjoni rajal - poison oak. Peale poison ivy on see teine siin laialt levinud mürgine ronitaim, mille suhtes peab rajal silmad lahti hoidma. Kokkupuude nende taimedega tekitab enamusel inimestel allergilise lööbe (sügelus, lööve, villid).

Üleval mäenõlval oli näha mingi suurem avaus.

Poison oak - kolm lehte, lehed tammelehtede moodi.

Juba Mount Diablo pargis matkamas käies hakkas silma vahetus läheduses olev kivimurd (quarry). Black Diamond Mines ala asub Mt. Diablo pargi lähedal, nii et ka siit avanes vaade kivimurrule. Tegu on Mt. Zioniga, mis on tuntud ka kui "Pyramid Hill". Sealt siis tuleb siinsete teede materjal.. Kahju küll vaadata, kuidas mägi lihtsalt laiali veetakse. Arvata on, et kunagi seda mäge seal enam ei ole. 

Peale lõunapausi Black Diamondi vanal asfaltteel istudes, liikusime edasi Black Diamond rajale, mis lookles läbi rohelisemate väljade kui Nortonville rada ning pakkus häid avaraid vaateid. Viimase osa matkast käisime kitsamatel mööda ojakallast looklevatel Manhattan Canyon ja Chaparral Loop radadel, mille ääres avastasime ka ühe teismeliste "hängimiskoha".

Enne parklasse tagasi jõudmist möödusime veel ühest endisest kaevandusšahtist, mis oli 1860-1895. a. Eureka kivisöekaevanduse peamisi sissepääse. 

San Francisco pargid ja rajad

Kuna mu "peab ära nägema" listis olid ühed San Franciscos asuvad mosaiikastmed ning need olid seal listis juba päris pikalt olnud, siis võtsin kätte ja panin kokku nii 5-miilise jalutuskäigu, "linnamatka", mööda the City jalgradasid, astmeid ning matkaradu. Postitasin ürituse ühte pika ja lohiseva nimega facebooki gruppi, mille kaudu paljude teiste expattidega olen tutvunud, ning skoorisin sealt endale kolm matkakaaslast. 

San Francisco mosaiiktreppidest kaks asuvad Grandview pargi juures, Inner Sunset/Golden Gate Heights linnaosas. Esimene on Hidden Garden Steps, mis asub 16th avenüü ja Kirkhami tänava ristis. See trepp sai mosaiigiga kaunistatud 2013. aasta lõpus, seega päris uus lisa linna avalikku kunsti. Selle trepiga alustasime ka oma seekordset avastusretke. Trepi 148 astet said selle ilu imetledes liigagi kiiresti käidud. Hidden Garden astmete teema on, nagu nimigi juba vihjab, aed ja lilled. 

Teine mosaiiktrepp, Mosaic Steps (veel nimetatakse Moraga Steps ja 16th Ave Tiled Steps), asub 16th avenüü ja Moraga tänava ristumiskohas. See trepp valmis 2005. aastal, varem kui eelmine, ning eeldatavasti sellepärast on ka rohkem tuntud. Samas meeldisid mulle Hidden Garden astmed rohkem, olid kuidagi värvikamad ja rõõmsamad. Moraga astmed algasid mingi mereteemaga ning lõppesid kuu ja päikesega. 

Ilmaga meil kahjuks küll ei vedanud, oli jahe, pilves ja veidi ka tuuline. Treppidest üles minek lahendas külmaprobleemi, aga pilves vaate vastu ei aidanud miski. Peale mosaiiktreppe võtsime ette zigzag astmed Grandview pargi (Turtle Hill) tippu (144 astet). Grandview parki nimetatakse ka San Francisco kõrgeimaks liivadüüniks. Nagu Golden Gate parkki, arendati-ehitati Sunseti linnaosa liivadüünidele. 19. sajandi sanfranciscolased kutsusid seda piirkonda the Outside Lands. 

Turtle Hill / Grandview Park

Grandview pargist suundusime edasi Mount Sutro metsaradadele. Mt.Sutro on üks San Francisco 47 mäest/künkast ning kaetud 19. sajandi lõpus sinna istutatud eukalüptimetsaga. See on üks väheseid kohti SF-s, kus saab metsa jalutama minna (piirkonna nimi on ka sobiv - Forest Knolls). Enne matkarajani jõudmist pidime veel mööda Oakhurst Lane astmeid mäkke rühkima. See oli oma 355 astmega meie teekonna kõige väsitavam osa. Pärast astmeid tuli ka Mt. Sutro metsarajal alguses ülesmäge rühkida, nii et naha sai ikka märjaks.

Peale Mt. Sutro läbimist suundusime järgmise linnapildis kõrguva muhu juurde. Tank Hill on kohalike seas populaarne ilutulestike vaatamise koht. Avaneb sealt hea vaade nii üle linna kui ka üle lahe. Võiks öelda, et see vaade on peaaegu sama hea kui Twin Peaks tipust.. No, peaaegu.

Teekonna lõpetasime Pemberton Place, Monument Way ja Vulcan Stairs astmetega ning imetlesime äärnevaid aedu ning taimestikku. Kuigi Vulcani astmete kohta võib leida, et see on üks kõrgema hinnanguga jalgteid San Franciscos (pidi sarnanema džungliga - mõneti, jah, sest enamasti on taimestik lopsakalt roheline ning ühes aias kasvab seal ka bambus), siis Pemberton Place avaldas mulle isegi rohkem muljet, aiad olid värvikamad (rohkesti lilli) ja astmed kuidagi ajaloohõngulisemad. Mõnus lõpp meie teekonnale.