☕ kohvijutud

Sain tuludeklaritega ühele poole, nüüd on vaja veel välja printida, allkirjastada ja posti panna. Okei... nii föderaal- kui California valitsusele tuleb tšekk ka kaasa panna, kokku vaja maksu juurde maksta peaaegu 1K. Minu poolt halvasti planeeritud ja see avastus rikkus eile tuju ära, aga mis seal siis ikka, tulevikus olen targem. Pigem maksaks aasta jooksul rohkem ja küsiks pärast deklariga riigilt tagasi, kui riigile suurem summa sees olla, kes ikka trahviga tahab riskida.

Õhtul köögis süüa tehes nautisin aknast ja verandalt päikeseloojangut - alati suudab meele jälle rõõmsaks pöörata. Parimad momendid päevas on tihti väga lihtsad. Mäletan elus mitmeid momente, kus olen erinevatel eluetappidel erinevates kohtades päeva lõpus paar vaikset minutit õhtutaeva või metsamüha nautimiseks võtnud. Pani mind lapsepõlvekorterile tagasi mõtlema... Seal elavad ammu võõrad, aga neid vaikseid õhtuseid momente, mil rõdult merd sai vaadatud, jään vist alati taga igatsema.

Järgmine raamatuklubi kohtumine toimub meie pool ning kuigi aktiivseid liikmeid on muidu viis, siis on oht, et märtsis liituvad ka paar passiivset liiget, nii et ma kardan, et mul võib toolidest puudu tulla. Tüüpiline. Hakka või lootma, et ütlevad paar päeva enne ära või siis ei ilmu kohale, nagu ühele kombeks, muidu ei tea, mis saama hakkab. Pane või matkatoolidele või siis treeningupallile istuma.

Loeme see kuu Donna Tartt'i raamatut "The Secret History", mis arvustuste järgi peaks päris hea olema. Eks siis näis. Märtsis pean ette võtma veel Tolstoi "Anna Karenina", mida küll keskkoolis sai juba loetud, aga lubasin koos kolleegidega uuesti lugeda, et siis märtsi lõpus kokku saada ja arutada. Enne nende alustamist tahan aga lõpetada Marissa Meyeri YA sarja viimase raamatu "Winter", mis tundub sarja raamatutest kõige paksem, nii et tundub, et see ei lähegi nii kiiresti, kui planeerisin. Ootel on ka John Irvingu "A Prayer for Owen Meany", mida kolleeg kangesti soovitas ning mille juba raamatukogust laenutasin, kuid mis on oodatust palju mahukam ning ei tundu üldse nii huvitav, kui arvustustest tundus, nii et ma ei tea... Võib-olla olen liiga palju raamatuid korraga seekord ette võtnud. ❧

Maksuhooaeg on käes

Võtsin siis ka lõpuks tuludeklarid ette. Võiks ju ka online täita, aga see maksab ja meil pole nii keeruline deklar ka, et ise hakkama ei saaks. Lihtsalt vaja nokitseda erinevate lisade kallal. Nii et pühapäevase matka asemel tegelen paberimajandusega. 

EHK...

☕ kohvijutud

Sel nädalavahetusel matkama ei jõudnud, aga laupäeval veetsime toreda päeva linna peal. Jalutasime maha ca 6 km, nii et läheb kerge trenni alla kirja küll. Esimene peatus jalutuskäigul oli BAMPFA (Berkeley ülikooli kunstimuusum ja filmiarhiiv) uus hoone, mille avamist uudistes küll nägin, aga mida oma silmaga veel ei olnud näinud. Huvitav "plekist" boks. :D Edasi jalutasime ülikoolilinnakusse ja ringiga tagasi peatänavale Eureka! restosse lõunat sööma. Resto burger on ikka hoopis teine asi kui kiirkoha burks, nii et korra kvartalis ikka olen burksi sattunud nüüd sööma. Kuigi seekord sattusin ka reedel burgerit sööma Clove & Hoof restos, kus kolleegidega Amy sünna puhul lõunal käisime. Mõlemad burgerid olid ühed parimad üle pika aja.. Napa burger, kuna pesto ja röstitud tomat on vaieldamatult ühed mu lemmikud, ja C &  H burger, kuna sibulamoos oli burgeri vahel üllatavalt nämma ja andis koos marineeritud kurgiga mõnusalt magusa meki. 

Olen täitsa nõus burgerikriitikuks hakkama, kui keegi ettepaneku teeb. ;)

Siider jäi kahjuks küll mekkimata, kuna pakutavad valikud pidid olema veidi kombucha maitselised. Kombucha maitses mulle nagu äädikas. Hiljuti ostsin poest ühe uue siidri prooviks ja too maitses nagu õunaäädikas, mida tudengina vahel veega lahjendatult dieedi korras sai joodud, nii et eeldasin, et ehk see oli ka nn kombucha-siider ning leppisin veega. Ma ei ole ikka veel õppinud õlut või veini nautima. ❧

American Southwest - countdown starts now!

Olen mitu päeva aprilli Utah-Arizona reisi planeerinud ja korraldanud. Lõpuks on siis kõik vajalik bookitud. Täna tegin veel viimase reserveeringu - tuurile Lower Antelope kanjonisse. Ei suuda ära oodata! 

Matkamas mööda Marin Headlands'i künkaid

Pühapäeval võtsin ette retke Marin Headlands'i, et seal väike matkaring teha. Kuna kaasa oli tööl, siis oli hea võimalus nädalavahetuse varuplaan käiku lasta. Nädalavahetusel ja pühadel sõidab Marin Headlands'i San Franciscost buss 76X, millega ilusti Fort Cronkhite parkimisplatsi / rajaotsa kohale sain. Rodeo rand oli suvitajad (ja turiste?) täis ja esimesel rajal, mille ette võtsin, oli ka päris palju käijaid, 50/50 turistid ja koertega jalutajad/tervisesportlased. 

Esimene rada kulges mööda rannikujoont kuni Tennessee Point'ini ja sealt veidi ka edasi. Kuigi ranniku ääres looklevate radade rägastik on mõneti ka Google kaardil näha, on enamus mitteametlikud rajad, mis inimesed on ise sisse käinud. Tennessee punktini ja tagasi rajaotsani oli umbes ca 1,7 miili (2,75 km). 

Fort Cronkhite ja Rodeo Beach

Battery Townsley

Tennessee Point

Edasi liikusin juba ametlikule rajale ja käisin ära ca 4,5 miili (7,25 km) trajektooril Coastal trail -> Wolf Ridge trail -> Miwok trail  tagasi Fort Cronkhite parkimisplatsi bussipeatusesse. Super vaated ning mitmeid kohti, kus võimalik rajalt veidi kõrvale minna ning piknikku pidada või niisama rahus ja vaikuses istuda. Wolf Ridge ja Miwok raja ääres võis kohati näha nartsisse õitsemas, mis oli üllatav leid, sest seal ei paistnud inimasustuse jälgi olevat, aga kes teab, kes ja kuidas need sinna saanud on.

Selgema ilmaga peaks siit Point Reyes paistma.

Mt. Tamalpais ja Tennessee Valley

Piknik mäe otsas

Üle pika aja on jälle tavapäraselt soe ilm, võiks isegi öelda, et harjumatult soe +19 kraadi. Harjumatult just seepärast, et ei osanud päikest karta ja nüüd pea valutab. Tavapärane päikesepiste minu puhul, kui päikeselise ilmaga mütsita matkamas või pikemal jalutuskäigul käin. 

Matkamas me täna ei käinud, aga tegime pikema jalutuskäigu, mille sihtpunkt oli Panoramic Hill, et seal päikese käes istuda ja vaadet nautida. Kokku kõmpisime maha 5,3-miilise ringi (8,5 km), selle raskem osa mäkke minek. Tavaliselt me seda rada mööda üles ei ole läinud, sest see on olnud alati väga kehvas korras, nii et ohutum on olnud sinna mäkke mööda autoteed minna. Seekord millegipärast otsustasime proovida seda rada pidi ja avastasime, et vahepeal on rada korrastatud - uued trepid ehitatud ning rada laiendatud. Enne oli üsna tüütu inimesi mööda lasta, rada oli niivõrd kitsas, kuigi rada ise aga väga populaarne.

Rajaots asub Dwight tänava lõpus, kuhu jõudmine võtab juba veidi hingeldama, kuid vaade juba ahvatleb. Ma ei ole selle mäe otsast nii selget vaadet veel kunagi nautinudki kui seekord. Igatepidi korda läinud jalutuskäik, kui see päikesepiste võrrandist välja jätta.

Mäest alla jalutasime mööda asfaltteed ja see polnud esimene kord, kui ma kahetsesin, et oma uue fotoka koju jätsin. Teele jäi piisavalt floorat, mida oleks tahtnud paremini pildile jäädvustada.

Eesti kirjandust on nii veidi ka siin saada

Lehitsen kohaliku raamatukogu uute e-raamatute valikut ja ennäe, Kivirähk ka sinna sekka ära eksinud. Tubli! Kui novembris Kivirähu "Mees, kes teadis ussisõnu" inglise keeles avaldati, siis tellisin selle Amazonist ning kinkisin jõuludeks ühele kolleegile. Väga kena kujundusega muide. Palju etem kui Eesti versioon. Pole küll küsinud, kas ta on lugenud ja kas ka meeldis.