Naljakas lugu... keegi koputas täna meie uksele (meil ei käi kunagi külalisi).
Täielikus hämmingus avasin ukse ja avastasin sealt ühe noormehe, kes oli
oma uute naabritega tutvust tulnud tegema. Ulatas meile paberi, kus olid
tema ja ja ta tüdruksõbra nimed ja telefoninumbrid ilusti kirjas, et kui midagi on,
siis me helistagu. Ja siis... pakkus meile kartulit.. Et ta olevat Costcost ostnud
ja seda on liiga palju, et nad ära jaksaks süüa, et kas me tahame.
Ma tükk aega mõkutasin, et .. kas öelda jah või ei. Imelik nagu ära öelda, kui
teine heanaaberlikult pakub, ja imelik nagu vastu ka võtta..
ma ausalt ei tea, kas ja mis see ameerika tava selle koha pealt on.
Nagu näha, ma võtsin vastu, aga tundsin end väga ebamugavalt.
Paistab, et eksprompt külalised ei ole minu tassike teed. |
2 comments:
Mulle ka ei meeldi ootamatud külalised. Ses suhtes on mul siin maal sotsiaalne elu naabrite osas palju-palju aktiivsem kui pealinnas korteris oli. Mis iganes hetkel võib mõni naaber hoovi sisse jalutada. Üldse ei saa omi asju teha.
Ka õhtuti-hommikuti. Elu lapsega on midagi muud ja nii ärritav on, kui ma parasjagu magan lapsega pikka hommikuund või panen last parasjagu magama ja keegi muudkui koputab aknale (sest mitte ükski siinne elanik ei mõista uksele koputama tulla, argh). Ühesõnaga, ma vist ei ole "people's person"? :D
Ma kujutan ette, kui tüütu see on, kui keegi lapse uneaega segab. Ja aknale koputamine on veel eriti argh! :D Meil õnneks oli see üksik nähtus. Ignoreerime nüüd üksteist edukalt edasi (ehk siis ma pole peale seda külaskäiku ühtegi naabrit näinud, mis on tavaline).
Post a Comment