Matkamas Brionese pargis

Pühapäeval tegime väljasõidu pooletunnise autosõidu kaugusel olevasse Briones loodusparki. Oleks heameelega läinud koduparki Tildenisse matkama, kuid kuna see on nädalavahetusel ülerahvastatud, siis läksime Brionese parki. Käisime ära umbes 3.5-miilise (5.6 km) ringi Old Briones Rd trail>Ivan Dickson trail>Crescent Ridge trail>Yerba Buena trail>Valley trail>Old Briones Rd trail. Tee kuni vibulasketiiruni oli nagu tavaline külavahetee, sealt edasi nagu rohtu kasvanud põllutee. Lootsin pargis veel viimaseid kevadlilli näha ning kuivanud rohu sees võiski näha viimaseid California moone, aga peale kohati kinkudel olevate kollaste metsikute sinepilillede laikude oli pilt üsna värvivaene.

Peale Yerba Buena rada jõudsime välja orgu, kus peale karjavärava läbimist avastamine end keset aktiivset karjamaad. Rada oli korralikult sõngutud ehk siis näha, et lehmad on regulaarsed matkalised seal. Tundus nagu deja vu põhikooliajast, mil sõbranna juurde külla minnes lõikasime läbi karjamaa ja lehmakarja. Pärast esimese lehmakarja läbimise, mis uimaselt keset meie rada rohtu mälus (või õigemini heina, sest kõik on ju kuivanud..), möödusime mitmetest puude all vilus puhkavatest lehmadest. Tabasin end mõttelt, et tulin nagu matkama loodusesse, aga tegelikkuses sattusin mööda karjamaad käima.

Hippie Hill & 420 day

20. aprilliks oli meil ostetud pilet Cypress Hill'i kontserdile, nii et võtsime õhtul ette teekonna San Franciscosse. Peale Cypress Hilli esines veel seitse bändi, kuid need meid suurt ei huvitanud. Kuna Cypress Hill läks lavale alles 23.00, siis sihtisime oma mineku nii, et jõudsime kell 22.00 kohale. Üritus iseenesest algas juba 16.20 (4.20pm), aga ma ei kujuta ette, kes suudab nii kaua püsti seista (...täitsa vanainimene juba).

Kohale jõudes avastasime, et rahvast on murdu ja ruum on suitsust hall. No kui 4.20pm juba pihta hakati, siis pole ka imestada.. Kontserdi jooksul hakkas meile vaikselt koitma, et on mingi 4-20 day, mis tähendab, et on marihuaana suitsetamist tähistav päev ja seda see saalitäis rahvast seal püüdlikult end pilve tõmmates ka tegi. Ka esinejad süütasid laval hiiglasliku marihuaanarulli ning tegid selle tõmbamisest suure show. Nüüd saan küll aru, miks üritus algas 20. aprillil 4.20 pm. 

Rahvas oli enamasti ühte stiili: hip-hop cap'id, tätoveeringud, konid, rebadel teksad. Meie sinna ei sulandunud, aga välja ka nagu ei paistnud. Pool ajast veetsingi kontserdil inimesi vaadates. See väike kultuurišokk oli palju põnevam kui kontsert ise. Kuigi peab tõdema, et esinejate sõnavõtud võib ka kultuurišoki kategooriasse lahterdada - mind kui publikut pole enne roppude sõnadega kutsutud, samuti ei käinud fucking stoner ka nagu minu kohta. 

Koju läksime hasvate riietega (mida pole ammugi enam juhtunud), aga kogemuse võrra rikkamana.

Page, AZ -> Las Vegas, NV

10. aprill, pühapäev

Pühapäeval võtsime ette sõidu tagasi Las Vegasesse, et järgmisel päeval tagasi koju lennata. Sõitsime suuremalt jaolt jälle läbi lõpmatute kõrbemaastike, kus vahel lookles mõni teeke kaugusesse mägede poole. Tee peal tegime korra pausi Walmartis, mis on oma karbid siin ja seal keset tühermaad püsti pannud. Ei saa aru... üks suur tühjus ja siis keset tühjust järsku Walmart, mille parkimisplats on maastureid täis. Kust need inimesed sinna kokku sõitsid?

Las Vegases andsime rendiauto ära, registreerisime end hotelli sisse ja läksime linna peale õhtust sööma. Läksime sööma klassikalisse ameerika diner'isse. Toit oli okei, selline tüüpiline, aga teenindus täiesti jama. Ma ei tea, kuidas me ometi oma reisi suutsime kehva teenindusega lõpetada. Las Vegases me rohkem ringi ei käinud, sest ausalt öeldes mind see linn kuidagi ei tõmba. Kohutav liiklus, närviline melu, tõuklevad rahvamassid, plinkivad tuled, suitsused kasiinod.. minu jaoks lihtsalt liiga üle võlli. No, thank you. Järgmisel päeval lendasime koju San Francisco lahepiirkonda. Kodu on see kõige parem paik, kuid seda reisi oleks veelgi tahtmist olnud jätkata.