To Have and Have Not

Otsustasin ka välja uurida, kust siis ikkagi tuleb see, et eestlased väidavad, nagu Hemingway oleks öelnud, et igas sadamas on üks eestlane. Sattusin siis Huffington Posti artikli peale, kust sain teada selle raamatu nime, kust see ütlus peaks pärinema (PS. Scott Diel = Vello Vikerkaar (tema pseudonüüm Eestis)). Ausalt öeldes ei olnud ma enne sellest raamatust teadlikki - never heard of it. Laenutasin siis Berkeley raamatukogust Hemingway raamatu "To Have and Have Not". 

Iseenesest päris muhe lugemine, kuigi lõpu poole valgus kuidagi laiali. Tegevus toimub Key Westis Floridas, Havanas Kuubal ja seal vahel merel. Raamatu peategelane on Harry Morgan, kellele õnn on selja keeranud ja kes aina suuremasse pahandusse satub. Alguses ta rentis oma laeva välja kalapüügiretkedeks ning üks Johnson tegi talle sellega külma, et lõhkus ta püügimehhanismi ning jättis ka oma reiside eest maksmata. Nii et Harry tundis, et ta on pankrotis ja tal on mingit kiiret otsa vaja, et kiiret raha teenida. Oli siis nõus 12 hiinlast Havanast Ameerikasse smuugeldama. Võttis raha vastu, tappis vahendaja ning kamandas hiinlased kuhugi Havana randa maha. Järgmine äpardus juhtub, kui ta koos oma mustanahalise abitööjõuga alkoholi Kuubalt Floridasse püüab smuugeldada. Harry saab kuuli kätte, mustanahaline kuuli jalga. Järgmises loos on Harry juba ühe käega ning on vist üsna meeleheitel, et vastu võtta ka kõige ohtlikumat tööotsa - neli kuubakat tahavad, et neid salaja Kuubale viidaks. Revolutsionäärid. Asi läks aga täiesti käest ära - kuubakad röövisid panka, lasid Harry abilise maha ning sundisid teda ennast relva ähvardusel Kuuba poole seilama. Harry oli aga ette valmistunud ning relva laeva peitnud - laseb siis kuubakad maha, aga saab ise ka kuuli kõhtu. R.I.P. Harry Morgan.

Mõni peab seda Hemingway halveimaks raamatuks, mõni arvab, et see käib ka, mõni arvab, et selles raamatus ikka on ka midagi. Selliseid arvamusi on iga raamatu kohta, nii et see ei tähenda veel midagi. Raamat on veidi sotsialistliku kalduvusega - üsna palju kohtasin sõna kommunist. Kulmu pani ka kergitama sõna nigger, mis tänapäeval ehk nii mõnelegi ameeriklasest lugejale teps mitte meele järele pole. 

Raamatu viimases osas on palju juttu mingitest uutest tegelastest ja nende elumuredest (ei ole Morganiga mingit pidi seotud). Samuti tutvustab Hemingway kai äärsetel jahtidel magavaid/ magama jäävaid inimesi, nende muresid ja mõtteid jne. Seda kõike enne, kui rannavalve Harry Morgani laevaga sinna saabub. See ongi koht, kus Hemingway ka eestlasi mainib. Hemingway kirjutab, et neljanda kai ääres on 34 jalga pikk jaht kahe eestlasega, kõigist 324 eestlasest, kes erinevates maailma nurkades ringi seilavad, paatides, mis on 28 ja 36 jalga pikad, ning saadavad Eesti ajalehtedesse artikleid, mis on Eesti ajalehtedes väga populaarsed. Nende artiklite tasu jääb $1 ja $1.30 vahele ning need avaldatakse veerus "Meie kartmatute seilajate saagad". Ja siis tuleb see koht. 

"No well-run yacht basin in Southern waters is complete without at least two sunburned, salt bleached-headed Esthonians who are waiting for a check from their last article."

Ja jätkub sellega, et kui nende tšekk saabub, siis seilavad nad järgmisesse jahisadamasse ning kirjutavad järgmise saaga. Ja nad on väga õnnelikud, sest on tore olla kartmatu seilaja.

Nii et - jah, igas maailma sadamas on kaks eestlast, aga need kaks eestlast kirjutavad Eesti ajalehte seilamisartikleid ja ootavad seal maailma sadamas oma raha. Hahahaha... :D 

Book updates

"Catch-22", Joseph Heller

Eelnevalt kirjutasin, et alustasin raamatuga "Catch-22". Tuli välja, et see ei ole üldse selline raamat, mida ma tavaliselt viitsiks lugeda, seega otse loomulikult ma viilisin selle lugemisest, kuni lõpuks jõudis kätte aeg, mil oli vaja raamat raamatukokku tagastada. Kuna ma aga olen selle lugemisnimekirja lisanud, siis ma pean selle ikkagi veel teist korda ka plaani võtma. Äkki ei olnud selle lugemiseks lihtsalt õige aeg? Praegu on see lihtsalt pooleli. Aga ma pole ainuke, kes ei ole seda raamatut esimese korraga suutnud läbi närida. Teiste lugejate kommentaarid raamatule Goodreads lehel:

"I have attempted to read this book on two separate occasions and I couldn't get beyond 100 pages either time. I do believe that this has more to do with me than the book and I plan on making a third attempt at some point in the future." 

Mina see-eest arvan, et asi pole minus, vaid raamatus. Lihtsalt nii kaootiline, seosetu, hüplev, närvi ajav.. Aga see-eest omanäoline ning koomiline, seega tahan veel kord proovida - äkki on asi ikkagi minus?

"I think Heller was showing how war is chaotic by not writing in a chronological order. You really have no idea in what order events are taking place. I'm not sure if any of his goals were to annoy the living hell out of his readers, but he annoyed me. 460 pages of absurdness is too much for me."

Ma ei tea, kui palju ma suutsin seda raamatut järjest lugeda, aga mingi hetk ma lihtsalt lappasin edasi, lugesin, kui sattusin huvi pakkuva kohani, lappasin edasi, lugesin natuke - et kindlaks teha, kas seal on midagi huvitavat ka tulemas. Ja siis võtsin kaotatud järje veel korra üles, et püüda ikkagi edasi lugeda, aga raamatukogu due date päästis mind seekord sellest piinast.

"The Old Man and the Sea", Ernest Hemingway

Kes lugenud, teavad, et tegu on õhukese raamatuga. Mäletan, et meil oli kodus ka see raamat (pisemas formaadis ja tumeroheliste pappkaantega nõukogude ajal välja antud eesti keelne tõlge), aga millegipärast ma seda siis ei lugenud. Kirjanduse tunnis räägiti nagunii, mis seal raamatus toimub. Nüüdseks on see jutt küll juba unustatud. :)

Nagu pealkirigi ütleb, vana mees läks merele kala püüdma. Püüdis kinni suure kala, kes ta paadiga avamerele vedas. Edasi kujutatakse Santiago võitlust, vastupidavust, tahtejõudu, et kalast jagu saada. Päris pikk ja raske struggle toimub raamatus, nii vaimne kui füüsiline. Ja kogu lool on kurb alatoon. Kurb, lihtne, kiire ja ka elu üle mõtlema panev lugemine.

"Beloved", Toni Morrison

Hmm... No võib vist öelda, et oli normaalne raamat. Lihtsalt vahepeal jäi venima, sest mingeid seikasid ja heietusi korrati pidevalt läbi raamatu. Ma arvan, et see on selline raamat, mis tekitab lugejais vastakaid arvamusi ja tundeid, kuna teema ja tegelased on juba sellised. Raamat keerleb esiteks ümber naise, kes oli orjusest põgenenud ning püüdis oma lapsi tappa, tappes ühe, kui ta "omanik" talle järgi tuli. Teiseks, ümber tema süü(tunde), mis teda algselt kummitab surnud lapse vaimu näol ning hiljem juba mitte ainult vaimuna, vaid kehastudes nooreks naiseks, kes on surnute seast naasnud ning võtnud endale nimeks tema hauaplaadile graveeritud Beloved. Suures plaanis on see raamat orjusest. Sellest, kuidas lihtsam on mitte mäletada (ja teinekord ka lihtsam mitte hoolida ja armastada), kuigi unustades minevik, kaotatakse ka enda olemus ja identiteet. Raamatu vältel toimub siis unustatud mineviku ehk siis "mälu" taastamine.

Lihtsam on mitte hoolida ja armastada, sest orja lapsed ei kuulu orjale, vaid orja omanikule, kes võib neid kellele tahes millal tahes maha müüa, nii et sa neid enam kunagi ei näe.

Seda raamatut on nimetatud ka õudseks, aga kuidas saab orjus ja sellega kaasnev piinamine, karistamine ja alandamine mitte õudne olla. Nii et, kes soovib lugeda, be warned. Kes on lugenud Vilde "Mahtra sõda" Eesti talurahva kannatustest, siis ma julgen hinnata, et kuigi "Mahtra sõda" oli mõneti väga kurb raamat, siis see ei olnud õudne. "Beloved" on õudsam juba sellepärast, et seal toimetab surnust tagasi tulnud "kodukäija".