Pildipostitus

Tegime nädalavahetusel väljasõidu lähedal asuvasse Richmondi linnakesse, täpsemalt siis Point Richmondi linnaosas asuvasse parki Miller/Knox Regional Shoreline. Midagi väga vapustavad ja ahhetama panevat eest ei leidnud, tavaline park grillimiskohtade ja laudadega. Uurisin pärast ka selle ajaloo kohta täpsemalt ning see selgitas nii mõndagi. Nimelt jooksevad täpselt mere ääres sirgelt tunnelist kuni kaini (pildil) vanad raudteerööpad. Ma vist avaldasin mitu korda arvamust, et miks see raudtee nii mere äärde on ehitatud. 1900. aastatel ehitati läbi märgala raudtee ning praeguseks on see märgala ammugi juba kuiv maa. Raudtee sõitis otse ferry point'i välja, kust siis praam sõitis edas San Franciscosse.

Ferry terminal Point Richmondis, kahtlastel asjaoludel maha põlenud.
Kalameeste rõõmuks on kõrvalkai korda tehtud. Tundus, et enamasti on kalamehed Mehhiko päritolu (poliitiliselt korrektne oleks öelda latiinod).

Sattusin järjekordsele meeleavaldusele. Protesteeritakse selle vastu, et Berkeley ajalooline postkontor kinni tahetakse panna. See maja on vist ca 100 aastat postimaja olnud. Ja seal on päris palju ajaloolist interjööri säilinud, nii et ma saan täiesti aru, miks inimesed tahavad seal edasi käia.

Pildikesi sprottidest pesunöörini

Specialty foods in Walgreens (mu "koduapteek"). Ja kus on Tallinna kilud?

Ootan, kuni pesu peseb, siis tõstan kuvatisse ja ootan, kuni pesu kuivab.
Lugesin just Ede Schank Tamkivi raamatut "Minu California" ja tema väljendas seal tülgastust mõtte üle, et ta peaks oma musta pesu teiste ees pesema. Mina see-eest võtan vabalt.

Et siis sellised pikad, koledad ja rohelised kartulid on kauboi kartulid.
Ma küll ei ostaks.

Komistasime Eesti lipu otsa. ;)

Maja taga on meil selline ajalooline pesunöör (meie korteri oma küll nöörita). Linad lehvima?

Uus algus

Mõtlesin jälle blogiga pihta hakata, et oleks hea tulevikus praegust eluetappi meelde tuletada. Aga et eelmine blogi sai juba nn kinni pandud, kuna polnud aega kirjutada ning ega mu elus midagi muud toimunudki peale töö ja kooli, siis alustan otsast täiesti uue blogiga. Täpselt nagu Berkeley'sse naasmine on järjekordse eluetapiga alustamine, siis väärib see ehk ka uut blogi. 

Kuigi kevad möödus küll ka Berkeley's, siis möödus see enamasti magistritöö kirjutamise tähe all - üks kuu puhkust ja 2,5 kuud vaevahigi. Kaitsmas käisin siis ikka Eestis, kust siis juuli alguses MBA diplomiga Berkeley'sse tagasi lendasin. Lendasin seekord Tallinn-Helsinki-Chicago-San Francisco. Chicago lennujaamas avastasin hea võimaluse passikontrollist kiiresti läbi saada - OneStop. Nimelt, kui sul ei ole ära antud pagasit (checked luggage), siis saad kasutada OneStop passi/tollikontrolli. See oli üks väike putka ühe ametnikuga veidi enne tavapärast passikontrollirägastikku, kuhu 99,9% reisijatest suundus. Nii et tasub kuulata, mida lennukil vastava lennujaama passi/tollikontrollist räägitakse.

Chicagost San Franciscosse (SF) lennates oli selge taevas ning kuna istusin üle pika aja akna all (eelistan vahekäigu ääres istuda, sealt saab paremini liikuma), siis imetlesin terve lennu maastikumustreid. Nn keskmaa oli muutumatult ühesugune, põllulapid ja üksikud majad, üldse mitte metsa, ainult platoo. California poole jõudes oli näha rohkem metsa, mäestikke, vähem asustust. Nii nagu mulle meeldib. :) San Franciscosse maandumine oli ka omamoodi huvitav, sest maandumisrada algab lahe kaldalt ning lennuk laskub vee peal.

Avastasin, et Tallinna lennujaam on mõnusalt hubane, huvitav ja ilus.
Estonia - positively suprising. See vist on Eesti uus slogan?