Matk Mt. Tamalpais looduspargis

San Franciscost põhjas asub Mt.Tamalpais. Nime Tamalpais andsid mäele sealsetel aladel kunagi elanud pärismaalased ranna-miwokid (coast miwok). Tähendab see midagi ranniku mäe või lahe mäe laadis. Seal samas lähedal (ümbritsetud Mt. Tamalpais State pargiga) on ka Muir Woods National Monument, mida külastasime 2011. aastal. Muir Woods on alati ülerahvastatud, sinna leiab tee vist iga lastega pere ning ka paljud turistid. Igatahes on seal parkimisega väga kehvad lood ning seetõttu saab nädalavahetusel sinna ka bussiga. Võimalik teekond sinna ilma autota oleks näiteks San Franciscost praamiga Sausalitosse ning Sausalitost buss nr 66-ga Muir Woods'i. Just saying. Kui Muir Woods võtab piletiraha $7, siis Mt. Tamalpais on rahvale tasuta. Mt. Tamalpais võtab raha vaid parkimise eest (teatud parklates) $8 päev. Meie parkisime Stinson ranna parklasse, mis on tasuta.

Kaart on igati kasulik asi, kui ei ole seal enne käinud.
Olin plaaninud oma telefonist kaarti vaadata, aga unustasin akut laadida ning telefon osutus kasutuks.
Seega ei leidnud me kohe matkaraja algust üles ning Stinson rannas ei olnud ka ühtki "you are here" kaarti.

Plaanis oli matkata ca 7 miili (ca 11 km) pikkune ring - alustada Dipsea rajalt, jätkata Steep Ravine rajal ning Pantoll Ranger Station HQ-sse jõudes matkata tagasi Stinson randa mööda Matt Davis rada. Rajad selles ringis on vastavalt umbes 2 km, 2,75 km, 6,6 km.

Dipsea trail. Vaade tagasi.

Dipsea matkarada kuni Steep Ravine rajani jooksis enamjaolt kadakasel rannaäärsel alal ülesmäge ning kuna ilm oli sattunud kuum, siis see esimene ots võttis naha kiiresti märjaks ning lõi pulsi üles. Kuigi ma käin spordiklubis peale kardiotrenni saunas pikutamas, siis paistab, et see pole mu paremasse kuumataluvusse eriti panustanud. Varsti jõudsime küll metsavarjus kulgeva Steep Ravine rajani.

Raja nimi Steep Ravine ehk Järsk Kuristik juba ütleb ära, et tegu on järsu rajaga.
Parim trenn neile, kes soovivad trimmis tagumikku.
Trepid, trepid ja veel kord trepid... 

... ja üks redel. :)
Kõrval peaks olema kosk, aga praegusel kuival hooajal
(ja ka praeguse põua tingimustes) oli see rohkem nagu oja. 

Lõpuks said trepid otsa ning jõudsime pargi Pantoll punkti, kust jätkasime teed Matt Davis rada pidi tagasi alla. Pantollis on ka telkla ning piknikulauad, seega, kui on soovi, saab seal telgi püsti panna (või auto parkida ning autos ööbida). Ööbimine maksab $25.

Kuigi tuleb olla teadlik, et sa võid teatud elukatega metsas kohtuda, siis
puumat üldjuhul ei näe (seal oli palju inimesi matkamas ning sellega
kaasneb piisavalt müra) ning kui rajalt kõrvale ei põika, siis lõgismaoga
ei peaks ka probleemi tekkima. Mingeid pojakesi me raja ääres nägime,
mis kiiresti kas kivi või rohu varju peitusid. 

Matt Davise rada kulges algselt mööda künkaid, hiljem metsavarjus, ning enamasti allamäge. Kuigi võiks arvata, et allamäge käimine on kerge, siis 6-7 km allamäge käimine väsitas lõpuks teatud lihased ikka tõsiselt ära. Ei ole ju tore ainult hoogu pidurdada ja sammu pehmendada. Samas oli hea, et ka need lihased vatti said. Üks põhjus, miks selle raja valisin (peaks olema difficult kategooriast), oli ju soov ka oma füüsilist vormi parandada.

Kuigi kevadel peaks olema võimalik seal nautida lilleväljasid, siis
praegu võis leida vaid mõne üksiku lillekese keset kuivanud rohtu.

Kuivanud väljad sinakas-valgetes toonides. Kahju hakkas loodusest.

Üle puude latvade on võimalik nautida ka vaadet kaugemale.

Matk võttis meil aega umbes 3 tundi ning tagasi randa jõues oleks olnud veel piisavalt aega, et ka rannas päikest võtta. Tõesti ilusa rannaga on tegu, ilus liiv ning vaiksem lainetus. Vesi on aga siiski natuke liiga külm, et seal ujuda. Ma arvaks, et praeguse kuuma ilmaga ehk 17 kraadi? San Francisco lahepiirkonnas pole lihtsalt sooja veega randa. Kui tahta sooja ookeanivett, tuleb ikka lõuna poole minna.

Jätsime rannas aga käimata ning võtsime suuna kodu poole. Kuna pinnas on praegu väga kuiv ning tolmab, siis jõudsime koju täielike murjamitena.

Seal on aga veel palju käimata radasid ning Mt. Tamalpais mäetipud jäid seekord samuti vallutamata - tee rannast tippu ja tagasi on peaaegu kolm korda pikem kui meie seekordne ring (28 km). Seega ei pruugi see jääda meie viimaseks retkeks Mt. Tamalpais loodusparki.

Väljasõit Golden Gate puhkealale

Nädalavahetusel tegime eksprompt väljasõidu Golden Gate'i riiklikule puhkealale (Golden Gate National Recreation Area - GGNRA). Eksprompt seetõttu, et oli soov kuhugi minna, midagi teha, aga kuna minul mingeid plaane polnud, siis juhtus see, mis ennegi on juhtunud - peale 5 minutit arvuti taga istumist küsis mees, kas ma olen valmis, kohe on minek. Minul hakkab selle peale muidugi häiretuluke põlema, sest ma tean, et tema ettevalmistus on tavaliselt lihtsalt mõne nime paberile kirjutamine ja ma pean neid autos istudes Garminiga otsima hakkama. Mis oleks ju fine, aga Garmin ei leia üldiselt neid üldse üleski. Aga eksprompt me seekord jälle läksimegi. 

Esimese kohana oli paberil kirjas Golden Gate Bridge Vista Point. See asub Marin county poolses otsas ehk siis San Franciscost põhjapool üle silla. Sinna saamiseks ületasime kaks silda - Bay ja Golden Gate. Vista Point on kohe üle Golden Gate Bridge'i paremal pool teed ning nii, kui sinna sisse keerasime, seda ka kahetsesime. Täielik dzungel. Vabasid parkimiskohti pole, umbselt rahvast ja autosid täis ning välja saamiseks on vaja parklaring ära teha ning see ring liigub väga aeglaselt. Otsustasime kohta mitte ootama jääda ning sealt minema saada. Olime juba peaaegu sealt välja saamas, kui nägime vaba parkimiskohta ning kui juba, siis juba. Vista Point'ist avanes vaade, millega me juba harjunud oleme ning mida me kauaks imetlema ei jäänud.

Bay Bridge ja San Francisco.

Edasi võtsime suuna Point Bonita majakale, kuna see oli ainuke, mis meie Garmin üles leidis, ning kaarti meil ei olnud, et muud marsruuti iseseisvalt ette võtta. Minu nutitelefon on wifita täiesti kasutu - kui ma just pole enne jõudnud sinna kaarte failide pähe alla laadida. Sellistel kaardita hetkedel küll mõtlen, et peaks ehk hakkama telefonisse rohkem raha matma. Muidu kasutan oma kaabeloperaatori pakutavaid wifi hotspotte, aga kuigi neid peaks olema päris palju (?), ei satu mina vist küll eriti tihti nende raadiusesse või on side päris nõrk.

Ainult Garmini järgi sõites on tavaline, et mingid teeotsad magame maha. Nii me tegimegi väikese ringsõidu Sausalito linnakesse - väike linnake mägisel alal lahe ääres. Kahjuks jäi ringi vaatamata, kuid tundus armas linnake, kus võiks teinekord küll pikemalt peatuda. San Franciscost sõidab Sausalitosse ka praam (ferry), nii et ka see on võimalus sinna saamiseks.

Buss turistidega San Franciscost.

Ringi keeratud, võtsime uuesti suuna Point Bonita majakale. Kui järgmine kord ära keerata tuli, sõitsime muidugi jälle otse edasi. Kuigi tihtilugu ei ole nendel kitsastel käänulistel teedel võimalik kohe otsa ümber keerata, siis seal oli kohe hea võimalus olemas, aga kuna seal passis pargi patrull ning tegelikult ei olnud see lubatud, siis sõitsime edasi ja jõudsime Rodeo randa. Rodeo rannas on huvitav liiv - koosneb see jämedatest kivistest liivateradest, mida on nii rohelist kui punast värvi. Liiv ise näeb välja lihtsalt tumepruun.

Surfarite rand.

Lõpuks siis jõudsime ka Point Bonita'sse ning sai ka veidi jalgadele tööd anda. Ma eeldasin ju kodus, et me läheme matkama (seal on ka palju matkaradasid) ning valmistasin vastavalt ka ette (sportlikult riidesse ning veepudelid seljakotti), aga tegelikult sõitsime ikkagi autoga ringi. Seekord siis selline "matk".

Mees praktiseerib mul peale isikliku seebikarbi ostmist enamasti
 vivid color režiimiga pildistamist... 

... ja see tähendab, et enamjaolt olen ma piltidel roosa põrsas.
Mina olen aga mugavaks muutunud ning teen kõik pildid telefoniga.

Peale Bonita Point majaka oli nimekirjas veel Hawk Hill, kuhu saamiseks pidime tuldud teed pidi kõigepealt tagasi sõitma. Avastasime, et oleks pidanud sealt üldse alustama, kuna sealt edasi on tee ühesuunaline ning kui tahta veel musta liivaga randa (Black Sand Beach) külastada, siis peame sõitma uuesti Point Bonitani välja ning sealt siis jälle tagasi. Jätsime musta liivaga randa minemata.

Kotkamäelt avaneb hea vaade SF lahepiirkonnale ja Golden Gate sillale. Kotkamäel asub ka mahajäetud kaitserajatis Battery 129, mis ehitati Teise Maailmasõja ajal õhurünnakute tõrjumiseks, seega võib mäkke viivate treppideni käia mööda järsku teerada või siis minna läbi kaitserajatise tunneli (tunnel on lihtsam).

See vaade tuletas mulle meelde, et Californias on põud.

Taga paistab nii Rodeo Lagoon ja Beach kui ka Point Bonita.

Lõpetuseks järjekordselt palju pildistatud Golden Gate Bridge.
Kuna see paistis seal iga nurga peal, siis lõpuks ei pakkunud vaated enam midagi uut.
Peaks vist blogi taustapilti muutma...

Öine shokiteraapia

Ehmatasime öösel mehega keset und üles selle peale, et maja rapub. Mina jooksin unesegasena elutuppa laua alla, mees jooksis tagaukse juurde (ma mõtlesin, et ta jooksis ikka välja, aga jäi sinna ootama-vaatama). Tegelikult midagi hullu meil polnud, tundus nagu 4-palline maavärin, kus maja väriseb, aga midagi katki ei lähe. Lihtsalt hull ehmatus. Selline äratus ehmatas mind ikka korralikult. Kestis ka harjumatult kaua, ca 15-20 sekundit. Pärast olid närvid nii ergud, et oli päris keeruline uuesti magama jääda.

Nüüd siis vaatame uudiseid, et Berkeley'st põhja pool American Canyon'is oli öösel 6-palline maavärin. Peaks olema peale 1989. aastat siinse lahepiirkonna üks suurimaid.

Lisatud hiljem: Kuidas inimesed tundsid American Canyoni ja Loma maavärinaid.

To Have and Have Not

Otsustasin ka välja uurida, kust siis ikkagi tuleb see, et eestlased väidavad, nagu Hemingway oleks öelnud, et igas sadamas on üks eestlane. Sattusin siis Huffington Posti artikli peale, kust sain teada selle raamatu nime, kust see ütlus peaks pärinema (PS. Scott Diel = Vello Vikerkaar (tema pseudonüüm Eestis)). Ausalt öeldes ei olnud ma enne sellest raamatust teadlikki - never heard of it. Laenutasin siis Berkeley raamatukogust Hemingway raamatu "To Have and Have Not". 

Iseenesest päris muhe lugemine, kuigi lõpu poole valgus kuidagi laiali. Tegevus toimub Key Westis Floridas, Havanas Kuubal ja seal vahel merel. Raamatu peategelane on Harry Morgan, kellele õnn on selja keeranud ja kes aina suuremasse pahandusse satub. Alguses ta rentis oma laeva välja kalapüügiretkedeks ning üks Johnson tegi talle sellega külma, et lõhkus ta püügimehhanismi ning jättis ka oma reiside eest maksmata. Nii et Harry tundis, et ta on pankrotis ja tal on mingit kiiret otsa vaja, et kiiret raha teenida. Oli siis nõus 12 hiinlast Havanast Ameerikasse smuugeldama. Võttis raha vastu, tappis vahendaja ning kamandas hiinlased kuhugi Havana randa maha. Järgmine äpardus juhtub, kui ta koos oma mustanahalise abitööjõuga alkoholi Kuubalt Floridasse püüab smuugeldada. Harry saab kuuli kätte, mustanahaline kuuli jalga. Järgmises loos on Harry juba ühe käega ning on vist üsna meeleheitel, et vastu võtta ka kõige ohtlikumat tööotsa - neli kuubakat tahavad, et neid salaja Kuubale viidaks. Revolutsionäärid. Asi läks aga täiesti käest ära - kuubakad röövisid panka, lasid Harry abilise maha ning sundisid teda ennast relva ähvardusel Kuuba poole seilama. Harry oli aga ette valmistunud ning relva laeva peitnud - laseb siis kuubakad maha, aga saab ise ka kuuli kõhtu. R.I.P. Harry Morgan.

Mõni peab seda Hemingway halveimaks raamatuks, mõni arvab, et see käib ka, mõni arvab, et selles raamatus ikka on ka midagi. Selliseid arvamusi on iga raamatu kohta, nii et see ei tähenda veel midagi. Raamat on veidi sotsialistliku kalduvusega - üsna palju kohtasin sõna kommunist. Kulmu pani ka kergitama sõna nigger, mis tänapäeval ehk nii mõnelegi ameeriklasest lugejale teps mitte meele järele pole. 

Raamatu viimases osas on palju juttu mingitest uutest tegelastest ja nende elumuredest (ei ole Morganiga mingit pidi seotud). Samuti tutvustab Hemingway kai äärsetel jahtidel magavaid/ magama jäävaid inimesi, nende muresid ja mõtteid jne. Seda kõike enne, kui rannavalve Harry Morgani laevaga sinna saabub. See ongi koht, kus Hemingway ka eestlasi mainib. Hemingway kirjutab, et neljanda kai ääres on 34 jalga pikk jaht kahe eestlasega, kõigist 324 eestlasest, kes erinevates maailma nurkades ringi seilavad, paatides, mis on 28 ja 36 jalga pikad, ning saadavad Eesti ajalehtedesse artikleid, mis on Eesti ajalehtedes väga populaarsed. Nende artiklite tasu jääb $1 ja $1.30 vahele ning need avaldatakse veerus "Meie kartmatute seilajate saagad". Ja siis tuleb see koht. 

"No well-run yacht basin in Southern waters is complete without at least two sunburned, salt bleached-headed Esthonians who are waiting for a check from their last article."

Ja jätkub sellega, et kui nende tšekk saabub, siis seilavad nad järgmisesse jahisadamasse ning kirjutavad järgmise saaga. Ja nad on väga õnnelikud, sest on tore olla kartmatu seilaja.

Nii et - jah, igas maailma sadamas on kaks eestlast, aga need kaks eestlast kirjutavad Eesti ajalehte seilamisartikleid ja ootavad seal maailma sadamas oma raha. Hahahaha... :D 

Book updates

"Catch-22", Joseph Heller

Eelnevalt kirjutasin, et alustasin raamatuga "Catch-22". Tuli välja, et see ei ole üldse selline raamat, mida ma tavaliselt viitsiks lugeda, seega otse loomulikult ma viilisin selle lugemisest, kuni lõpuks jõudis kätte aeg, mil oli vaja raamat raamatukokku tagastada. Kuna ma aga olen selle lugemisnimekirja lisanud, siis ma pean selle ikkagi veel teist korda ka plaani võtma. Äkki ei olnud selle lugemiseks lihtsalt õige aeg? Praegu on see lihtsalt pooleli. Aga ma pole ainuke, kes ei ole seda raamatut esimese korraga suutnud läbi närida. Teiste lugejate kommentaarid raamatule Goodreads lehel:

"I have attempted to read this book on two separate occasions and I couldn't get beyond 100 pages either time. I do believe that this has more to do with me than the book and I plan on making a third attempt at some point in the future." 

Mina see-eest arvan, et asi pole minus, vaid raamatus. Lihtsalt nii kaootiline, seosetu, hüplev, närvi ajav.. Aga see-eest omanäoline ning koomiline, seega tahan veel kord proovida - äkki on asi ikkagi minus?

"I think Heller was showing how war is chaotic by not writing in a chronological order. You really have no idea in what order events are taking place. I'm not sure if any of his goals were to annoy the living hell out of his readers, but he annoyed me. 460 pages of absurdness is too much for me."

Ma ei tea, kui palju ma suutsin seda raamatut järjest lugeda, aga mingi hetk ma lihtsalt lappasin edasi, lugesin, kui sattusin huvi pakkuva kohani, lappasin edasi, lugesin natuke - et kindlaks teha, kas seal on midagi huvitavat ka tulemas. Ja siis võtsin kaotatud järje veel korra üles, et püüda ikkagi edasi lugeda, aga raamatukogu due date päästis mind seekord sellest piinast.

"The Old Man and the Sea", Ernest Hemingway

Kes lugenud, teavad, et tegu on õhukese raamatuga. Mäletan, et meil oli kodus ka see raamat (pisemas formaadis ja tumeroheliste pappkaantega nõukogude ajal välja antud eesti keelne tõlge), aga millegipärast ma seda siis ei lugenud. Kirjanduse tunnis räägiti nagunii, mis seal raamatus toimub. Nüüdseks on see jutt küll juba unustatud. :)

Nagu pealkirigi ütleb, vana mees läks merele kala püüdma. Püüdis kinni suure kala, kes ta paadiga avamerele vedas. Edasi kujutatakse Santiago võitlust, vastupidavust, tahtejõudu, et kalast jagu saada. Päris pikk ja raske struggle toimub raamatus, nii vaimne kui füüsiline. Ja kogu lool on kurb alatoon. Kurb, lihtne, kiire ja ka elu üle mõtlema panev lugemine.

"Beloved", Toni Morrison

Hmm... No võib vist öelda, et oli normaalne raamat. Lihtsalt vahepeal jäi venima, sest mingeid seikasid ja heietusi korrati pidevalt läbi raamatu. Ma arvan, et see on selline raamat, mis tekitab lugejais vastakaid arvamusi ja tundeid, kuna teema ja tegelased on juba sellised. Raamat keerleb esiteks ümber naise, kes oli orjusest põgenenud ning püüdis oma lapsi tappa, tappes ühe, kui ta "omanik" talle järgi tuli. Teiseks, ümber tema süü(tunde), mis teda algselt kummitab surnud lapse vaimu näol ning hiljem juba mitte ainult vaimuna, vaid kehastudes nooreks naiseks, kes on surnute seast naasnud ning võtnud endale nimeks tema hauaplaadile graveeritud Beloved. Suures plaanis on see raamat orjusest. Sellest, kuidas lihtsam on mitte mäletada (ja teinekord ka lihtsam mitte hoolida ja armastada), kuigi unustades minevik, kaotatakse ka enda olemus ja identiteet. Raamatu vältel toimub siis unustatud mineviku ehk siis "mälu" taastamine.

Lihtsam on mitte hoolida ja armastada, sest orja lapsed ei kuulu orjale, vaid orja omanikule, kes võib neid kellele tahes millal tahes maha müüa, nii et sa neid enam kunagi ei näe.

Seda raamatut on nimetatud ka õudseks, aga kuidas saab orjus ja sellega kaasnev piinamine, karistamine ja alandamine mitte õudne olla. Nii et, kes soovib lugeda, be warned. Kes on lugenud Vilde "Mahtra sõda" Eesti talurahva kannatustest, siis ma julgen hinnata, et kuigi "Mahtra sõda" oli mõneti väga kurb raamat, siis see ei olnud õudne. "Beloved" on õudsam juba sellepärast, et seal toimetab surnust tagasi tulnud "kodukäija".

Missioon Missionil

Siit siis jälle üks tänavakunstipostitus. Tükk aega võtsin hoogu, et seda siia kirja panna. Üks asi on ise imetleda, tausta uurida ning pilte klõpsutada, teine asi on seda teadmist või kogemust kirja panna.

Nädalavahetusel sõitsime metrooga/rongiga San Francisco Mission linnaossa, et seal veidi ringi vaadata. Mul oli parajasti peal ju muralite vaimustus, aga SF on mulle piisavalt võõras linn, et ma ei soovi üksi sinna avastusretki ette võtta. San Francisco Mission District on kuulus selle poolest, et seal on kõigist SF linnaosadest kõige rohkem tänavamaalinguid (murals), SF Mural Arts järgi lausa 414. Mission on SF ka kõige hipster'im linnaosa. Forbesi järgi USA-s lausa teisel kohal edetabelis "America's Best Hipster Neighborhoods". See hipsteri teema pani mind muidugi uurima, mida sellega mõeldakse. Seni ma teadsin seda terminit pigem seoses bändiga "Mother Mother", kellega seoses see sõna ka välja ujus internetiavarusest.

Missionist nii palju, et ma olin endale üles märkinud hot spots, mis siis tuleks läbi jalutada - Balmy Alley, Clarion Alley, Women's Building. Kui kohale jõudsime, siis ma teadsin, et midagi oli veel seal nimekirjas, aga oh, well... Igatahes jõudsin ma õnnelikult tagasi koju posu piltidega. Kõiki jagada ei saa, aga nii mõndagi ikka.

Balmy Alley

Tegu on kitsa tänavaga, kus asuvad garaažiboksid (umbes nagu Tammsaare teel), mis on maalingutega kaetud. Sellest ka "alley", mitte "street" või "avenue".

"Naya Bihana" (New Dawn / Uus koit)

Enrique's Journey

Icons of Mexican Art.
Paremal on ära tuntavad Diego Rivera ja Frida Kahlo.
SF-s on ka Diego Rivera muraleid! - need on mul veel to-see-listis.

Victorion

Mission Makeover

Las Milagrosas.
Pole just kõige paremas seisus, nagu näha. Otse pilti ei saanud teha, sest grupp inimesi giidiga oli ees.
Kujutatud on nelja naiskunstnikku 20. sajandi algusest - üks nendest Frida Kahlo.

Clarion Alley

Tax The Rich. Moebius.

paremal: Terminator cop/Samurai skull

Honoring Trans Activists

After Trazetta the Master

Mojo Man

Sycamore Street

Hello Kitty

Women's Building (18th Street)

MaestraPeace.
Nii, nagu on maja näol tegu naiste juhitud keskusega naistele elu erinevate aspektide edendamiseks,
on maaling majal samuti naiste loomevili.

Ja ümbruskonnast

Golden Dreams of Mission / Carnaval

Bending Over Backwards