Monterey Bay

Küljeluu sõitis reedel Monterey'sse staff retreat'ile, mingi nende instituudi tudengite ja teadurite üritus, kus nad siis kuulavad üksteise esitlusi, esitlevad oma postereid, sotsialiseeruvad jne. Ma tükk aega vaagisin, kas sõita kaasa või ei, sest ma oleks pidanud endale kuhugi taskukohasemasse hotelli toa otsima ja neid taskukohasemaid hotelle on Monterey's vähe. Ja muidugi ei asu need seal kandis, kus konverentsikeskus. Nii et jäin oma algse plaani juurde minna laupäeval matkama. Aga, nagu eelmine postitus juba kurtis, jäi matk vihma kartuses ära. Kuna küljeluu lubas, et tal on piisavalt vaba aega, et minuga ringi vaadata, siis sõitsin laupäeval Monterey'sse, ühistranspordiga.

Monterey linn asub Berkeley'st umbes 2-tunnise autosõidu kaugusel (rush hour +1,5h) Monterey lahe ääres, kus asuvad veel mitmed väikelinnad nagu Pacific Grove, Sand City, Seaside, Marina, Del Monte Forest (see vist pole küll linn). Ühistranspordiga võttis sinna jõudmine aega peaaegu 4 tundi. Ühistranspordiga on võimalik Monterey'sse saada mitut moodi. Ma sõitsin Amtrak rongiga San Josesse (SF Bay Area suurim linn) ja sealt Monterey-Salinas ekspressiga (MST buss) Monterey linnakesse (kokku $29). Ja muidugi ei olnud mul õnne ilmaga. Kõndisin 30 minutit vihmasajus rongijaama (oleks võinud võtta takso eks, aga ma mõtlesin, et mis see väike vihm ikka ära ole) ja muidugi astusin pimedas paari vihmalompi ja sain oma sokid ja tennised märjaks. Rongis vahetasin sokid küll kuivade vastu, kuid tennised olid ikkagi märjad ja kõik see 4 tundi Monterey'ni välja mu jalad külmetasid. Õnneks paistis Monterey's päike ja peale kuuma kakaod oli jälle kuiv ja soe olla.

Monterey State Historic Park hõlmab endast 19. sajandil ehitatud ajaloolisi
ja nüüdseks restaureeritud hooneid. 

Ameerika lipp lehvib igal ajal ja igal pool.

Väikekinode kultuur.

Ma ei jõudnud kahjuks väga pikalt vanalinna osas ringi vaadata - Fisherman's Warfile ei jõudnud ka (kai peale) teps mitte -, sest härra tuli oma konverentsikeskusest mulle autoga järgi ja pidi õhtul teatud kell seal jälle tagasi olema oma posterit esitlemas, nii et võtsime suuna palju kiidetud Monterey Bay akvaariumile. Nii vanalinna kui ka akvaariumi piirkonnas on parkimine puhas peavalu, nii et me läksime lihtsamat teed ning parkisime parkimismajas (flat fee $10).

Cannery Row on rannaäärne tänav, kus asusid mitmed sardiini konserveerimise tehased.
Tänava ametlik nimi oli algselt Ocean View ja Cannery Row selle hüüdnimi.
Kuna Monterey maakonnas kasvanud ja elanud kirjanik John Steinbeck'i romaani
 "Cannery Row" tegevus toimub just selles piirkonnas/tänaval, siis nii kirjaniku kui ka
 romaani auks nimetati tänav ametlikult ümber.

Et siis selline bränd nagu tervis... Ei midagi pistmist eesti keele või eestlastega.

Monterey Bay akvaariumi külastajaid oli muidugi palju, nii et uksest välja lookles saba, aga saba liikus kiiresti, nii et üle 10 minuti küll ootama ei pidanud. Pilet oli küll veidi krõbe, $40, ja sellest tulenevalt ka mu ootused kõrged. Millegipärast arvasin, et on suurem kui tegelikult, aga selle kompenseerisid ilusad väljapanekud. Kõige lahedam muidugi oli suur vaateaken ookeanivette (läbipaistmatu vesi oli), kus oli üsnagi suur valik erinevaid liike erinevas suuruses - need suured kalad olid muidugi kõige ägedamad. Pilte palju ei ole, sest ega telefoniga ei saa akvaariumis häid pilte. Kõige selgemad pildid on muidugi millimallikatest ja meduusadest. Mingi osa vaateakendest olid minu arust mingi parema klaasiga kaetud, mis ei peegelda ja millel pole ka sõrmejälgi näha, nii et fotograafidele kindlasti puhas rõõm.

Peale lõunasööki sõitsime Ansilomari konverentsialadele, jätsime mu telefoni härra hotellituppa laadima, tegime lühikese jalutuskäigu randa ning nautisime vaateid ja ookeani müha. Kui telefon oli jõudnud end veidi turgutada, võtsime suuna 17-miili teele. 17 Mile Drive on Monterey poolsaarel looklev scenic drive. Tee lookleb läbi Del Monte Forest/Pebble Beach'i, mis on suletud ala (enamus kuulub mingile Pebble Beach Corporation'ile, mis on seal avanud terve hunniku golfiväljakuid), kuhu pääsemiseks tuleb külalistel maksta $10. Nojah.. kui nüüd aus olla, siis vähemalt esimene osa teest oli selline, et vaated kordasid üksteist - kivid, vahutavad lained.. Ja seda sama pilti võisid nautida ka mujal poolsaarel, ainult et tasuta. Teine osa teest oli küll paljutõotavam, aga ma pole siiski kindel, kas see on ikka must do või pigem might do.

The Lone Cypress

Pescadero Point

Kivid-lained-vaated nähtud, sõidutas härra mind mu tagasihoidlikusse Inn'i Seaside ja Monterey linnade piiril ning sõitis tagasi oma uhkesse konverentsihotelli. Kuigi see oli üks tasukohasemaid majutusi ($75 öö), oli kõik vajalik olemas ning naabruskond ka selline, kus igal nurgal mingi diner ning kohe üle nurga suur toidupood. Taquitod, jäätis, wifi ja HBO kanalid, mida veel vaja. Kuna ma olin väga väsinud, sest mul oli äratus enne kella 6 hommikul, siis ma sain magada ka olenemata naabrite ja ukse taga oleva jäämasina lärmist (vist kella 2 paiku jäi täiesti vaikseks, seinad lihtsalt kajasid läbi). 

Järgmine päev võtsime suuna Santa Cruzile, mis on 45 minutilise autosõidu kaugusel Monterey'st. Härra pidi saama kokku ühe ameerika-eestlasega, kes oli soovinud mingeid tööasju arutada. See kohtumine võttis palju kauem, kui ma olin arvestanud, ehk siis muuks aega ei jäänudki. Me sõitsime küll mööda kuulsat, imeilusate vaadetega West Cliff Drive'i, aga kuna eesmärk oli sõita linna lõunale ning võõrustaja sõidutas meid, siis ma ei hakanud paluma, et peame nüüd siin ja seal kinni, et ma saaks pilti kah teha. Ehk siis vaateid läbi autoakna nägin, aga pilte mul jagada ei ole. Ja ikka veel kripeldab, sest seal oli nii mitmeid ilusaid vista pointe, mida ma ei saanud rahus nautida. Samuti ei käinud me Boardwalk'il. Kus me siis käisime? Monarh Butterflies pargis, Natural Bridges pargis ja võõrustaja sõnul Santa Cruzi peatänaval. Kuigi ma algul ei olnud mõelnud sinna liblikate parki minna, siis see oli ka päris lahe. Seal on palju-palju liblikaid, mis moodustavad puudel kobaraid (aastaaegadel sügis-talv). Pildile saamiseks on muidugi vaja juba paremat aparaati kui minu tark telefon.

Natural Bridges State Park. Üks sild on sisse kukkunud, üks on veel alles.

Koju jõudsime pimedas, peale 2-tunnist sõitu.

"October hike is cancelled!"

Paistab, et kõige kergem on ikka matkata enda küljeluuga - hommikul vaatad ilma pealt, kas minna või mitte, ja mingit erilist korraldustoimkonda ka ei pea moodustama. Liitusin mingi aeg tagasi väikese matkagrupiga (Seek the peak), kus mitmed tuttavad juba ees ja mis peaks iga kuu kolmandal nädalavahetusel matka ette võtma. Septembri matk jäi ära, sest liiga vähe inimesi oleks saanud minna. Kuigi ega ma ei saa aru, kuidas 3-4 inimest on vähe, sest ma käin koguaeg küljeluuga kahekesi matkamas ja tegelikult on nii isegi hea, sest siis on ainult üks inimene, kelle tempo ja soovidega pead arvestama. Oktoobri matk lükati nädal edasi, sest jällegi - liiga vähe inimesi - ning lubas ka veidi vihma. Homme siis pidi lõpuks oktoobri matk toimuma, aga kuna ennustab vihma ja äikest, siis jäeti matk üldse ära. Nagu oleks ära sõnutud, et just sellel päeval tuleb vihma, kui ülejäänud 6 nädalapäeval paistab päike. Minu teha on siis järgmine katse - novembri matk. Lubasin lahkelt korraldada.

Alice Street mural

Oaklandis aadressil 1401 Alice St asub parkimisplats, mille kõik ümbritsevad seinad täidetakse Alice Street Mural Project'i raames maalingutega. Muralitel on kajastatud enamasti tegelikke persoone, aktiviste, ajakirjanikke, muusikuid, tantsijaid..

Kujutab erinevate kultuuride tantsijaid
(Native American, African American, islander, Chinese dragon dancers)
ja protesteerijaid (nagu näiteks Black Panthers, mustade revolutsiooniline rühmitus)

Remember 1882 - sel aastal võeti vastu Chinese Exclusion Act, mis keelas
hiinlastel USA-sse immigreeruda.

Ajalehe headline märgib, et Oakland valis esimesest
korda linnapeaks naissoost asiaadist ameeriklase (Asian American).
See tädi on praegu ka võimul ja ma ei ütleks, et inimesed temaga eriti rahul on.

State of emergency declared in Oakland. Eem.. vist mingi streik oli. 

Siis, kui platsilt lahkuma hakkasime, lähenes meile üks noor neiu ning palus endast pilti teha murali taustal. Et ta püüab teha joogapoosi. :D Püüdis, mis ta püüdis, aga kuidagi ei tulnud see joogapoos välja (ei suutnud jalga sirgeks saada). No ikka väga kaua püüdis (rolling my eyes).

Telegraph Avenue, Oakland

Tondiloss

"Porno Palace"

Downtown Oakland

Ma satun nädalas mitu korda Oaklandisse, aga ma ei ole seal ammu enam turisti pilguga ringi vaadanud ning enamasti käin juba tuntud rada mööda - tööle. Seekord siis võtsin kätte ning sõitsin koos oma "olulise teise poolega" (selline tore üldine väljend nagu Significant Other:) Oaklandi all-linna (downtown Oakland) ringi vaatama. 

Oakland on Berkeley naaberlinn, Bay Area's suuruselt kolmas. USA kirjanik G. Stein on andnud Oaklandile väljendi: "There is no there there". Stein elas Oaklandis 19. sajandi lõpus ning, naastes oma kunagisse kodukohta aastaid hiljem, leidis ta eest täiesti muutunud linna ja sellest ka see fraas - seda Oaklandi, mida tema teadis, ei olnud enam olemas. See fraas on võetud aga kasutusele, et viidata kohtadele, millel pole kultuuri või identiteeti, mida peetakse tühjadeks ja igavateks. Ja seda kasutatakse ka Oaklandi kohta, kuhu turistid naljalt jalga ei tõsta.

Downtown Oaklandis asuv City Center on pilvelõhkujatega äripiirkond, mis laupäeval oli üsna inimtühi. Paljud kohvikudki olid kinni - peamine klientuur valgekraed? Kõrval asuvas Hiinalinna piirkonnas oli küll rohkem saginat. Downtown Oaklandi alla käivas Uptown piirkonnas liikus samuti vähe rahvast ning mitmed hooned paistsid üldse tühjad olevat. Ma ei tea, Oakland on nagu pusle - üks hetk oled üles tuunitud moodsas piirkonnas, kvartal vasakule ja oled räämas ja veidi kahtlase maiguga piirkonnas. Jalutasime pärast mööda Telegraph Avenue'd tagasi Berkeley poole ning mingi hetk märkasin, et Oaklandi kahtlasest tänavast oli saanud Berkeley moodi (kuigi ametlikult Oakland) kodune, väikeste kohvikute-söögikohtade-butiikidega chill tänav, kus käid sõbrannaga puhkepäeval mõnusalt aega veetmas. Ehk siis - Berkeley pool on elu helgem? Who knows. Allpool pildiseeria.

19th Street BART station'ist mööda liikuvaid treppe maa peale tõustes
oli juba märgata midagi uut - seinale on ilmunud installatsioon.

Paramount Theatre on 1931. aastal valminud Art Deco stiilis teater/kino.
30ndatel nimetati seda kohta kui movie palace.
Kino-teatri fassaadil on kaks hiiglaslikku mosaiikpannood.

1928. a. valminud idamaade stiilis Fox Theater. Kuigi algselt oli kino nimeks
plaanitud The Bagdad, tulenevalt arhitektuurilisest stiilist, sai sildile hoopis
suurelt "Oakland" (Fox Oakland). Kino taasavati 2009. aastal restaureerituna,
olles eelnevalt umbes 50 aastat suletud, unarusse jäetud ning peaaegu ka lammutatud,
et teha ruumi parkimisplatsile. Ei tea, kui palju huvitava arhitektuuriga hooneid
on seal maha võetud, et parkimisplatse ja pilvelõhkujaid ehitada?

Üks osa "Water writes" mural'ist parkimisplatsil. Broadway @ 21st Street.
"Water writes" on seinamaalingute seeria, mis kujutab veega seotud kriitilisi teemasid.

Nurgake mural'ist "Rise & Grind" @ 2148 Broadway, Oakland.
“The greatest humanistic and historical task of the oppressed: to liberate themselves.” - Paulo Freire

Oakland City Hall @ Frank H. Ogawa plaza,
kunagi nimetatud City Hall pargiks, aga ma enam ei imesta, et mingi tähtsa mehe mälestuseks
on ümber nimetatud selliseks, mis ei taha meelde jääda. Vähemalt mitte mulle.
Ehitatud 1914. a. Beaux-Arts stiilis ja sarnaneb nelinurksele pulmatordile, sest sel on mitu kihti. :D
Kuna toonane linnapea abiellus samal aastal, kui ehitus algas, siis nimetati seda
ka kui "Mayor Mott's wedding cake".
Nn. teise kihi ülemises otsas peaks olema 36 vangikongi ja välisõu, mida enam ei kasutata.

Tribune Tower, kus asus kunagi ajalehe "Oakland Tribune" kontor.
Ehitis on inspireeritud Veneetsias asuvast Püha Markuse kellatornist.
Ja ma olen püüdnud leida infot selle kohta, miks selle ehitise aknad
katki on (maha jäetud?), aga ei midagi..

Kakskeelsed sildid. Oaklandi Chinatown ei ole niivõrd turismiatraktsioon kui SF Chinatown.
Kunagi oli Oaklandis ka Japantown, aga II maailmasõja ajal küüditati
Jaapani juurtega elanikud kinnipidamislaagritesse ja Japantownist pole suurt midagi järel.
Nii et, jah, toona juhtisid riiki rassism ja eelarvamused.

Jack London Square

Rannakvartal, mis on nimetatud Oaklandis kasvanud
ja elanud Ameerika kirjaniku J. Londoni järgi ("Ürgne kutse", "Valgekihv").

Cheemah (Mother of the Spirit-Fire) monument.
Monument on pühendatud ja pühitseb kultuurilist eripära, maailma ühtsust ja
emakesest Maast hoolimist. Tegu on projektiga, mille raames püstitatakse
sarnased monumendid maailma erinevatesse nurkadesse.
Praegu on neid püstitatud kolm ja ülejäänud kaks asuvad Saksamaal Hamburgi
lennujaamas ja Hispaanias Mallorcal.

Jack Londoni hütike. Alaska mägedest leiti hütt, kus London 1897-98 talve veetis,
ja selle palgid ostis ära Oaklandi sadam ning pani kokku autentse hüti, mis nüüd
asub mere ääres palmide all kui järjekordne pühendus "Oaklandi pojale".

Heinold's First and Last Chance Saloon, mis on ikka samal kohal ja avatud
alates 1883. aastast. Üks kohti, kus Jack London armastas käia.
Arvatavasti sellepärast see väike majake on ka säilinud.
Väljendit "last chance" kasutati 19. sajandil pubide poolt laialdaselt, et meremeestele meelde tuletada,
et neil on enne reisile minekut veel viimane võimalus kangemat märjukest mekkida.

Jack Londoni mural.
J. London: "The proper function of man is to live, not to exist."
Ma arvan, see meeldetuletus kulub meile kõigile vahete-vahel ära.