Looking for Alaska

Ma olen korra juba maininud, et ma satun viimasel ajal Young Adult raamatuid lugema. Seekord siis sattus pihku (no tegelikult laenutasin raamatukogust e-raamatu) John Greeni "Looking for Alaska". Alaska kui tüdruku nimi, mitte Alaska kui osariik. Lugu jutustab 16-aastane Miles, kes otsustab minna Alabamasse internaatkooli (rikaste boarding school). Otsus, millest ta vanemad kuidagi aru ei saanud, kuni ta neile selgitas:

"So this guy," I said, standing in the doorway of the living room. "Francois  Rabelais. He was a poet. And his last word were "I go to seek the Great Perhaps". That's why I'm going. So I don't have to wait until I die to start seeking a Great Perhaps." 

Koolis sattus ta ühte kampa oma toanaabri Koloneli (tegelik nimi Chip) ja Alaskaga, kelle kohta võiks olla, et nad on bad news. Bad news sellepärast, et tundus, et nende lemmiktegevus oli suitsetada ja juua. Üks asi, mis raamatus häiris, oligi pidev suitsuteema (nojah, sellepärast ka kaanel suits?). Alkoholi nii pidevalt ja põhjalikult ei promotud. Alaska, kellesse Miles muidugi ära armus, oli üldse omaette frukt. Ma nüüd ei tea, kas huvitav frukt või lihtsalt kergelt cuckoo.

"Why do you smoke so damn fast?" I asked. /.../ She smiled with all the delight of a kid on Christmas morning and said, "Y'all smoke to enjoy it. I smoke to die." 

"Well, later, I found out what it means. It's from an Aleut word, Alyeska. It means "that which the sea breaks against", and I love that. But at the time, I just saw Alaska up there. And it was big, just like I wanted to be. And it was damn far away from Vine Station, Alabama, just like I wanted to be."

Ja nagu Greeni raamatus "The Fault in Our Stars", nii ka selles raamatus arutatakse surma ja elu üle. Kuigi see raamat oli osati "too much smoking, drinking, sex, ... ", siis sellesse pikitud filosofeerimine ja tahtmine näha, kas Miles ikkagi leiab oma Suure Võib-olla, hoidis nina raamatus. Üks küsimus, mis raamatus läbivalt esile kerkib, on "how do you get out of this labyrith?".

"You spend your whole life stuck in the labyrinth, thinking about how you'll escape it one day, and how awesome it will be, and imagining that future keeps you going, but you never  do it. You just use the future to escape the present."

"It's not life or death, the labyrinth."
"Um, okay. So what is it?"
"Suffering," she said. "Doing wrong and having wrong things happen to you. That's the problem. Bolivar was talking about the pain, not about the living or dying. How do you get out of the labyrinth of suffering?"
"What's wrong?" I asked. And I felt the absence of her hand on me.
"Nothing's wrong. But there's always suffering, Pudge. Homework or malaria or having a boyfriend who lives far away when there's a good-looking boy lying next to you. Suffering is universal. It's the one thing Buddhists, Christians, and Muslims are all worried about."

Before I got here, I thought for a long time that the way out of labyrinth was to pretend that it did not exist, to build a small, self-sufficient world in a back corner of the endless maze and to pretend that I was not lost, but home. But that only led to a lonely life /.../. 

Kolm raamatut teismeliste peaosalistega

Ei tea, kas see näitab, et ma ei ole ikka veel suureks kasvanud, aga mulle lähevad noorsooromaanid (YA - young adult) millegipärast väga hästi peale. Selle asemel, et oma must read lugemislistiga edusamme teha, sattusin hoopis lugema YA raamatuid.

Veronica Roth'i "Divergent" oli mulle ennegi silma jäänud, aga kõiges selles düstoopiaromaanide hulluses olen ma neist teadlikult eemale hoidnud. Võib-olla just sellepärast, et ma ei ole seda Nälja-seeriat lugenud, mulle just "Divergent" meeldis. Eesti keeles on välja antud nimega "Lahkulööja". Filmi ma pole näinud, nii et nüüd, kus raamat loetud, võiks ka selle tüki ära teha. Ideaalis on ikka parem lugeda enne raamat läbi ja siis minna filmi vaatama. Raamatu kujutaud ühiskonnas on viis kildkonda: Abnegnation (isetud), Candor (ausad/tõerääkijad), Erudite (intellektuaalid), Amity (rahuarmastajad/sõbralikud), Dauntless (kartmatud/vaprad). 16-aastaseks saades tuleb valida nendest üks, millele oma elu pühendada. Raamatu peategelane on 16-aastane Beatrice/Tris, kes valis viiest fraktsioonist (kildkonnast) Kartmatud ning peab läbima mitmeid katsed, et Kartmatute fraktsiooni saada vastu võetuks. Ta avastab, et Kartmatud on eemaldunud oma algsetest põhimõtetest ning neid treenitakse halastamatuteks. Tegelased Tris ja Four läksid hinge, nii et võiks ka teist korda veel lugeda.

"I feel like I am looking at two different kinds of Dauntless - the honorable kind, and the ruthless kind."

"I believe in ordinary acts of bravery, in the courage that drives one person to stand up for another. It is a beautiful thought."

"Despite the depravity I see in Dauntless, though, I could not leave it. It isn't only because the thought of living factionless, in complete isolation, sounds like a fate worse than death. It is because, in the brief moments that I have loved it here, I saw a faction worth saving. Maybe we can become brave and honorable again."

Vähemtuntud YA raamatuna sattusin lugema Megan Shepherdi raamatut "Madman's Daughter". Raamat on inspireeritud H.G. Wells'i gooti põnevikust "The Island of Dr. Moreau", mida ma pole lugenud. Shepherdi raamatu peategelane on Juliet, kes peab eluga omal jõul hakkama saama, sest ema on surnud ja isa kadus jäljetult peale süüdistusi, mille kohaselt ta viis läbi ebainimlikke ja julmi katseid. Juliet avastab, et ta isa on elus ja jätkab oma tööd kuskil isoleeritud saarel, ning võtab ette reisi sinna saarele. See, mis ta seal saarel avastab, on üsna õõvastav. Seda raamatut klassifitseeritakse ka õudukaks. Eks ta selline süngepoolne raamat ole küll. Aga eks seda oli ka "Divergent", sest julmust on mõlemas raamatus omajagu. Veidi häiriv raamat, aga kui lugema hakkasin, siis pidin lõpuni lugema. Ikkagi intrigeeriv lugu. Samas on see jällegi üks paljudest, mida loetakse vaid üks kord.

"What's hunting me?" I asked cautiously.
"The monster," he said, lips curled diabolically. 

Kolmas raamat, John Greeni "The Fault in Our Stars" ehk eesti keeles välja antud "Süü on tähtedel", sattus mu Kindle'sse kuidagi märkamatult. Ma teadsin, et sellest on juba vändatud film, ning olles telekast selle treilerit näinud, olin ka teadlik, et keegi seal on igatahes haige ja suremas ning arvatavasti ei lõpe raamat hästi, kui keegi suremas on. Ja ma ei olnud kindel, kas ma soovin sellist meeleheidet täis raamatut lugeda. Aga kuna see raamat on mitmes bestsellerite topis silma hakanud, siis ma ei suutnud ka lõpuks enam kiusatusele vastu panna.

Raamat on 16-aastasest vähki põdevast Hazelist, kes tutvub tugigrupis noormehega, kellest raamatu vältel saab tema true love. Raamatus on haigust, valu, surma, kurbust, nagu ka huumorit, elurõõmu, armastust ning.. lihtsalt paratamatust. Emotsionaalne raamat, mis ei jäta lugejat puudutamata. Kõige rohkem avaldasid mulle muljet küll nende noorte teravmeelsed arutelud ning huumorimeel. All toodud dialoog on minu arust aga lihtsalt armas.

"Not your fault, Hazel Grace. We're all just side effects, right?"
"Barnacles on the container ship of consciousness," I said, quoting AIA.
"Okay, " he said. "I gotta go to sleep. It's almost one."
"Okay," I said.
"Okay," he said.
I giggled and said, "Okay". And then the line was quiet but not dead. I almost felt like he was there in my room with me, but in a way it was better, like I was not in my room and he was not in his, but instead we were together in some invisible and tenuous third space that could only be visited on the phone.
"Okay," he said after forever. "Maybe okay will be our always."
"Okay,", I said.
It was Augustus who finally hung up.