Jääaeg

Veebruarisse oli meil planeeritud koguperereis Kanaari saartele, soojale maale. Esimest korda pidime sõitma koos õe perega ja ema ning tema elukaaslasega reisile. Mõned päevad enne seda oli meil aga vaja erakorraliselt sõita Hiiumaale. Ilm oli krõbe.

Kes Hiiumaal käinud, teab, et praamisõit võtab väga kaua aega. Olles harjunud Saaremaa ja mandri vahelise lühikese otsaga, tundub see algselt parajalt piinarikas. Kui on piisavalt tegevust (süüa, lugeda, jutustada), siis see asi nii hull ei olegi. Samuti on alati huvitav jälgida läbi jää murdmist. Lapsena olen just Hiiumaa ja mandri vahel olnud praamiga jäävangis. Lihtsalt ei saanud enam edasi. Tükk aega koha peal nikerdamist ja praam keeras otsa tagasi. Toona me saarelt minema ei saanudki. 

Jäine meri on alati aegumatult ilus, nii sai ka sellest paar pilti klõpsatud. 

Nädalalõpp Londonis

Jaanuaris võtsin sõbrannaga ette nädalalõputripi Londonisse. Ausalt öeldes mind linnad ei tõmba ja seega ka mitmed Euroopa sihtkohad mitte. Samas mulle meeldib arhitektuur ja sai mõeldud, et korra võiks Londonis ka ikka ringi vaadata. Mõeldud-tehtud, skoorisin odavad lennupiletid ja tegime plaanid. Kohale jõudes sain malbelt öeldes väikest viisi šoki, et nii pikk saba oli piirikontrolli järjekorras. Mõtlesin lausa, et see reis pole seda vaeva väärt. Aga kui rongiga Londonosse jõudsime, siis see algne metroo tohuvapohu oli juba niivõrd suurlinlikult tuttav USA ajast, et juba tekkis väike deja vu. Pikalt siiski reisist ei heietaks, võtan lühidalt kokku ja teen pigem fotoloo. 

Kus käisime, mida tegime?

Käisime jala nii parkides kui linnatänavatel.. Sealhulgas ka kuulsal shopingutänaval, mis valmistas mõneti pettumuse. Ei tulnud koju punnis kohvritega, nagu sai loodetud. Samme sai aga tehtud piisavalt.

Imetlesime londonlaste armastust punase värvi vastu nii maa peal kui ka maa all. Huvitav, kuidas punane muidu tavalist linnapilti elavdab. Londoni turismi-Nokia.. või peaks ütlema Skype?

Käisime Sherlock Holmesil külas ehk siis arendasime oma kujutlusvõimet. Igati win-win. Olgu selle Sherlockiga nagu on, aga majamuuseum oli lahedalt vana ehtlondonliku miljööga. Vabalt võis kujutleda end 19. sajandisse. Sellistes kohtades ma alati kujutlen, kes ja kuidas on seal kunagi elanud. See on selline kahe teraga mõõk - ühest küljest huvitav, teisest küljest nukker.

Uudistasime ka mõned must-see kohad ära ehk siis vaatasime, kas lossid ja sillad ikka veel seisavad. Seisid. Kuigi piltidel on ilm sombune ja tume, siis tegelikult piilus aeg-ajalt ka pilve tagant päike ning meeleolu nii sünge meil ei olnud. 

Big Beniga ei vedanud meil aga seekord üldse. See Londoni ikoon on veel päris pikalt remondis. Samas oli seal peale suure Beni teisi tegelasi, keda jäädvustada.

Reisi lõpetasime magusalt, M&M maailma külastades. Ka seal asjad kordusid.. nagu ka poed Londoni tänavatel kordusid ja kordusid. Repetitive much? Ei saa öelda, et võõrsil on rohi rohelisem kui kodus, aga gargoyle oli seal ikka oluliselt rohkem.