Sõitsime pühapäeval põhja poole Berryessa järve äärde, et kõigepealt veidi matkata ning siis ujuda. Matkamiseks ei olnud küll kõige sobivam ilm, sooja oli nii 30 ja rohkem kraadi ning tuulekest ei ollagi. Ja muidugi olime võtnud kavva raske raja - 5-miilise Blue Ridge Loop Trail. Plaan oli kanjonist mäeseljakule matkata ning sealt kõrgelt siis vaateid nautida.
Matka kõrghetk oleks olnud just seljakupealne rada ja sealsed vaated järvele ning ümbritsevatele küngastele. Aga noh, päris nii meil see matk välja ei kukkunud. Käisime ära raja kuni vana talukohani ning tulime sealt sama rada pidi tagasi. Kõik minu süü, sest ma ei kannatanud seda palavat ilma enam välja ning vahet polnud, kui palju solksooja vett ma alla kulistasin, ikka olin ülekuumenenud. Tavaliselt ma tean, kui kaugel me oma matkaringil oleme, kuid seekord ei olnud mul erilist aimu, kui palju on käidud ja kui palju ees, nii et mõtlesin oma piinad varakult lõpetada. Pärast, kui olin maha jahtunud, siis muidugi kahetsesin, aga mis tehtud, see tehtud.
Käisime kokku ära umbes 2 miili / 3,2 km ja sõitsime sealt edasi Lake Berryessa Oak Shores Day Use alale piknikut pidama ning ujuma. Ma ei tea, miks ma ootasin liivaranda või midagi ranna laadset, kui see järv tuletas pigem meelde karjääri. Inimesed olid end siin ja seal mööda kallast sisse seadnud, kes lobistas vees, kes istus päikesevarjus. Kallas ja põhi olid kiviklibused ja need väikesed kivid olid nii kuumad, et palja jalaga ei kannatanud astuda. Aga ujuda oli mõnus ja vesi oli soe. Sellise kuuma ilmaga muud vist ei kannatagi teha, kui vees istuda ning keha jahutada. Kaks daami seisid vees vihmavarjudega, veiniklaas käes - ka nii on võimalik palaval päeval chillida.
