Kolm raamatut teismeliste peaosalistega

Ei tea, kas see näitab, et ma ei ole ikka veel suureks kasvanud, aga mulle lähevad noorsooromaanid (YA - young adult) millegipärast väga hästi peale. Selle asemel, et oma must read lugemislistiga edusamme teha, sattusin hoopis lugema YA raamatuid.

Veronica Roth'i "Divergent" oli mulle ennegi silma jäänud, aga kõiges selles düstoopiaromaanide hulluses olen ma neist teadlikult eemale hoidnud. Võib-olla just sellepärast, et ma ei ole seda Nälja-seeriat lugenud, mulle just "Divergent" meeldis. Eesti keeles on välja antud nimega "Lahkulööja". Filmi ma pole näinud, nii et nüüd, kus raamat loetud, võiks ka selle tüki ära teha. Ideaalis on ikka parem lugeda enne raamat läbi ja siis minna filmi vaatama. Raamatu kujutaud ühiskonnas on viis kildkonda: Abnegnation (isetud), Candor (ausad/tõerääkijad), Erudite (intellektuaalid), Amity (rahuarmastajad/sõbralikud), Dauntless (kartmatud/vaprad). 16-aastaseks saades tuleb valida nendest üks, millele oma elu pühendada. Raamatu peategelane on 16-aastane Beatrice/Tris, kes valis viiest fraktsioonist (kildkonnast) Kartmatud ning peab läbima mitmeid katsed, et Kartmatute fraktsiooni saada vastu võetuks. Ta avastab, et Kartmatud on eemaldunud oma algsetest põhimõtetest ning neid treenitakse halastamatuteks. Tegelased Tris ja Four läksid hinge, nii et võiks ka teist korda veel lugeda.

"I feel like I am looking at two different kinds of Dauntless - the honorable kind, and the ruthless kind."

"I believe in ordinary acts of bravery, in the courage that drives one person to stand up for another. It is a beautiful thought."

"Despite the depravity I see in Dauntless, though, I could not leave it. It isn't only because the thought of living factionless, in complete isolation, sounds like a fate worse than death. It is because, in the brief moments that I have loved it here, I saw a faction worth saving. Maybe we can become brave and honorable again."

Vähemtuntud YA raamatuna sattusin lugema Megan Shepherdi raamatut "Madman's Daughter". Raamat on inspireeritud H.G. Wells'i gooti põnevikust "The Island of Dr. Moreau", mida ma pole lugenud. Shepherdi raamatu peategelane on Juliet, kes peab eluga omal jõul hakkama saama, sest ema on surnud ja isa kadus jäljetult peale süüdistusi, mille kohaselt ta viis läbi ebainimlikke ja julmi katseid. Juliet avastab, et ta isa on elus ja jätkab oma tööd kuskil isoleeritud saarel, ning võtab ette reisi sinna saarele. See, mis ta seal saarel avastab, on üsna õõvastav. Seda raamatut klassifitseeritakse ka õudukaks. Eks ta selline süngepoolne raamat ole küll. Aga eks seda oli ka "Divergent", sest julmust on mõlemas raamatus omajagu. Veidi häiriv raamat, aga kui lugema hakkasin, siis pidin lõpuni lugema. Ikkagi intrigeeriv lugu. Samas on see jällegi üks paljudest, mida loetakse vaid üks kord.

"What's hunting me?" I asked cautiously.
"The monster," he said, lips curled diabolically. 

Kolmas raamat, John Greeni "The Fault in Our Stars" ehk eesti keeles välja antud "Süü on tähtedel", sattus mu Kindle'sse kuidagi märkamatult. Ma teadsin, et sellest on juba vändatud film, ning olles telekast selle treilerit näinud, olin ka teadlik, et keegi seal on igatahes haige ja suremas ning arvatavasti ei lõpe raamat hästi, kui keegi suremas on. Ja ma ei olnud kindel, kas ma soovin sellist meeleheidet täis raamatut lugeda. Aga kuna see raamat on mitmes bestsellerite topis silma hakanud, siis ma ei suutnud ka lõpuks enam kiusatusele vastu panna.

Raamat on 16-aastasest vähki põdevast Hazelist, kes tutvub tugigrupis noormehega, kellest raamatu vältel saab tema true love. Raamatus on haigust, valu, surma, kurbust, nagu ka huumorit, elurõõmu, armastust ning.. lihtsalt paratamatust. Emotsionaalne raamat, mis ei jäta lugejat puudutamata. Kõige rohkem avaldasid mulle muljet küll nende noorte teravmeelsed arutelud ning huumorimeel. All toodud dialoog on minu arust aga lihtsalt armas.

"Not your fault, Hazel Grace. We're all just side effects, right?"
"Barnacles on the container ship of consciousness," I said, quoting AIA.
"Okay, " he said. "I gotta go to sleep. It's almost one."
"Okay," I said.
"Okay," he said.
I giggled and said, "Okay". And then the line was quiet but not dead. I almost felt like he was there in my room with me, but in a way it was better, like I was not in my room and he was not in his, but instead we were together in some invisible and tenuous third space that could only be visited on the phone.
"Okay," he said after forever. "Maybe okay will be our always."
"Okay,", I said.
It was Augustus who finally hung up.