Berkeley pathways 2

Peale jõule kulub ikka üks pikem kõndimine ära. See siis teine matk Berkeley Hills mägises piirkonnas mööda sealseid jalgradu. Tegime Heidiga ära 5,8-miilise (9,3 km) ringi. Mina võin sellele veel 2,6 miili (4,2 km) otsa panna, sest meie kohtumispaika tuli mul ka kõigepealt 30 minutit jalutada, pärast tagasi muidugi ka.

Sattusime mingile erapargile (common private property) vaatega lahele ja linnastule.
Korra kahtlesime, kas võib ikka sinna minna, aga üks õues toimetav onu ütles, et võib ikka. 

Atlase rajal asub vista point, kus asub lausa pink, et
vaadet nautida.

Scott Newhall path.
See oli kohe eriti hästi peidetud rada, kuigi Muir rada pani
küll selle kategooria kinni.

Fred Herbert path. Tundus üsna vana rada olevat.

Keset Muir rada. Sattusime peale astmeid rohuväljale.
Rada jätkus rohuvälja teises otsas, aga korraks mõtlesime, et sealt küll
enam kuhugi ei saa, ainult erateed tundusid olevat.
Kui üldiselt on rajad märgistatud, siis see oli märgistamata, seega juba
astmeid pidi läksime nö õnne peale.

Nädala mõttetera

Ma arvan, et nii mõngi teine jagab mu onu arvamust, mis väljendus tema
märkuses, et lõpuks tuleb ju ikkagi valida see üks koht, kus sa elad.
Ma ei tunne veel vajadust omada seda päris oma kohta, mis on Eestis
nii levinud (oma korter, oma auto, ..). Praegu on mulle oluline koguda
mälestusi, momente ja kogemusi. Selle omaga on veel natuke aega.

Pühapäevase jalutuskäigu pärlid

Tegime täna korraliku jalutuskäigu. Esimesed pildid peaks olema tehtud Berkeley's, viimased Oaklandis. Kui tegelikkuses on kõik üks suur linnastu, siis teinekord ei teagi, et oled otsapidi juba teises linnas jalutamas. Tänavasiltide järgi peaks olema küll võimalik seda jälgida, sest Berkeley tänavasildid on pruunid, Oakland omad rohelised (karu=pruun, tamm=roheline??).

"Welcome to the Lorin district".
Ma ei ole enne mingist Lorinist kuulnud, nii et uudishimu pani googeldama.
Tuleb välja, et enne 20. sajandi alguses Berkeley linnaga liitumist asus sellel alal
Lorini asustus/küla, mis oli tollal viimane rongi peatuspunkt (jaam) enne Berkeley't.

Mõned aastad tagasi käivitas Berkeley projekti "60 boxes", mille raames kunstnikud
tegid Berkeley linna (elektri?)kastidest kunstiteosed.
Ma olen neid juba tükemat aega piidelnud ja uudistanud.
Berkeley pole muidugi ainuke, kes sellist linna kaunistamist praktiseerib.

Tegu mingi väikese toidupoega, mille uksel oli käsitsi kirjutatud vabandus,
et pood täna kinni on. Tahan, teen lahti, tahan ei tee?

Väravate tagant paistab nii mõndagi. San Pablo Avenue Oaklandi poolne ots.

Nädala mõttetera

Tore on leida sõnadesse panduna seda, mida sa sügaval sisimas oled juba tõdenud. Alles Californias avastasin ma enda jaoks tõeliselt matkamise. Kui mõnel on reisikihk väisata võimalikult palju riike või linnasid, siis minul on kihk külastada võimalikult palju loodusparke ja sammuda sealseid radu.

Vihmased hallid päevad

Blogimine on vahepeal vist veidi unustusehõlma vajunud. Põhjuseks vist, et ma enamasti ikkagi blogin väljasõitudest-matkadest. Kuna aga käsil on üks näiliselt lõppematu vihmaperiood, siis mingeid käimisi hetkel ette võtta ei ole mõtet. Loodusrajad on nagunii mudased ja Marin maakonnas ka teatud teed kinni, kuna teealune muld on ära uhutud.

Mitu korda olen mõelnud, et peaks endale ikka kummikud ostma. Seni ma neid soetanud ei ole, sest ega neid rohkem kui paar korda aastas pole vaja olnud (oli ju põud..). Nüüd tundub aga võimatu tööle kuivade sokkidega jõuda, nii et pistan tööle minnes kotti ka kuiva paari sokke. 

Vihmaperiood on toonud meile kaela kaks nuhtlust: akna ülevalt tilgub kõvema vihmaga vett läbi ja oleme sattunud sipelgate rünnaku alla. Esimese rongkäigu avastasime ühel hommikul vannitoast. Suundusid meie elutuppa söögilaua alla. Ju seal siis on mingeid saiapurukesi. Sisse tulid vannikraanide torude kaudu.. Teisel hommikul avastasime uue üllatuse köögist - olid kapis meie suhkrukoti üles leidnud. Sisse tungisid elektripistiku vahelt. Eks me võitleme nende sissetungijatega nüüd.

Paar jõulupidu on ka väisatud, mõlemad olid potluck'id, kuhu pidi toitu kaasa viima. Väga levinud peovorm siin. Ma muidugi olen selles osas laisk, et peale selle, mida selga panna, on juures veel üks probleem, mille üle pead murda ja millele aega kulutada. 

Jõuludega seoses veel mõlgutan siin mõtteid, et peale ühe õhtu, kus sööme praadi ja vaatame jõuluprogrammi (ma pole kindel, et siin midagi peale "Üksinda kodus" laadi filmide tuleb..), võiks tegelikult paariks päevaks kuhugi sõita. Lennukipiletid on 3-4 korda kallimad kui muidu, nii et see langeb ära, aga autoga ehk kuhugi saaks ikka.

Berkeley pathways

Lõpuks ometi tegin algust Berkeley radade kaardistamisega. Eks ma olen Berkeley tänavaid väisanud ka enne, aga ausalt öeldes ei osanud ma ilma Berkeley pathways kaardita tänavate vahel jooksvaid radasid/astmeid otsida. Tihti ju ei tea, kas see on mingi privaattee kellegi majani või avalikkuse kasutada rada tänavate vahel. Berkeley's peaks olema umbes 140 tänavaid ja maju ühendavat jalgteed. Võib kohata asfalteeritud teed, kivist või puidust astmeid või siis mullast rada nagu metsaski. 

Kuna seltskonnaga on ikka lõbusam, siis kutsusin ka teisi minuga liituma ning tegime esimese matkamise linnaradadel Berkeley Hills piirkonnas. Teekond kokku umbes 3.4 miili / 5.5 km ja võttis aega veidi alla 2 tunni. Läbitud rajad: Berryman Path, Tamalpais Path, Covert Path, Whitaker Path, Keeler Path, Easter Way. Oleks käinud heameelega ka veidi pikemalt, aga seltskond ei olnud nii karmiks treppide vallutamiseks valmis. Tamalpais, Covert ja Whitaker radasid mööda üles mäkke rühkimine oli juba korralik pingutus. Teele jäid ka mitmed pargid, neist huvitavamad on kivipargid.

Tamalpais path. 183 astet.. 

Covert path. Alumine ja ülemine tee kokku 304 astet.

Whitaker path, 125 astet.

Keeler path

Easter way

Grotto Rock Park - kivisse tahutud astmeid mööda saab kivi otsa ronida ning
nautida vaadet lahepiirkonnale (selge ilmaga on SF ja Golden Gate Bridge hästi näha).

Mortar Rock Park

Indian Rock Park

Indian Rock Park on teine "kivipark", kus on kivisse astmed tahutud, et neid
 mööda kõrgele kivi otsa ronida, seal pikniku pidada ja
vaateid nautida. Populaarne koht päikeseloojangu nautimiseks.

Mäss

Kaks õhtut ja ööd on Berkeley's protesteeritud selle vastu, kui varmas on politsei relvastamata mustanahalisi tapma. Ja täna õhtul on juba uut oodata. Tundub tulema pikk nädal... Pidi olema rahumeelne meeleavaldamine, aga läks ikkagi mässuks ära. Mingi osa protesteerijatest löövad aknaid sisse, varastavad poodidest kaupa, sodivad seinu, panevad prügikaste põlema, lõhuvaid politseiautosid... noh, laamendavad, kus saavad. Ma ei saa aru, mismoodi see kohalike poodide ja äride ja siinse ala rüüstamine ja lõhkumine peaks nende eesmärgile kaasa aitama. 

Photo credit: taken on Dec. 6, 2014, by Pete Rosos

Täna kell 17:30. Helikopter alustas tiirutamist umbes tund aega tagasi ja mul on praeguseks sellest mürast närvid juba nii krussis, et... aaarghhh!!! Tuleb siis järjekorras kolmas õhtu ja öö, mil helikopter meie kodu kandis ringe teeb, kolmas öö kõrvatroppidega magada. Ma ei kuule oma telekat ka enam... 

Matk Alamere koseni

Point Reyes National Seashore alal asub Alamere kosk, mis langeb otse ookeani(randa). Kuna viimane nädal on olnud eriti vihmane, siis tundus õige aeg see kosk üle vaadata. Siinseid koskesid on kõige parem külastada peale vihmasid. Kuna ideaalselt päikselist ilma nädalavahetusel ei lubatud, siis leppisime pilvise ilmaga. Natuke pelgasime ka, et rada on ehk liiga mudane, sest paar päeva tagasi sadas nagu oavarrest, aga lootsime siiski parimat. Rada Alamere koseni algab Palomarin'i ranna juures (kaardil kui Palomarin trailhead) olevast parkimisplatsist. Alamere koseni on sealt 4,1 miili/ 6,6 km. Ja kõige lühem tee tagasi on ka sama rada pidi ehk siis kokku käisime ära umbes 8.2 miili/ 13.2 km.

Alustasime Coast rajal, mis kulges algselt mööda rannikut ning kust avanes vaade Vaiksele ookeanile ja Palomarin rannale. Ja muidugi lendasid kotkad otse meie peade kohal. :)

Varsti suundus Coast trail aga rannikust eemale ja metsa vahele. Vihmase nädala tulemusena oli rada üsna märg ning kohati pehme ja mudane. Aga ei midagi hullu. Kuigi raja nimi on Coast trail, kulges rada Alamere koseni viiva rajaotsani enamasti läbi metsa. Mets oli lopsakalt roheline, täis sõnajalgi, vääte ja erinevaid seenekesi. 

Bass järv. Selle järve juurde peaks viima ka üks kitsas rada (mida ei hooldata pargi poolt).
Selles järves on lubatud ujuda, seega võib seal eriti suvel märgata kaasmatkajatest ujujaid. 
Tegelikult me nägime ka praegusel talvekuul ühte, kes suure plärtsuga vette maandus.
(Seal peaks olema köiskiik)

Möödusime kahest järvest. Esimene Bass järv ja teine Pelican järv. Üsna peale teisest järvest möödumist jõudsime Alamere koseni viiva rajaotsani. Nagu silt hoiatab, seda rada ei hooldata ja rada on potentsiaalselt ohtlik. Samas on Alamere kose külastamine seda rada kasutades vägagi populaarne. Teine variant on koseni jõuda mööda ookeani randa, aga see tähendaks kaks korda pikemat teekonda.

Esimene osa Alamere rajast oli lihtsalt kitsas ja läbi nö padriku. Kuna kitsastel radadel võib nuhtluseks olla mürgine luuderohi, mis nahka põletab, siis tasub sealsel rajal kanda pikki püksi ja pikkade käistega pluusi. Minul olid muidugi jalas kapripikkusega püksid, aga kuigi rada oli väga kitsas, siis suutsin siiski enamuse rajast rohtu puutumata läbida.

Vahepeal olid sellised pimedad "koopad".

Teine osa rajast oli juba keerulisem. Võimalik, et seal on kunagi korralik rada olnud, aga praegu tundus see olevat täiega ära uhutud. Mina kui väga kehva ronija pidin mööda seda uhutud "rada" alla ronides käed appi võtma. Õnneks sain ojas hiljem käed puhtaks pesta.

Ronimisharjutus nr 1. Vaja saada alla rannikujärsaku peale.

Peale esimest ronimisharjutust nägime esimest kose langust (natuke ka ülemisel pildil näha vasakul), mis oli kõigist Alamere kose langustest kõige tagasihoidlikum. Nii palju, kui ma nägin ja mäletan, langes kosk neli korda. Järgmised kaks langust olid juba suuremad ja ka need olid veel rannikupanga ülemises otsas. Selleks, et aga kosest paremat vaadet saada, tuleks kosk/oja ületada. Ametlikku ületuskohta seal ei ole, seega kuidas keegi. Meie otsisime kitsama koha ja hüppasime üle.

Teine ja kolmas langus.

Kuna me rannikupangalt kose kõige võimsamat langust eriti ei näinud, siis otsustasime viimase osa mitteametlikust rajast ka läbida - ronida alla randa. See "rada" koosnes mitmetest minu jaoks kõrgetest astmetest, st mu jalad on vist liiga lühikesed, et normaalsel moel end alla aidata, seega ma pidin selle ronimisharjutuse puhul peale käte vahel ka tagumiku abiks võtma. Esimene mõte alla jõudes oli muidugi, et kuidas ma küll tagasi üles saan (a'la millesse ma end nüüd mässinud olen?). Nagu näha, miskitmoodi ikka sain. ;) All rannas avanesid ilusad vaated kosele, ookeanile, rannajoonele... Suurepärane koht lõunapausi pidamiseks, keset kose ja ookeani müha, eemal kärast ja inimestest. 

Ronimisharjutus nr 2.
Märkasin, kuidas üks paar üles püüdis ronida. Mees lükkas naist tagant.
(Tegelt päris naljakas vaade, ainult et toona see kinnitas vaid mu hirme,
et iseseisvalt ma nii lihtsalt enam üles ei saa.)
Mina oma küljeluuga rakendasin teist strateegiat - tema tõmbas mind eest. 

Peale ronimisharjutusi jõudsime koju mudaste ja liivastena.
Mina muidugi ka kraabitud põlvedega. 

Oakland Museum of California

Paistab, et talvehooaeg näitab iseloomu. Viimane nädal on eriti vihmane olnud. Mitu ööd ladistas nagu oavarrest, nii et lõpuks hakkas isegi aknaraami ülevalt vett tilkuma. Üks tuttav avastas hommikul garderoobikappi avades, et katus lekib ja kõik riided kapis on märjad. Kindlasti ebameeldivam üllatus kui minu aknasaaga (ei tea, kas peaks nüüd üle õla kolm korda sülitama või ameeriklaste kombel vastu lauda koputama?).

Mida siis vihmase ilmaga teha? Ikka muuseumi külastada, eriti kui see asub BART jaamast ühe kvartali kaugusel (märjaks saime aga ikka). Vihmase ilma väljasõidu tegime Oaklandisse, kus asub üks lahe muuseum, kus on nii ajaloo, kunsti kui ka looduse väljapanekud. Kuigi ma aastaid tagasi seal ühe korra olen juba käinud, siis selle ajaga tundus olevat paljugi lisandunud ja arenenud. Ajaloogalerii huvitas meie gruppi kõige rohkem - California ajalugu pärismaalastest kuni tänapäevani välja. Muuseum on nii suur (eks me võtsime aega ja tutvusime ikka põhjalikult väljapanekuga), et see võttis meil koos vahepealse lõunapausiga sealses kohvikus 4,5 tundi. Oi ma olin väsinud, kui ma koju jõudsin. Terve päev läks muuseumis ära. Aga lihtsalt nii palju oli vaadata ja uurida. Kindlasti koht, kuhu ka lastega minna, palju on vaeva nähtud, et lastel oleks midagi katsuda ja avastada. 

Näitus: Fertile Ground: Art and Community in California
"Frieda and Diego Rivera", 1931 F.Kahlo

Barry McGee "Untitled".

Täpikesed näitavad, kust külastajad tulnud on. Venemaa on ikka eriti tühi.
Protsentuaalselt on eestlased kõvasti rohkem muuseumi külastanud kui venelased.

California linnanimed, rancho stiili elamud... pärand ajast,
mil California oli Hispaania koloniaalmaa ning peale seda Mehhiko osa.

Näitus: Songs and Sorrows: Días de los Muertos 20th Anniversary