Näritud kont, aga käib küll

Ma olen täitsa linnuvaatlejaks hakanud (mõni orav ka sekka). Mitu korda päeva jooksul kiikan köögiaknast välja ja kui keski huvitav seal parajasti maiustab, siis püüan klõpsu ära teha. Peale pühapäevast tormi on hurmaasid puu otsas oluliselt vähem, aga mõned seal ikka veel on, mille kallal käiakse.

Jõulupuu akna all - Aasia hurmaa

Loomadel ja lindudel hea meel...

Päikeseloojangute klõpsud

Kuigi me teise korruse aknast pole Vaiksesse ookeani loojuvat päikest näha, siis vähemalt on näha loojanguvärvides taevas ning Mt. Tamalpais mäetipp, mille järgi tavaliselt hindan, kui selge ilm on ehk siis kui hea nähtavus on. Kuigi ilusad päikeseloojangud on siin pigem tavaline nähtus, siis satun ikka verandale klõpsutama, mis siis, et pilt ei anna täit ilu edasi. Tahaks vaid veidi kõrgemal elada, kus oleks parem vaade loojangule. Istuks rõdul või verandal, rüüpaks tassikest teed ning naudiks looduse kunstiteost.

Nädalavahetuse käigud pildis

Nädalavahetuse mõlemad päevad olid vihmased, nii et pikemaid käike tänavatel ette ei võtnud. Sai küll käidud esimesel baby shower'il, mis koosnes enamasti mitmetest võistlustest ning kinkide avamisest. Ausalt öeldes on see lapseootuspeo komme üsna harjumatu. Ostsin nagu paljud teisedki beebimammale ta koostatud wish list'ist kingi ja läksin kohale uudistama, mis sellisel peol siis täpsemalt toimub. Suurem osa peokülalisi olid mulle täiesti tundmatud näod, nii et titepiltide äraarvamise mäng oli minu poolest täiesti mõttetu ning otseloomulikult ma seda ei võitnud. Lauale olid seatud ritta pampersid, mis olid osa mängust, kus pidi ära arvama, mis šokolaad mis mähkmes on. Ma ei tea, kas see näitab, et ma olen šokolaadisöödik, aga ma panin selle mängu küll kinni.

Kuigi terve nädalavahetuse sadas vihma, siis pühapäeva pärastlõunal paistis korra ka päike pilvede vahelt, nii et läksime linna peale jalutama. Jalutasime natuke ülikoolilinnaku radadel. Ma ei mäleta, millal viimati sai seal niimoodi jalutatud. Vihmast märg tee ja loodus oma kontrastides tekitas mõnusa sügiselise meeleolu. Californias ei ole kindlat nelja aastaaega ja teinekord on vihmane ilm just see, mida keha ja hing vajab.

Mööda silda Yerba Buena saarele ja tagasi

Laupäeval oli meil tegus puhkepäev. Mitte et me oleks midagi kodus ära teinud või nii, vaid just tegus puhkamise päev. Jõudsime teha pika jalutuskäigu sillal, käia Mehhiko restos tacosid ja burritosid söömas ning lõpuks kinos Marveli uut filmi vaatamas. 

Jalutuskäigu tegime San Francisco-Oaklandi vahelise silla jalakäijate ja jalgratturite teel. Mõned nädalad tagasi avati pääs Yerba Buena saarele, nii et kuigi 2014. aastal olime toona alles avatud silda mööda saareni ja tagasi käinud, siis läksime nüüd uuesti käima, sest toona ei olnud pääs saarele veel valmis. Bay Bridge rada IKEA poe juurest kuni Yerba Buena saareni ja tagasi on 8.2 miili (13,2 km), ühes saarel käidud vahemaaga käisime kokku ära 9.2 mi / 14,8 km. Kuna tee oli tasane, siis läks see üsna kähku. Mööda silda vuhavate autode müra oli tüütu, aga iseenesest tore rada. 

Vana Bay Bridge oli poolenisti ära lammutatud, Oaklandi poolel oli veel struktuur püsti ning saare pool oli vaid mõningaid postinukke vees näha. 

Mõtlesime algselt küll Yerba Buena saarest edasi Aaretesaarele (Treasure Island) käia, kuid tee oli niivõrd jalakäijatevaenulik, et üsna pea keerasime tagasi. Läbi aiaaugu sain pildi San Francisco poolsele Bay Bridge osale ja see oligi kõik.

Jalutuskäik Lääne-Oaklandi tänavatel

Peale paari vihmast päeva oli jälle päike väljas, nii et võtsime kätte ning läksime linna peale käima. Kuna Berkeley on risti-rästi läbi käidud, siis käisin välja mõtte sõita Oaklandi ning minna Lääne-Oaklandi linnaossa käima. Mäletasin, et olin lugenud seal asuvast mahajäetud rongijaama hoonest, ning mulle tundus, et olin sealt ka autoga mööda sõitnud ning mõelnud, et pean sinna ringi vaatama minema. Ilma suurema planeerimiseta läksime teele. Sõitsime BARTiga Oaklandisse ning hakkasime rongijaama poole käima.

Möödusime linnavalitsuse hoonest, mille ees pargis toimus jällegi politseivägivalla vastane meeleavaldus, ning jõudsime peagi Preservation Park'i väravani. Sinna on kogutud 16 restaureeritud viktoriaanlikku maja. Peale viie maja, mis asuvad oma algupärasel platsil, on ülejäänud 11 olnud ohustatud hooned, mis on sinna säilitamiseks ümber kolitud. Olin ausalt öeldes oodanud sellest ajalooliste hoonete kogumist rohkem, kui sealt läbi jalutades leidsin. Sarnaseid hooneid võib leida nii Berkeley's kui San Franciscos ja see tundus mulle kuidagi nii... igapäevane. 

Ületasime kiirtee ning möödusime keset teed asuvast ehitisest, millest ma ausalt öeldes aru ei saanud, mis ja miks see seal on. Kaasa ütles, et seal rippuval sildil on kirjas midagi a'la teretulemast ajaloolisesse Oaklandisse, nii et ju see tähistab väravat Oaklandi ajaloolisesse piirkonda vms. Väravast edasi paremale jäi muidugi kõrge ja kole monstrumhoone (a'la nagu Lasnamäe 9-korruselised üheülbalised korterehitised), mille sarnast siin just eriti ei kohta ja mis ajaloolise Oaklandi pildiga kohe kuidagi kokku ei käinud.

Mida edasi käisime, seda tööstuslikumaks piirkond muutus. Mingi hetk möödusime tervet hoonet katvast truupärasest mural'ist "West Side is the Best Side". Isegi see rongijaama hoone, mille otsingul olime, oli seal jäädvustatud. 

Kõnnitee muutus pärast seda aina räämasemaks ning möödusime mingist suuremast vabrikust, mille aiaäärne kõnnitee oli eriti korrast ära. Mõtlesin, et jõuame lõpuks siis sellesse vaesesse West Oaklandi ossa, millest igasugu hirmujutte räägitakse. Jõudsime aga hoopis Mandela Parkway tänavale, mille keskel asus tänavaga paralleelselt jooksev roosipõõsastega park ja keset parki looklev jalgtee. Nii palju siis räämas linnaosast. Kuni jätkasime edasi lääne suunas, mil kõnnitee muutus aina auklikumaks ning taamal hakkas paistma jaamahoone. 

Tuli välja, et hoonele ei pääsegi üldse ligi. Tänav lõppes ära ning hoonet ümbritsev plats oli aiaga ümbritsetud. Me ei hakanud pikemalt otsima ka, kas kuskilt pääseb rohkem ligi või nii, sest ümbrus oli seal üsna kahtlane. Aga pettumus oli suur. Tundus, et kogu see käik oli ilmaasjata. See on see, kui kodutöö jääb tegemata.

Pick up your shit?

Kuna see oli kiirteeäärne ja pigem tööstuslik piirkond, siis võis seal näha ka mitmeid kodutute asustusi (telgid, autod, RV-d jne). Jalutasime tagasi Berkeley poole, et siis lähimast BARTi peatusest tagasi Berkeley'sse sõita, ja möödusime 580 kiirtee all olevast kodutute asustusest, mille sarnast ma seni polnud veel näinud. Kiirtee all oleval maa-alal oli kümneid tihedalt üksteise kõrvale püsti pandud telke. Tundus, et 580 kiirtee oli nagu piir kahe erineva maailma vahel. Enne kiirteed käisime inimtühjal tänaval, kus tundus normaalne kärusid lükkavaid kodutuid kohata, peale kiirteed jõudsime Emeryville'i rahvast tulvil shoppingupiirkonda.

Sweeney mäeseljaku matkaradadel

Hommikul oli kontides tunne, et täna on matkamise päev, nii et uurisin hommikust süües internetis kaarti ning läksin teele. Sõitsin BARTiga Colma peatusesse ning sealt edasi bussiga Sweeney mäeseljaku jalamile. Plaan oli üles seljakule käia ookeanipoolsest küljest ja tagasi alla käia teist, lahepoolset külge pidi. Raja algusesse saamiseks pidin küll kõigepealt trotsima kihutavaid autosid ja ületama mitmerealise maantee ning veidi mööda maanteeäärt käima, et jõuda orhideekasvanduseni viiva teeotsani. Orhideekasvanduse tagant algas 1.2-miiline (1.9 km) Mori Ridge trail. Kuna rada viib üles seljakule, siis lõviosa sellest 1.2 miilist oli ülesmäge. Hingetõmbamispausidel nautisin aina kõrgemalt avanevat vaadet. Kui Mori Pointi kõrgemale matkates enam näha ei olnud, siis San Pedro kivi ookeanis oli veel päris pikalt näha.

Seljakule jõudes jätkasin mööda seljakut kulgeval Sweeney Ridge rajal ja möödusin mahajäetud raketitõrjebaasist. Mahajäetud militaarehitisi võib mägede otsas leida siin mitmeid ja kümneid. Seni polnud ma küll niivõrd graffitit täis tondilosse veel kohanud. Park oli harjumatult inimtühi, ülesmäge matkates tuli vaid üks rattur vastu. Kui aga rajal on selline rahu ja vaikus mõnus, siis tondilosse uurides hakkas veidi kõhe.

Mahajäetud baasist edasi oli rada asfalteeritud (kindlasti jäänuk baasi ajast) kuni teelahkmeni, kust asfalteeritud Sneath Lane suundus allamäge ning Sweeney Ridge rada mööda seljakut edasi. Teelahkmel oli üllatavalt ka wc püsti pandud ja seal samas kõrval puhmaste vahel pink, kus sai natuke jalga puhatud ning lõunasnäkiks kaasa võetud banaanid ära söödud. 

Püüdsin otsustada, kas järgida esialgset plaani ning liikuda mööda Sneath rada mäest alla või siis käia mööda seljakut edasi ning seal mööda teist rada tagasi alla käia. Kuna mul aega oli, siis käisin edasi. Möödusin kohast, kus hispaanlaste ekspeditsioon 1769. aastal nägi esmakordselt San Francisco lahte, märgitud nüüd San Francisco avastuskohaks (hispaanlaste ja muude eurooplaste poolt siis, sest tollal elasid lahe ümbruses põlismaalased/indiaanlased, nii et nemad olid selle juba ammu avastanud).

Vahele üks kogemata tehtud pilt.

Olin Mori Ridge raja lõppemisest saadik käinud kokku 1.4 miili (2,3km), kui keerasin paremale väiksemale Sweeney Horse rajale, mis üsna pea ühines Sweeney Meadow rajaga, mida mööda sain tagasi üles seljakule. Lootsin, et kui laiast seljakurajast kõrvale astuda, siis ehk on veidi teisemad vaated või maastik. Mingit suurt erinevust siiski ei kohanud. Sattusin küll orus paiknevale aasale, kus võib-olla kevadel õitsevad lilled vms, aga praegu oli lihtsalt üks kuivanud rohuga hall lapp. Peale miilipikkust puhmaste seas müttamist ja viimast järsku ülesmäge rühkimist olin tagasi seljakul ja jätkasin raja suunas, mida mööda oli plaan mäest alla käia. 

Palju aega ei läinud mööda, kui aga vahtisin tõtt väravaga, kust ei saanud ei üle ega ümber. Paistis, et sinna saab vaid giidiga ja reserveeringuga. Google maps ja mapmyhike äpp kahjuks ei näita, kui kuskil selline värav ees on ja mingitel tingimustel ainult läbi saab. Mis siis ikka, kõmpisin mööda Sweeney Ridge rada tagasi Sneath rajaotsani ja alustasin "laskumist". Väsinud jalgadega 1.7 miili (2.7km) ainult allamäge käia, kohati päris järskude langustega,  ei olnud kõige toredam kogemus, aga vähemalt vaade oli bueno. 

Kokku sai pargi radadel matkatud 6.5 mi / 10,5 km, lisaks veel ca 2 miili (~3km) linnatänavatel käimist, nii et jõudsin koju päris väsinuna. Korralik terve päeva väisanud trenn, mis tähendab, et homme puhkan jalga.