Book updates

"Catch-22", Joseph Heller

Eelnevalt kirjutasin, et alustasin raamatuga "Catch-22". Tuli välja, et see ei ole üldse selline raamat, mida ma tavaliselt viitsiks lugeda, seega otse loomulikult ma viilisin selle lugemisest, kuni lõpuks jõudis kätte aeg, mil oli vaja raamat raamatukokku tagastada. Kuna ma aga olen selle lugemisnimekirja lisanud, siis ma pean selle ikkagi veel teist korda ka plaani võtma. Äkki ei olnud selle lugemiseks lihtsalt õige aeg? Praegu on see lihtsalt pooleli. Aga ma pole ainuke, kes ei ole seda raamatut esimese korraga suutnud läbi närida. Teiste lugejate kommentaarid raamatule Goodreads lehel:

"I have attempted to read this book on two separate occasions and I couldn't get beyond 100 pages either time. I do believe that this has more to do with me than the book and I plan on making a third attempt at some point in the future." 

Mina see-eest arvan, et asi pole minus, vaid raamatus. Lihtsalt nii kaootiline, seosetu, hüplev, närvi ajav.. Aga see-eest omanäoline ning koomiline, seega tahan veel kord proovida - äkki on asi ikkagi minus?

"I think Heller was showing how war is chaotic by not writing in a chronological order. You really have no idea in what order events are taking place. I'm not sure if any of his goals were to annoy the living hell out of his readers, but he annoyed me. 460 pages of absurdness is too much for me."

Ma ei tea, kui palju ma suutsin seda raamatut järjest lugeda, aga mingi hetk ma lihtsalt lappasin edasi, lugesin, kui sattusin huvi pakkuva kohani, lappasin edasi, lugesin natuke - et kindlaks teha, kas seal on midagi huvitavat ka tulemas. Ja siis võtsin kaotatud järje veel korra üles, et püüda ikkagi edasi lugeda, aga raamatukogu due date päästis mind seekord sellest piinast.

"The Old Man and the Sea", Ernest Hemingway

Kes lugenud, teavad, et tegu on õhukese raamatuga. Mäletan, et meil oli kodus ka see raamat (pisemas formaadis ja tumeroheliste pappkaantega nõukogude ajal välja antud eesti keelne tõlge), aga millegipärast ma seda siis ei lugenud. Kirjanduse tunnis räägiti nagunii, mis seal raamatus toimub. Nüüdseks on see jutt küll juba unustatud. :)

Nagu pealkirigi ütleb, vana mees läks merele kala püüdma. Püüdis kinni suure kala, kes ta paadiga avamerele vedas. Edasi kujutatakse Santiago võitlust, vastupidavust, tahtejõudu, et kalast jagu saada. Päris pikk ja raske struggle toimub raamatus, nii vaimne kui füüsiline. Ja kogu lool on kurb alatoon. Kurb, lihtne, kiire ja ka elu üle mõtlema panev lugemine.

"Beloved", Toni Morrison

Hmm... No võib vist öelda, et oli normaalne raamat. Lihtsalt vahepeal jäi venima, sest mingeid seikasid ja heietusi korrati pidevalt läbi raamatu. Ma arvan, et see on selline raamat, mis tekitab lugejais vastakaid arvamusi ja tundeid, kuna teema ja tegelased on juba sellised. Raamat keerleb esiteks ümber naise, kes oli orjusest põgenenud ning püüdis oma lapsi tappa, tappes ühe, kui ta "omanik" talle järgi tuli. Teiseks, ümber tema süü(tunde), mis teda algselt kummitab surnud lapse vaimu näol ning hiljem juba mitte ainult vaimuna, vaid kehastudes nooreks naiseks, kes on surnute seast naasnud ning võtnud endale nimeks tema hauaplaadile graveeritud Beloved. Suures plaanis on see raamat orjusest. Sellest, kuidas lihtsam on mitte mäletada (ja teinekord ka lihtsam mitte hoolida ja armastada), kuigi unustades minevik, kaotatakse ka enda olemus ja identiteet. Raamatu vältel toimub siis unustatud mineviku ehk siis "mälu" taastamine.

Lihtsam on mitte hoolida ja armastada, sest orja lapsed ei kuulu orjale, vaid orja omanikule, kes võib neid kellele tahes millal tahes maha müüa, nii et sa neid enam kunagi ei näe.

Seda raamatut on nimetatud ka õudseks, aga kuidas saab orjus ja sellega kaasnev piinamine, karistamine ja alandamine mitte õudne olla. Nii et, kes soovib lugeda, be warned. Kes on lugenud Vilde "Mahtra sõda" Eesti talurahva kannatustest, siis ma julgen hinnata, et kuigi "Mahtra sõda" oli mõneti väga kurb raamat, siis see ei olnud õudne. "Beloved" on õudsam juba sellepärast, et seal toimetab surnust tagasi tulnud "kodukäija".