Otsustasin ka välja uurida, kust siis ikkagi tuleb see, et eestlased väidavad, nagu Hemingway oleks öelnud, et igas sadamas on üks eestlane. Sattusin siis Huffington Posti artikli peale, kust sain teada selle raamatu nime, kust see ütlus peaks pärinema (PS. Scott Diel = Vello Vikerkaar (tema pseudonüüm Eestis)). Ausalt öeldes ei olnud ma enne sellest raamatust teadlikki - never heard of it. Laenutasin siis Berkeley raamatukogust Hemingway raamatu "To Have and Have Not".
Iseenesest päris muhe lugemine, kuigi lõpu poole valgus kuidagi laiali. Tegevus toimub Key Westis Floridas, Havanas Kuubal ja seal vahel merel. Raamatu peategelane on Harry Morgan, kellele õnn on selja keeranud ja kes aina suuremasse pahandusse satub. Alguses ta rentis oma laeva välja kalapüügiretkedeks ning üks Johnson tegi talle sellega külma, et lõhkus ta püügimehhanismi ning jättis ka oma reiside eest maksmata. Nii et Harry tundis, et ta on pankrotis ja tal on mingit kiiret otsa vaja, et kiiret raha teenida. Oli siis nõus 12 hiinlast Havanast Ameerikasse smuugeldama. Võttis raha vastu, tappis vahendaja ning kamandas hiinlased kuhugi Havana randa maha. Järgmine äpardus juhtub, kui ta koos oma mustanahalise abitööjõuga alkoholi Kuubalt Floridasse püüab smuugeldada. Harry saab kuuli kätte, mustanahaline kuuli jalga. Järgmises loos on Harry juba ühe käega ning on vist üsna meeleheitel, et vastu võtta ka kõige ohtlikumat tööotsa - neli kuubakat tahavad, et neid salaja Kuubale viidaks. Revolutsionäärid. Asi läks aga täiesti käest ära - kuubakad röövisid panka, lasid Harry abilise maha ning sundisid teda ennast relva ähvardusel Kuuba poole seilama. Harry oli aga ette valmistunud ning relva laeva peitnud - laseb siis kuubakad maha, aga saab ise ka kuuli kõhtu. R.I.P. Harry Morgan.
Mõni peab seda Hemingway halveimaks raamatuks, mõni arvab, et see käib ka, mõni arvab, et selles raamatus ikka on ka midagi. Selliseid arvamusi on iga raamatu kohta, nii et see ei tähenda veel midagi. Raamat on veidi sotsialistliku kalduvusega - üsna palju kohtasin sõna kommunist. Kulmu pani ka kergitama sõna nigger, mis tänapäeval ehk nii mõnelegi ameeriklasest lugejale teps mitte meele järele pole.
Mõni peab seda Hemingway halveimaks raamatuks, mõni arvab, et see käib ka, mõni arvab, et selles raamatus ikka on ka midagi. Selliseid arvamusi on iga raamatu kohta, nii et see ei tähenda veel midagi. Raamat on veidi sotsialistliku kalduvusega - üsna palju kohtasin sõna kommunist. Kulmu pani ka kergitama sõna nigger, mis tänapäeval ehk nii mõnelegi ameeriklasest lugejale teps mitte meele järele pole.
Raamatu viimases osas on palju juttu mingitest uutest tegelastest ja nende elumuredest (ei ole Morganiga mingit pidi seotud). Samuti tutvustab Hemingway kai äärsetel jahtidel magavaid/ magama jäävaid inimesi, nende muresid ja mõtteid jne. Seda kõike enne, kui rannavalve Harry Morgani laevaga sinna saabub. See ongi koht, kus Hemingway ka eestlasi mainib. Hemingway kirjutab, et neljanda kai ääres on 34 jalga pikk jaht kahe eestlasega, kõigist 324 eestlasest, kes erinevates maailma nurkades ringi seilavad, paatides, mis on 28 ja 36 jalga pikad, ning saadavad Eesti ajalehtedesse artikleid, mis on Eesti ajalehtedes väga populaarsed. Nende artiklite tasu jääb $1 ja $1.30 vahele ning need avaldatakse veerus "Meie kartmatute seilajate saagad". Ja siis tuleb see koht.
"No well-run yacht basin in Southern waters is complete without at least two sunburned, salt bleached-headed Esthonians who are waiting for a check from their last article."
Ja jätkub sellega, et kui nende tšekk saabub, siis seilavad nad järgmisesse jahisadamasse ning kirjutavad järgmise saaga. Ja nad on väga õnnelikud, sest on tore olla kartmatu seilaja.
Nii et - jah, igas maailma sadamas on kaks eestlast, aga need kaks eestlast kirjutavad Eesti ajalehte seilamisartikleid ja ootavad seal maailma sadamas oma raha. Hahahaha... :D
No comments:
Post a Comment