Yosemite rahvuspark - 2. päev: Yosemite Valley ja Glacier Point

Hommikul ärkasin naabrite äratuskella peale, kuigi ega mul eriti sügav uni nagunii ei olnud, aga see andis teada, et nüüd oleks sobiv aeg juba ka üles ärgata. Kell oli 6.20, mitte nii väga vara ka, eks. Hull lindude koor oli selleks ajaks juba lahti. Peale kiiret hommikusööki pakkisime päevase joogivaru ja snäkid "karukastist" seljakotti ning sõitsime autoga Yosemite Valley poole.

Yosemite Valley ehk eesti keeles Yosemite org (hääldatakse "joo-semiti" või "joh-semiti", rõhk teisel osal) asub Yosemite rahvuspargis ning on ümbritsetud mitmetest graniidist mäetippudest. Yosemite Valley on pargi suurim turismimagnet. Yosemite rahvuspark ise asub Sierra Nevada mäestikus, mis on 640 km pikk ja keskmiselt 110 km lai, seega katab see vaid ühte väikest osa sellest mäestikust. Sierra Nevada mäestikus on kokku 3 rahvusparki, 20 (?) metsiku looduse ala ja 2 rahvusmonumenti. 

Teel orgu on mitmeid lookout kohte, kuhu saab auto kõrvale tõmmata ning
vaadet nautida ning pilte klõpsutada.
Kuna me lahkusime vara, siis olid vaated üsna udused.
Me muidugi arvasime, et see oli varahommikune udu (SF Bay Area's on see ju tavaline),
pärast kuulsime, et see ei pidavat olema udu, vaid hoopis suits,
Arvatavasti Sacramento kandis olevast tõsisest metsapõlengust.

Kohe peale või enne tunnelit on võimalus tõmmata kõrvale ning nautida
vaadet orule. Hommikul vara oli päike madalal ning paistis otse silma ja
kaamerasse, nii et mõni teine aeg oleks selle vaate nautimiseks parem.

El Capitan, graniidist monoliit. Vaade alt orust.

Orgu jõudes avanes kohe mitmeid kohti, kuhu sai auto parkida, mõned sammud käia ja ringi vaadata ning siis jälle teed jätkata (sellest ka ülemised pildid). Parkimine on muidugi tasuta. Orule saab ka jalutades ringi peale teha, kui selline eesmärk võtta (Valley Floor Full Loop, ca 21 km, Half Loop ca 11 km), aga meie eesmärk oli ikkagi võtta ette matk mägedes, kuhu auto ega bussiga ei pääse. 97% Yosemite'st on autole ligipääsmatu. Yosemite rahvuspargis on mitmeid matkaradu, mis võimaldavad avastada kohti, kuhu muud moodi kui kondiauruga ei pääse. Enamasti on need rajad pikad ja tõsist pingutust nõudvad (strenuous). Samuti on pikemad rajad mõeldud pigem backpacker'itele ehk siis üleöö matkajatele. Oru piirkonnas on kerged ainult need, mis on orus endas, sest need on üldiselt väga lühikesed või kui ka pikemad, siis ikkagi tasasel pinnal (ei ole tõuse ega langusi). 

Kuna plaanis oli võtta ette matk, mille raja algus on Glacier Point'is, siis oli vaja lahendada probleem, kuidas saada Glacier Point'i. Enamus radu on sellised, et kui sa just tuldud teed pidi tagasi ei tule, siis sa alguspunkti tagasi ei saa. Meie jätsime oma auto Valley parkimisplatsile (Day Parking) ning sinna meil oli vaja ka tagasi saada. Nagu paljud teisedki matkajad, kasutasime meiegi võimalust sõita üles mäkke Glacier Point'i tuuribussiga. Leidsime kioski, kust saime piletid tund aega enne bussi väljasõitu ära osta (õnneks oli ka kohti; üks ots $25), ning veetsime sinnani jäänud aja orus jalutades.

Põikasime Lower Yosemite Fall rajale ning möödusime hirvest.
Just nimelt nii lähedalt.
Piidles küll meid silmanurgast, aga näksis oma hommikusööki edasi.

Steller's jay. Seda ilusat sinist linnukest oli pidevalt näha ja kuulda.
Väga julge ning, kui matkal sattusime temast eriti lähedalt mööduma,
siis täiega pröökas/ kurjustas meiega. Kõva kisaja. :D

Kevadel peaks sellel vaate keskpunktis olema kosk.
Praeguse kuivaga pole seal aga midagi..

Glacier Point'i sõitis lausa kaks bussi, üks võttis peale ringtuuri tegijad (edasi-tagasi) ja teine üheotsa reisijad ehk siis matkajad. Ringtuuri bussile läks suur grupp asiaate, kellele nende giidid enne veel jagasid mingeid kinke- või snäkikotte (Lays krõpsupakk paistis igatahes välja). Buss sõitis Glacier Point'i tund aega ning bussijuht oli 63-aastane naine, kes terve tee Yosemite lugusid jutustas. Tutvustas puid, oru saamislugu ning jutustas indiaanlastest ja valgest mehest. Tee üles Glacier Point'i on väga käänuline ja kitsas, nii et bussil oli päris keeruline neid kurve välja võtta - palus reisijatel vaadata, kas tuleb mõni auto vastu või ei, kui kurvi hakkas võtma. Paremal pool istujatel oli parem vaade, aga ma olin õnnelik, et me istusime vasakul pool. :)

Glacier Point pakub mitmeid vaatepunkte orule, mäestikule ning koskedele.
Vapustavate vaadetega koht, aga paksult turiste täis.
Sinna saab sõita autoga, aga võib arvata,
et parkimiskohtadega on veidi kitsas. :)

Vasakpoolne "müts" on Half Dome ja parempoolne madalam "müts" on Libery Cap.
Liberty Cap'ist paremale jääb kohe Nevada Fall, mis oli üks meie matka vahepunkte.

Paremal kõrgub Half Dome, kuhu matkamine orust on 23-26 km edasi-tagasi
ning mille tippu saab matkata mäe külge kinnitatud kaablite abil.
Pääsmeid Half Dome'i tippu ronimiseks (kaablite abil) väljastatakse
loterii korras. Ehk siis, kui sul ei vea, siis sa sinna ei saa.
Kuna ma ikkagi kardan kõrgust, siis, kuigi see tundus algul väga ahvatlev,
siis väike reality check pani sellest matkast loobuma.

Geology hut.

Nautisime vaateid ja tegime lühikese lõunapausi enne rajale suundumist. Sellest aga jällegi järgmises postituses. :)