Eesti kirjandust on nii veidi ka siin saada

Lehitsen kohaliku raamatukogu uute e-raamatute valikut ja ennäe, Kivirähk ka sinna sekka ära eksinud. Tubli! Kui novembris Kivirähu "Mees, kes teadis ussisõnu" inglise keeles avaldati, siis tellisin selle Amazonist ning kinkisin jõuludeks ühele kolleegile. Väga kena kujundusega muide. Palju etem kui Eesti versioon. Pole küll küsinud, kas ta on lugenud ja kas ka meeldis.

Raamatutest

"I was born with a reading list I will never finish." Maud Casey

Teisipäeval oli meil raamatuklubiga elav arutelu Dave Eggersi raamatu "The Circle" üle. Kuigi tegelastel ei olnud erilist sügavust, oli teema vägagi tänapäevane ning aktuaalne. The Circle = Google + Apple + Facebook + ... Areng on oluline, kuid see ei saa tulla privaatsuse ning inimõiguste arvelt.

Avastasin, et on olemas selline alažanr nagu steampunk, mis siis on a'la Jules Verne'i science fiction. Ehk siis kirjeldatakse seda žanri sloganiga "What the past would look like if the future had happened sooner." See termin on mõneti kasutusel juba 80ndatest, kuid ma komistasin küll esimest korda selle otsa. Viimasel ajal satun pidevalt žanreid googeldama. Mõni aeg tagasi googeldasin žanri New Adult. Teadsin, et on YA / Young Adult, aga New Adult?

"Tappa laulurästast" ("To Kill a Mockingbird") autor Harper Lee annab juulis välja uue raamatu "Go Set a Watchman", mille tegevus toimub 20 aastat hiljem laulurästa-raamatust. See raamat oli kirjutatud tegelikult enne "Laulurästast", kuid jäi avaldamata, kui toimetaja soovitas kirjutada uue raamatu peategelase Scouti vaatevinklist, kui ta laps oli. "Tappa laulurästast" on tõsine klassika, väga hea raamat, nii et ootan huviga, millal selle autori teist raamatut lugeda saab. Harper Lee pole peale oma esimest raamatut ("Tappa laulurästast", 1960) ühtegi raamatut enam ju avaldanud.

Me pole raamatuklubiga suutnud järgmist raamatut välja valida, kuna üks klubiline avaldas paar raamatut tagasi arvamust, et ta sooviks nüüd vahelduseks ka mõnda rõõmsamat raamatut lugeda (happy book). Et ta jälle nuttis, kui keegi kuskil surma sai või nii. Ma olen küll otsinud ja soovitusi küsinud, aga ma pole küll ühtegi happy book'i leidnud, mida lugeda soovitada. Ma vist ei tea, mida happy book tähendab.

Raamatuklubindus

Täna kohtus me väike Berkeley tuttavatest koosnev raamatuklubi teist korda. Esimene raamat, mida lugesime, oli Jhumpa Lahiri "Namesake", teine Cheryl Strayed'i "Wild: From Lost to Found on the Pacific Crest Trail". Ma ei hakka neid raamatuid siin pikalt tutvustama, aga üldistavalt võib öelda, et mõlemad olid lugemist väärt. Mõlemast raamatust on vändatud ka film ja kumbagi neist filmidest ma pole veel näinud. Mis on hea, sest ma eelistangi enne filmi nägemist kõigepealt raamatut lugeda. Seda võib küll öelda, et "Wild''i" lugemine sujus kuidagi paremini, raamat oli köitvam ja dünaamilisem ning kuigi seal on kajastatud mitmeid kurbi sündmuseid, ei anna need raamatule läbivat traagilist ja rõhuvat nooti, nagu see mulle tundus "Namesake'i" puhul. Samuti on "Wild" mulle isiklikult huvitav lugemine, kuna Pacific Crest Trail on minus juba varem huvi tekitanud. Tegemist on Mehhiko piirist Kanada piirini mööda mäeahelikke kulgeva üle 4000 km pika matkarajaga.

“…the death of my mother was the thing that made me believe the most deeply in my safety: nothing bad could happen to me, I thought. The worst thing already had.”

“It only had to do with how it felt to be in the wild. With what it was like to walk for miles for no reason other than to witness the accumulation of trees and meadows, mountains and deserts, streams and rocks, rivers and grasses, sunrises and sunsets. The experience was powerful and fundamental. It seemed to me that it had always felt like this to be a human in the wild, and as long as the wild existed it would always feel this way.”

“Their leaving made me melancholy, though I also felt something like relief when they disappeared into the dark trees. I hadn't needed to get anything from my pack; I'd only wanted to be alone. Alone had always felt like an actual place to me, as if it weren't a state of being, but rather a room where I could retreat to be who I really was.”

“Perhaps being amidst the undesecrated beauty of the wilderness meant that I too could be undesecrated, regardless of what I'd lost or what had been taken from me, regardless of the regrettable things I'd done to others or myself or the regrettable things that had been done to me. Of all the things I'd been skeptical about, I didn't feel skeptical about this: the wilderness had a clarity that included me.” 

Book club of classic fiction

Kuna ma oma klassikute nimekirjaga kuidagi edusamme ei tee - see uuem kirjandus on praegu köitvam -, siis võtsin kätte ja liitusin ühe raamatuklubiga. Või noh, mitte nüüd mingi ametliku klubiga, vaid inimeste enda korraldatud klubiga. Selline popp lehekülg siin nagu meetup.com, kus siis igaüks oma huvile vastava grupiga saab liituda - matkaklubi, raamatuklubi, vallaliste klubi, happy hour klubi (ehk siis need, kes baaris sotsialiseerumas käivad), käsitöögrupp, keelegrupp, songwriters, kirjanikud, kunstnikud, you name it. Ma siis liitusin sellisega, kus loetakse klassikuid. 

Eks siis näis, kuidas välja kukub.

Looking for Alaska

Ma olen korra juba maininud, et ma satun viimasel ajal Young Adult raamatuid lugema. Seekord siis sattus pihku (no tegelikult laenutasin raamatukogust e-raamatu) John Greeni "Looking for Alaska". Alaska kui tüdruku nimi, mitte Alaska kui osariik. Lugu jutustab 16-aastane Miles, kes otsustab minna Alabamasse internaatkooli (rikaste boarding school). Otsus, millest ta vanemad kuidagi aru ei saanud, kuni ta neile selgitas:

"So this guy," I said, standing in the doorway of the living room. "Francois  Rabelais. He was a poet. And his last word were "I go to seek the Great Perhaps". That's why I'm going. So I don't have to wait until I die to start seeking a Great Perhaps." 

Koolis sattus ta ühte kampa oma toanaabri Koloneli (tegelik nimi Chip) ja Alaskaga, kelle kohta võiks olla, et nad on bad news. Bad news sellepärast, et tundus, et nende lemmiktegevus oli suitsetada ja juua. Üks asi, mis raamatus häiris, oligi pidev suitsuteema (nojah, sellepärast ka kaanel suits?). Alkoholi nii pidevalt ja põhjalikult ei promotud. Alaska, kellesse Miles muidugi ära armus, oli üldse omaette frukt. Ma nüüd ei tea, kas huvitav frukt või lihtsalt kergelt cuckoo.

"Why do you smoke so damn fast?" I asked. /.../ She smiled with all the delight of a kid on Christmas morning and said, "Y'all smoke to enjoy it. I smoke to die." 

"Well, later, I found out what it means. It's from an Aleut word, Alyeska. It means "that which the sea breaks against", and I love that. But at the time, I just saw Alaska up there. And it was big, just like I wanted to be. And it was damn far away from Vine Station, Alabama, just like I wanted to be."

Ja nagu Greeni raamatus "The Fault in Our Stars", nii ka selles raamatus arutatakse surma ja elu üle. Kuigi see raamat oli osati "too much smoking, drinking, sex, ... ", siis sellesse pikitud filosofeerimine ja tahtmine näha, kas Miles ikkagi leiab oma Suure Võib-olla, hoidis nina raamatus. Üks küsimus, mis raamatus läbivalt esile kerkib, on "how do you get out of this labyrith?".

"You spend your whole life stuck in the labyrinth, thinking about how you'll escape it one day, and how awesome it will be, and imagining that future keeps you going, but you never  do it. You just use the future to escape the present."

"It's not life or death, the labyrinth."
"Um, okay. So what is it?"
"Suffering," she said. "Doing wrong and having wrong things happen to you. That's the problem. Bolivar was talking about the pain, not about the living or dying. How do you get out of the labyrinth of suffering?"
"What's wrong?" I asked. And I felt the absence of her hand on me.
"Nothing's wrong. But there's always suffering, Pudge. Homework or malaria or having a boyfriend who lives far away when there's a good-looking boy lying next to you. Suffering is universal. It's the one thing Buddhists, Christians, and Muslims are all worried about."

Before I got here, I thought for a long time that the way out of labyrinth was to pretend that it did not exist, to build a small, self-sufficient world in a back corner of the endless maze and to pretend that I was not lost, but home. But that only led to a lonely life /.../. 

"Insurgent" ja lühijutud ("Divergent" triloogia)

Veronica Rothi raamatul "Divergent" on kaks järge: "Insurgent" ja "Allegiant". Samuti on autor avaldanud mitmeid lühijutte, mis on näitavad teatud sündmusi Tobiase/Four'i silme läbi. Huvitaval kombel peavad paljud kolmandat osa läbikukkumiseks ning pole sealse süžee ega lõpuga rahul. Üks lugeja soovitas nendel, kellele Beatrice ja Tobias tegelastena esimeses kahes osas meeldisid, kolmas osa üldse lugemata jätta. Peale nende arvustuste lugemist mõtlesin tõepoolest jätta kolmas osa lugemata, aga peale teise osa lugemist on loomulik tahta järge, sest selle lõpp ei ole ju veel lõpp. Nii et ma ikkagi panin end raamatukogus ka kolmanda raamatu järjekorda. Jääb vaid loota, et peale selle lugemist ei jää suhu haput maiku, nagu paljud ennustavad. Teine raamat oli ka juba veidi "hapum" kui esimene. Kaldun arvama, et esimene on neist vast ikkagi kõige armastatum.

"Insurgent" on eesti keeles välja antud kui "Mässaja". Lugu jätkub sealt, kus esimene raamat lõppes. Raamat on süngem kui esimene ning kuidagi rõhuvam. Väga palju tiirleb Tris'i süütunde ümber ja päris tavaline on iga natukese aja tagant lugeda, et Tris võitleb jälle pisaratega või klombiga kurgus. Üldse, peategelane on väga off balance selles raamatus. Kuigi ma saan aru, et lein ja süütunne on selles olukorras normaalsed emotsioonid, siis vahepeal tunduvad need kuidagi.. too much.

""Thank you for your honesty," they whisper.
I don't join in.
I am the only thing that kept him in the faction he wanted to leave. I am not worth that.
Maybe he deserves to know."

"I open my eyes, and stare at the pieces of chair I can faintly see on the pavement below. For the first time I feel like I understand Al. I am tired of being Tris. I have done bad things. I can't take them back, and they are part of who I am. Most of the time, they seem like the only thing I am."

"Four" on triloogia 1. raamatuga "Divergent" seotud lühijuttude kogumik. Nendeks juttudeks on "The Transfer", "The Initiate", "The Son", "The Traitor". Kogumiku lõppu on autor lisanud ka "eksklusiivsed stseenid" ehk siis lühidalt kajastanud kolme "Divergent" osas läbi Tris'i silmade antud stseeni läbi Four'i silmade.
Kuna mulle see tegelane meeldib, arvatavasti isegi rohkem kui Tris (Four tundub oluliselt tasakaalukam ja täiskasvanum ning Trisi identiteedikriis käib vahepeal närvidele), siis need lühijutud olid mulle nagu kirss tordil.

"I put my hand on the wall near her face and lean into it, thinking of the tattoos forming a line on my back. It wasn't getting the tattoos that made me a faction traitor. It was what they meant to me - an escape from the narrow thinking of any one faction, the thinking that slices away at all the different parts of me, paring me down to just one version of myself."

"I have a theory that selflessness and bravery aren't all that different." 

Kolm raamatut teismeliste peaosalistega

Ei tea, kas see näitab, et ma ei ole ikka veel suureks kasvanud, aga mulle lähevad noorsooromaanid (YA - young adult) millegipärast väga hästi peale. Selle asemel, et oma must read lugemislistiga edusamme teha, sattusin hoopis lugema YA raamatuid.

Veronica Roth'i "Divergent" oli mulle ennegi silma jäänud, aga kõiges selles düstoopiaromaanide hulluses olen ma neist teadlikult eemale hoidnud. Võib-olla just sellepärast, et ma ei ole seda Nälja-seeriat lugenud, mulle just "Divergent" meeldis. Eesti keeles on välja antud nimega "Lahkulööja". Filmi ma pole näinud, nii et nüüd, kus raamat loetud, võiks ka selle tüki ära teha. Ideaalis on ikka parem lugeda enne raamat läbi ja siis minna filmi vaatama. Raamatu kujutaud ühiskonnas on viis kildkonda: Abnegnation (isetud), Candor (ausad/tõerääkijad), Erudite (intellektuaalid), Amity (rahuarmastajad/sõbralikud), Dauntless (kartmatud/vaprad). 16-aastaseks saades tuleb valida nendest üks, millele oma elu pühendada. Raamatu peategelane on 16-aastane Beatrice/Tris, kes valis viiest fraktsioonist (kildkonnast) Kartmatud ning peab läbima mitmeid katsed, et Kartmatute fraktsiooni saada vastu võetuks. Ta avastab, et Kartmatud on eemaldunud oma algsetest põhimõtetest ning neid treenitakse halastamatuteks. Tegelased Tris ja Four läksid hinge, nii et võiks ka teist korda veel lugeda.

"I feel like I am looking at two different kinds of Dauntless - the honorable kind, and the ruthless kind."

"I believe in ordinary acts of bravery, in the courage that drives one person to stand up for another. It is a beautiful thought."

"Despite the depravity I see in Dauntless, though, I could not leave it. It isn't only because the thought of living factionless, in complete isolation, sounds like a fate worse than death. It is because, in the brief moments that I have loved it here, I saw a faction worth saving. Maybe we can become brave and honorable again."

Vähemtuntud YA raamatuna sattusin lugema Megan Shepherdi raamatut "Madman's Daughter". Raamat on inspireeritud H.G. Wells'i gooti põnevikust "The Island of Dr. Moreau", mida ma pole lugenud. Shepherdi raamatu peategelane on Juliet, kes peab eluga omal jõul hakkama saama, sest ema on surnud ja isa kadus jäljetult peale süüdistusi, mille kohaselt ta viis läbi ebainimlikke ja julmi katseid. Juliet avastab, et ta isa on elus ja jätkab oma tööd kuskil isoleeritud saarel, ning võtab ette reisi sinna saarele. See, mis ta seal saarel avastab, on üsna õõvastav. Seda raamatut klassifitseeritakse ka õudukaks. Eks ta selline süngepoolne raamat ole küll. Aga eks seda oli ka "Divergent", sest julmust on mõlemas raamatus omajagu. Veidi häiriv raamat, aga kui lugema hakkasin, siis pidin lõpuni lugema. Ikkagi intrigeeriv lugu. Samas on see jällegi üks paljudest, mida loetakse vaid üks kord.

"What's hunting me?" I asked cautiously.
"The monster," he said, lips curled diabolically. 

Kolmas raamat, John Greeni "The Fault in Our Stars" ehk eesti keeles välja antud "Süü on tähtedel", sattus mu Kindle'sse kuidagi märkamatult. Ma teadsin, et sellest on juba vändatud film, ning olles telekast selle treilerit näinud, olin ka teadlik, et keegi seal on igatahes haige ja suremas ning arvatavasti ei lõpe raamat hästi, kui keegi suremas on. Ja ma ei olnud kindel, kas ma soovin sellist meeleheidet täis raamatut lugeda. Aga kuna see raamat on mitmes bestsellerite topis silma hakanud, siis ma ei suutnud ka lõpuks enam kiusatusele vastu panna.

Raamat on 16-aastasest vähki põdevast Hazelist, kes tutvub tugigrupis noormehega, kellest raamatu vältel saab tema true love. Raamatus on haigust, valu, surma, kurbust, nagu ka huumorit, elurõõmu, armastust ning.. lihtsalt paratamatust. Emotsionaalne raamat, mis ei jäta lugejat puudutamata. Kõige rohkem avaldasid mulle muljet küll nende noorte teravmeelsed arutelud ning huumorimeel. All toodud dialoog on minu arust aga lihtsalt armas.

"Not your fault, Hazel Grace. We're all just side effects, right?"
"Barnacles on the container ship of consciousness," I said, quoting AIA.
"Okay, " he said. "I gotta go to sleep. It's almost one."
"Okay," I said.
"Okay," he said.
I giggled and said, "Okay". And then the line was quiet but not dead. I almost felt like he was there in my room with me, but in a way it was better, like I was not in my room and he was not in his, but instead we were together in some invisible and tenuous third space that could only be visited on the phone.
"Okay," he said after forever. "Maybe okay will be our always."
"Okay,", I said.
It was Augustus who finally hung up.

To Have and Have Not

Otsustasin ka välja uurida, kust siis ikkagi tuleb see, et eestlased väidavad, nagu Hemingway oleks öelnud, et igas sadamas on üks eestlane. Sattusin siis Huffington Posti artikli peale, kust sain teada selle raamatu nime, kust see ütlus peaks pärinema (PS. Scott Diel = Vello Vikerkaar (tema pseudonüüm Eestis)). Ausalt öeldes ei olnud ma enne sellest raamatust teadlikki - never heard of it. Laenutasin siis Berkeley raamatukogust Hemingway raamatu "To Have and Have Not". 

Iseenesest päris muhe lugemine, kuigi lõpu poole valgus kuidagi laiali. Tegevus toimub Key Westis Floridas, Havanas Kuubal ja seal vahel merel. Raamatu peategelane on Harry Morgan, kellele õnn on selja keeranud ja kes aina suuremasse pahandusse satub. Alguses ta rentis oma laeva välja kalapüügiretkedeks ning üks Johnson tegi talle sellega külma, et lõhkus ta püügimehhanismi ning jättis ka oma reiside eest maksmata. Nii et Harry tundis, et ta on pankrotis ja tal on mingit kiiret otsa vaja, et kiiret raha teenida. Oli siis nõus 12 hiinlast Havanast Ameerikasse smuugeldama. Võttis raha vastu, tappis vahendaja ning kamandas hiinlased kuhugi Havana randa maha. Järgmine äpardus juhtub, kui ta koos oma mustanahalise abitööjõuga alkoholi Kuubalt Floridasse püüab smuugeldada. Harry saab kuuli kätte, mustanahaline kuuli jalga. Järgmises loos on Harry juba ühe käega ning on vist üsna meeleheitel, et vastu võtta ka kõige ohtlikumat tööotsa - neli kuubakat tahavad, et neid salaja Kuubale viidaks. Revolutsionäärid. Asi läks aga täiesti käest ära - kuubakad röövisid panka, lasid Harry abilise maha ning sundisid teda ennast relva ähvardusel Kuuba poole seilama. Harry oli aga ette valmistunud ning relva laeva peitnud - laseb siis kuubakad maha, aga saab ise ka kuuli kõhtu. R.I.P. Harry Morgan.

Mõni peab seda Hemingway halveimaks raamatuks, mõni arvab, et see käib ka, mõni arvab, et selles raamatus ikka on ka midagi. Selliseid arvamusi on iga raamatu kohta, nii et see ei tähenda veel midagi. Raamat on veidi sotsialistliku kalduvusega - üsna palju kohtasin sõna kommunist. Kulmu pani ka kergitama sõna nigger, mis tänapäeval ehk nii mõnelegi ameeriklasest lugejale teps mitte meele järele pole. 

Raamatu viimases osas on palju juttu mingitest uutest tegelastest ja nende elumuredest (ei ole Morganiga mingit pidi seotud). Samuti tutvustab Hemingway kai äärsetel jahtidel magavaid/ magama jäävaid inimesi, nende muresid ja mõtteid jne. Seda kõike enne, kui rannavalve Harry Morgani laevaga sinna saabub. See ongi koht, kus Hemingway ka eestlasi mainib. Hemingway kirjutab, et neljanda kai ääres on 34 jalga pikk jaht kahe eestlasega, kõigist 324 eestlasest, kes erinevates maailma nurkades ringi seilavad, paatides, mis on 28 ja 36 jalga pikad, ning saadavad Eesti ajalehtedesse artikleid, mis on Eesti ajalehtedes väga populaarsed. Nende artiklite tasu jääb $1 ja $1.30 vahele ning need avaldatakse veerus "Meie kartmatute seilajate saagad". Ja siis tuleb see koht. 

"No well-run yacht basin in Southern waters is complete without at least two sunburned, salt bleached-headed Esthonians who are waiting for a check from their last article."

Ja jätkub sellega, et kui nende tšekk saabub, siis seilavad nad järgmisesse jahisadamasse ning kirjutavad järgmise saaga. Ja nad on väga õnnelikud, sest on tore olla kartmatu seilaja.

Nii et - jah, igas maailma sadamas on kaks eestlast, aga need kaks eestlast kirjutavad Eesti ajalehte seilamisartikleid ja ootavad seal maailma sadamas oma raha. Hahahaha... :D 

Book updates

"Catch-22", Joseph Heller

Eelnevalt kirjutasin, et alustasin raamatuga "Catch-22". Tuli välja, et see ei ole üldse selline raamat, mida ma tavaliselt viitsiks lugeda, seega otse loomulikult ma viilisin selle lugemisest, kuni lõpuks jõudis kätte aeg, mil oli vaja raamat raamatukokku tagastada. Kuna ma aga olen selle lugemisnimekirja lisanud, siis ma pean selle ikkagi veel teist korda ka plaani võtma. Äkki ei olnud selle lugemiseks lihtsalt õige aeg? Praegu on see lihtsalt pooleli. Aga ma pole ainuke, kes ei ole seda raamatut esimese korraga suutnud läbi närida. Teiste lugejate kommentaarid raamatule Goodreads lehel:

"I have attempted to read this book on two separate occasions and I couldn't get beyond 100 pages either time. I do believe that this has more to do with me than the book and I plan on making a third attempt at some point in the future." 

Mina see-eest arvan, et asi pole minus, vaid raamatus. Lihtsalt nii kaootiline, seosetu, hüplev, närvi ajav.. Aga see-eest omanäoline ning koomiline, seega tahan veel kord proovida - äkki on asi ikkagi minus?

"I think Heller was showing how war is chaotic by not writing in a chronological order. You really have no idea in what order events are taking place. I'm not sure if any of his goals were to annoy the living hell out of his readers, but he annoyed me. 460 pages of absurdness is too much for me."

Ma ei tea, kui palju ma suutsin seda raamatut järjest lugeda, aga mingi hetk ma lihtsalt lappasin edasi, lugesin, kui sattusin huvi pakkuva kohani, lappasin edasi, lugesin natuke - et kindlaks teha, kas seal on midagi huvitavat ka tulemas. Ja siis võtsin kaotatud järje veel korra üles, et püüda ikkagi edasi lugeda, aga raamatukogu due date päästis mind seekord sellest piinast.

"The Old Man and the Sea", Ernest Hemingway

Kes lugenud, teavad, et tegu on õhukese raamatuga. Mäletan, et meil oli kodus ka see raamat (pisemas formaadis ja tumeroheliste pappkaantega nõukogude ajal välja antud eesti keelne tõlge), aga millegipärast ma seda siis ei lugenud. Kirjanduse tunnis räägiti nagunii, mis seal raamatus toimub. Nüüdseks on see jutt küll juba unustatud. :)

Nagu pealkirigi ütleb, vana mees läks merele kala püüdma. Püüdis kinni suure kala, kes ta paadiga avamerele vedas. Edasi kujutatakse Santiago võitlust, vastupidavust, tahtejõudu, et kalast jagu saada. Päris pikk ja raske struggle toimub raamatus, nii vaimne kui füüsiline. Ja kogu lool on kurb alatoon. Kurb, lihtne, kiire ja ka elu üle mõtlema panev lugemine.

"Beloved", Toni Morrison

Hmm... No võib vist öelda, et oli normaalne raamat. Lihtsalt vahepeal jäi venima, sest mingeid seikasid ja heietusi korrati pidevalt läbi raamatu. Ma arvan, et see on selline raamat, mis tekitab lugejais vastakaid arvamusi ja tundeid, kuna teema ja tegelased on juba sellised. Raamat keerleb esiteks ümber naise, kes oli orjusest põgenenud ning püüdis oma lapsi tappa, tappes ühe, kui ta "omanik" talle järgi tuli. Teiseks, ümber tema süü(tunde), mis teda algselt kummitab surnud lapse vaimu näol ning hiljem juba mitte ainult vaimuna, vaid kehastudes nooreks naiseks, kes on surnute seast naasnud ning võtnud endale nimeks tema hauaplaadile graveeritud Beloved. Suures plaanis on see raamat orjusest. Sellest, kuidas lihtsam on mitte mäletada (ja teinekord ka lihtsam mitte hoolida ja armastada), kuigi unustades minevik, kaotatakse ka enda olemus ja identiteet. Raamatu vältel toimub siis unustatud mineviku ehk siis "mälu" taastamine.

Lihtsam on mitte hoolida ja armastada, sest orja lapsed ei kuulu orjale, vaid orja omanikule, kes võib neid kellele tahes millal tahes maha müüa, nii et sa neid enam kunagi ei näe.

Seda raamatut on nimetatud ka õudseks, aga kuidas saab orjus ja sellega kaasnev piinamine, karistamine ja alandamine mitte õudne olla. Nii et, kes soovib lugeda, be warned. Kes on lugenud Vilde "Mahtra sõda" Eesti talurahva kannatustest, siis ma julgen hinnata, et kuigi "Mahtra sõda" oli mõneti väga kurb raamat, siis see ei olnud õudne. "Beloved" on õudsam juba sellepärast, et seal toimetab surnust tagasi tulnud "kodukäija".