CA-AZ-NV road trip - 2.päev - Calico

Teisel päeval võtsime suuna kanjoni poole. Kuna me aga ühe päevaga sinna ei oleks jaksanud sõita, aga eesmärk oli jõuda ööbima Laughlini linna, kust kanjonisse on veel nii 3,5 tundi sõita. Laughlin asub Colorado jõe ääres, kus kohtuvad California, Nevada ja Arizona osariikide piirid. Kuna Colorado jõge mööda jookseb osariikide vaheline piir, siis ühelpool jõge oled ühes osariigis, teiselpool teises. 

Kõrbemaastikul kasvavad üksikud Joshua puud olid nagu punane rätik härjale -
tuletasid mulle meelde, et Los Angelase lähistel on Joshua puude rahvuspark,
kuhu ka heameelega läheks, aga millal seda veel jõuab.. ja kas üldse.

Kuna selle päeva reisikavas oli külastada tee peale jäävat Calico kummituslinna, siis tegime enne külastust lõunapausi Barstow linnas, kust Calicosse oli veel umbes 15 minutit sõita. 

Mu külalised olid kuidagi ülimalt burgeri-usku. Ma pole USA-s elades
vist nii palju ja tihti burgerit söönudki kui nüüd 10 päeva jooksul oma Eesti külalistega.

Calico on endine kaevanduslinn, mis asutati 1881. aastal kui hõbeda kaevandamise linnana ning mis praegu on restaureeritud ning tegutseb turismiatraktsioonina Calico Ghost Town. 2005. aastal nimetati Calico ametlikult üheks California hõbedapalaviku kummituslinnadeks. Hõbeda kaevandamise kõrgajal aastatel 1883-1885 oli Calicos umbes 500 kaevandust ning 1200 elanikku. Hiljem avastati peale hõbeda Calico mägedest veel boraati, mis kasvatas elanike arvu 3500-ni. Sajandi lõpp tõi aga kaasa languse hõbeda hinnas ning boraadi kaevandamise lõppemisega 1907. aastal lahkusid Calicost ka viimased elanikud. 1951. aastal ostis linna Walter Knott, kes selle vanade fotode järgi ka restaureeris ning 1961. aastal maakonnale annetas, misjärel sai Calicost üks maakonnaparke. 

Kuigi see oli mu teine külastus Calico kummituslinna, siis ei saa öelda, et oleks selle võrra igavam olnud. Kuna esimene külastus oli 2011. aasta suvel, mil oli kohutavalt kuum (linn asub ju ikkagi kõrbealal), siis praegusel talveperioodil (ok, varakevadel) oli oluliselt mõnusam seal ringi vaadata. Teine pluss oli see, et rahvas oli peaaegu olematu. 2011. aasta suvel olime teel Los Angelesest Las Vegasesse ning kõrvalepõige Calicosse on nende linnade vaheliselt kiirteelt ülimalt mugav. 

Kuigi algseid hooned on Calicos vaid mõned säilinud, ülejäänud on nn koopiad, siis ei kahanda see linnakese vesternlikku miljööd. Kellel vähegi kujutlusvõimet, saab kogeda, kuidas seal elati 100+ aastat tagasi. Sissepääs linna on $8 inimese kohta ning koha peal on lisaraha eest võimalik teha ka väike kaevandustuur (oli vist nii $3, kui mälu ei peta - minu arust ei olnud seda raha väärt, aga võib-olla mõne teise arust on) ja rongituur ($4). Rongituur oli üsna lühike ning kuigi mõeldud informatiivsena, siis läbi rongimüra oli mõneti raske aru saada, mida räägiti. See, mida kuulsin, oli samas huvitav, ning tegelikult mulle see rongisõit ikkagi meeldis - tegi see ringi nö linna tagant läbi ja andis võimaluse maastikku uurida ning pilte klõpsutada. Meeldis piisavalt, et oma õepojaga nüüd teinegi kord see sõit läbi teha - ta vanemad eelistasid pigem suveniire shopata.

Suveniirid ostetud, jätkasime oma teekonda Laughlini poole. Sõita oli jäänud nii 2,5 tundi. Selleks, et õigele kiirteele saada, sõitsime mingi osa ka ajaloolisel Route 66 maanteel, mis osati kulgeb paralleelselt raudteega ning Interstate 40 kiirteega. Tee Laughlinisse kulges läbi kõrbemaastiku, läbi tühjuse - sõidad ja sõidad ja ei mingit asustust, ainult tühermaa.

CA-AZ-NV road trip - 1.päev - hiidsekvoiad

16. märtsil alustasin külalistega 5-päevast California-Arizona-Nevada ringreisi. Kuna vahemaad on siin pikad, siis tähendas see igapäevaselt keskmiselt 6-7 tundi autosõitu. Esimesel päeval rentisime auto ning võtsime suuna tüve mahult maailma suurimat puud vaatama. Nimeks sel puul General Sherman ja asub see Sequoia rahvuspargis California osariigis (Sequoia National Park, sissepääs autole $20, kehtib 7 päeva). Sequoia ja King Canyoni parke nimetatakse tihti koos, asuvad need kõrvuti Sierra Nevada mäestiku lõunaosas. Kõrgused nendes parkides varieeruvad 400 meetrist 4.5 kilomeetrini, meie kõrgemale/kaugemale kui umbes 2 kilomeetri kõrgusel merepinnast asuv General Sherman puu ei sõitnud.

Berkeley'st (SF Lahepiirkonnast) Sequoia rahvuspargini on umbes 5 tundi sõitu ning kuna märts on mägedes veel talvekuu, siis peatusime enne parki sisenemist Three Rivers linnakeses, et autole lumekette rentida. Sealt aga öeldi, et mägedes pole enam üldse lund, nii et kette ei peaks vaja minema, nii et jätsime ketid rentimata ja läksime õnne peale välja (ilmateade lubas ka päikselist ja kuiva ilma). Teed olid tõepoolest lumevabad, ainult ülesse mäkke jõudes oli tee ääres näha veel sulamata lumekäntsakaid. Kui mäejalamil oli ilm soe, siis hiidmetsas oli päris jahe ning dressipluusi või jakita enam ei saanud.

Tunnel Rock

Sequoia pargi südames asub Giant Forest, kus asuvad pooled maailma suurimatest ja pikaealisematest puudest. Selles hiidmetsas asub umbes 8000 kolossaalset hiidsekvoiat, nendest üks General Sherman puu, mis on ca 2100 aastat vana, 84 m pikk ja 30.5 m lai ning kaalub ca 1225 tonni.

General Sherman puu

General Shermani rada ei olnud väga pikk, tegi see väikese ringi ning siis suundus tagasi parkla poole. Kuna õhk on nii kõrgel mägedes hõre, siis võttis see väike ülesmäge parklasse tagasi kõndimine ka veidi hingeldama. Sealt sõitsime tagasi allapoole, et Giant Forest muuseumit külastada. Tuli välja, et muuseum oli juba kinni pandud, me jõudsime parki ju üsna hilisel pärastlõunal ning muuseum suleti juba 16.30. Muuseumi juurest saab alguse ka Big Trees rada (1km), mis jäi kahjuks läbimata, kuna aeg oli hiline ja kõhud tühjad. 

Leia pildilt mu õepoeg.

Sentinel tree & Giant Forest Museum

Ideaalis ma oleks muidugi tahtnud mõlemas pargis veidi pikemalt matkata, aga ka see väike külastus oli väga lahe. Kui seltskonnas ühtegi matkaselli pole, siis tuleb piirduda tavapärase turismireisiga. Ööbimiseks suundusime tagasi Three Rivers linnakesse. Järgmisel päeval ootas jällegi ees pikk sõit.

Esimene sats külalisi on saabunud

Kevade külastushooaeg algas õe pere saabumisega, veedavad nad Californias nii 10 päeva, neist 5 ringreisil. Esimese päeva sõidutasime neid San Franciscos ja Marin maakonnas ringi. Kuna tegu nädalavahetusega, siis muidugi olid parklad autodest umbes ja tihti tähendas see seda, et me lasime nad käima ja ise jäime parklasse kohta ootama. Auto oli meil täislastis, nii et San Francisco mägistel tänavatel tekkis vahepeal ka mure, kas auto ikka veab üles. Kuidagi ikka vedas. :) Läbisime marsruudi Berkeley - Twin Peaks - Ocean Beach & Cliff House - Baker Beach - Golden Gate Bridge - Muir Woods National Monument - Marin Headlands'i Hawk Hill vaateplats. Terve päev läks ära ja oi, ma olin õhtul väsinud.