Pildipostitus B&W

Mu kõige igapäevasem marsruut Berkeley's kätkeb ka teatud hoiatusi.
Stop eating animals.
(So totally Berkeley... :))

Jõudsin Oaklandi ca 15 min varem, seega jalutasin tööle väikese ringiga.
Taamal paistab 1914. a. valminud Oakland City Hall'i kellatorn.
Oaklandiga on üldse selline kummaline lugu, et ma käin seal peaaegu
alati ainult tööga seoses ning sinna ka enamasti sama marsruuti pidi,
seega kuigi ma olen ehk Oaklandis rohkem ringi liikunud kui mõni teine minu tuttav,
siis Oaklandi avastanud olen ikkagi vähem kui Berkeley't.
Samas on Oaklandi turvalisus linnaosati kohe väga erinev, nii et ma tean,
et suurem osa Oaklandi ongi parem jätta avastamata.

Ei saanud sellest seinamaalingust aru. A burden?
Avastasin oma lühikesel ringil mitmeid mural'eid, kuid kuna kõiki
ei jõudnud pildistada (ei olnud aega üle tee minna, et paremat pilti saada,
ei saanud tööle hilinemisega riskida), siis nendest postitus millalgi hiljem.

"Insurgent" ja lühijutud ("Divergent" triloogia)

Veronica Rothi raamatul "Divergent" on kaks järge: "Insurgent" ja "Allegiant". Samuti on autor avaldanud mitmeid lühijutte, mis on näitavad teatud sündmusi Tobiase/Four'i silme läbi. Huvitaval kombel peavad paljud kolmandat osa läbikukkumiseks ning pole sealse süžee ega lõpuga rahul. Üks lugeja soovitas nendel, kellele Beatrice ja Tobias tegelastena esimeses kahes osas meeldisid, kolmas osa üldse lugemata jätta. Peale nende arvustuste lugemist mõtlesin tõepoolest jätta kolmas osa lugemata, aga peale teise osa lugemist on loomulik tahta järge, sest selle lõpp ei ole ju veel lõpp. Nii et ma ikkagi panin end raamatukogus ka kolmanda raamatu järjekorda. Jääb vaid loota, et peale selle lugemist ei jää suhu haput maiku, nagu paljud ennustavad. Teine raamat oli ka juba veidi "hapum" kui esimene. Kaldun arvama, et esimene on neist vast ikkagi kõige armastatum.

"Insurgent" on eesti keeles välja antud kui "Mässaja". Lugu jätkub sealt, kus esimene raamat lõppes. Raamat on süngem kui esimene ning kuidagi rõhuvam. Väga palju tiirleb Tris'i süütunde ümber ja päris tavaline on iga natukese aja tagant lugeda, et Tris võitleb jälle pisaratega või klombiga kurgus. Üldse, peategelane on väga off balance selles raamatus. Kuigi ma saan aru, et lein ja süütunne on selles olukorras normaalsed emotsioonid, siis vahepeal tunduvad need kuidagi.. too much.

""Thank you for your honesty," they whisper.
I don't join in.
I am the only thing that kept him in the faction he wanted to leave. I am not worth that.
Maybe he deserves to know."

"I open my eyes, and stare at the pieces of chair I can faintly see on the pavement below. For the first time I feel like I understand Al. I am tired of being Tris. I have done bad things. I can't take them back, and they are part of who I am. Most of the time, they seem like the only thing I am."

"Four" on triloogia 1. raamatuga "Divergent" seotud lühijuttude kogumik. Nendeks juttudeks on "The Transfer", "The Initiate", "The Son", "The Traitor". Kogumiku lõppu on autor lisanud ka "eksklusiivsed stseenid" ehk siis lühidalt kajastanud kolme "Divergent" osas läbi Tris'i silmade antud stseeni läbi Four'i silmade.
Kuna mulle see tegelane meeldib, arvatavasti isegi rohkem kui Tris (Four tundub oluliselt tasakaalukam ja täiskasvanum ning Trisi identiteedikriis käib vahepeal närvidele), siis need lühijutud olid mulle nagu kirss tordil.

"I put my hand on the wall near her face and lean into it, thinking of the tattoos forming a line on my back. It wasn't getting the tattoos that made me a faction traitor. It was what they meant to me - an escape from the narrow thinking of any one faction, the thinking that slices away at all the different parts of me, paring me down to just one version of myself."

"I have a theory that selflessness and bravery aren't all that different." 

Korilus aias

Kevadel avastasin sidrunipuu (tegelikult naabrite aias, aga mingi osa on meie aeda laienenud), millalgi hiljuti avastasin hurmaapuu (enne ei olnud seal äratuntavaid vilju) ning täna granaatõunapuu. Arvasin, et on ploomipuu - midagi punast paistis aknast -, ja läksin täna täpsemalt uurima. Kuna elame 4-korterilises elamus, siis ma pole ka aru saanud, kas siin tagaaias olevad puud kuuluvad kellelegi või on need ühiskasutatavad. Kui keegi ei kobise, siis eeldan, et on ühiskasutatavad, kuigi aias on veel mitmeid taimepotte, kelle omanikeks ma arvaks ehk alumised naabrid, endised (või praegused?) lillelapsed/hipid, kes on täielikud... kolakogujad/ hoarders. Kui omanik käis siin mingit remondiasja korraldamas, siis ta palus alumistel oma tänavapoolne ukseesine puhtaks teha, aga nüüd on sinna jälle mingid kastid tekkinud. Ma ei tea, mis komme see on, ukse taha kola tõsta - tuppa ei mahu enam ära? 

Matk Sibley vulkaanilisel kaitsealal

Kuigi täna oli ja ikka veel on väga kuum ilm (praegu, kell 18 sooja 32 kraadi), võtsime kohe hommikul ette väikese väljasõidu. Sõitsime Berkeley läheda asuvat Sibley kaitseala avastama. Sibley piirkondlik kaitseala kuulub East Bay piirkondlike parkide koosseisu. Sibley kaitseala on vulkaaniline, st seal asub nn kustunud vulkaan. Seal asub ka East Bay kõrgem tipp Round Top (537 m, mitte just nii muljetavaldav kui Yosemite Glacier Point'i 2199 m). Selline üsna väike ala, aga rahvast oli palju. Kuna seal ei pea koer rihma otsas olema, siis oli park koeraomanike täis. Selline negatiivne asjaolu siis. Mitte et nad oleks väga seganud, aga ega see meeldiv ka pole, kui sul kaks suurt laikat sabas jõlguvad. Tegime pargis 4-miilise ringi, täpset aega ei vaadanud, aga läks max 2 tundi.

Vähemalt midagi sügiselist.

Kui metsa varjust välja saime, siis oli rada lai ning enamasti kerge.

Kahjuks edasi ei saa, eramaa.
Kuigi sealt oleks olnud parem vaade Mt. Diablo suunas.

Round Top vulkaani sisemus, mis on kunagi kaevandamistega paljastatud.

Pargis oli ka paar pühendusega pinki.
Mulle väga meeldib, kui matkal mõne ilusa vaatega kohas pink on,
seal on hea korra jalga puhata, end kosutada ning vaikust nautida.
Siin satub päris tihti pinkidele, mis on pühendusega.
Ilus viis kallist inimest mälestada.

Kolm raamatut teismeliste peaosalistega

Ei tea, kas see näitab, et ma ei ole ikka veel suureks kasvanud, aga mulle lähevad noorsooromaanid (YA - young adult) millegipärast väga hästi peale. Selle asemel, et oma must read lugemislistiga edusamme teha, sattusin hoopis lugema YA raamatuid.

Veronica Roth'i "Divergent" oli mulle ennegi silma jäänud, aga kõiges selles düstoopiaromaanide hulluses olen ma neist teadlikult eemale hoidnud. Võib-olla just sellepärast, et ma ei ole seda Nälja-seeriat lugenud, mulle just "Divergent" meeldis. Eesti keeles on välja antud nimega "Lahkulööja". Filmi ma pole näinud, nii et nüüd, kus raamat loetud, võiks ka selle tüki ära teha. Ideaalis on ikka parem lugeda enne raamat läbi ja siis minna filmi vaatama. Raamatu kujutaud ühiskonnas on viis kildkonda: Abnegnation (isetud), Candor (ausad/tõerääkijad), Erudite (intellektuaalid), Amity (rahuarmastajad/sõbralikud), Dauntless (kartmatud/vaprad). 16-aastaseks saades tuleb valida nendest üks, millele oma elu pühendada. Raamatu peategelane on 16-aastane Beatrice/Tris, kes valis viiest fraktsioonist (kildkonnast) Kartmatud ning peab läbima mitmeid katsed, et Kartmatute fraktsiooni saada vastu võetuks. Ta avastab, et Kartmatud on eemaldunud oma algsetest põhimõtetest ning neid treenitakse halastamatuteks. Tegelased Tris ja Four läksid hinge, nii et võiks ka teist korda veel lugeda.

"I feel like I am looking at two different kinds of Dauntless - the honorable kind, and the ruthless kind."

"I believe in ordinary acts of bravery, in the courage that drives one person to stand up for another. It is a beautiful thought."

"Despite the depravity I see in Dauntless, though, I could not leave it. It isn't only because the thought of living factionless, in complete isolation, sounds like a fate worse than death. It is because, in the brief moments that I have loved it here, I saw a faction worth saving. Maybe we can become brave and honorable again."

Vähemtuntud YA raamatuna sattusin lugema Megan Shepherdi raamatut "Madman's Daughter". Raamat on inspireeritud H.G. Wells'i gooti põnevikust "The Island of Dr. Moreau", mida ma pole lugenud. Shepherdi raamatu peategelane on Juliet, kes peab eluga omal jõul hakkama saama, sest ema on surnud ja isa kadus jäljetult peale süüdistusi, mille kohaselt ta viis läbi ebainimlikke ja julmi katseid. Juliet avastab, et ta isa on elus ja jätkab oma tööd kuskil isoleeritud saarel, ning võtab ette reisi sinna saarele. See, mis ta seal saarel avastab, on üsna õõvastav. Seda raamatut klassifitseeritakse ka õudukaks. Eks ta selline süngepoolne raamat ole küll. Aga eks seda oli ka "Divergent", sest julmust on mõlemas raamatus omajagu. Veidi häiriv raamat, aga kui lugema hakkasin, siis pidin lõpuni lugema. Ikkagi intrigeeriv lugu. Samas on see jällegi üks paljudest, mida loetakse vaid üks kord.

"What's hunting me?" I asked cautiously.
"The monster," he said, lips curled diabolically. 

Kolmas raamat, John Greeni "The Fault in Our Stars" ehk eesti keeles välja antud "Süü on tähtedel", sattus mu Kindle'sse kuidagi märkamatult. Ma teadsin, et sellest on juba vändatud film, ning olles telekast selle treilerit näinud, olin ka teadlik, et keegi seal on igatahes haige ja suremas ning arvatavasti ei lõpe raamat hästi, kui keegi suremas on. Ja ma ei olnud kindel, kas ma soovin sellist meeleheidet täis raamatut lugeda. Aga kuna see raamat on mitmes bestsellerite topis silma hakanud, siis ma ei suutnud ka lõpuks enam kiusatusele vastu panna.

Raamat on 16-aastasest vähki põdevast Hazelist, kes tutvub tugigrupis noormehega, kellest raamatu vältel saab tema true love. Raamatus on haigust, valu, surma, kurbust, nagu ka huumorit, elurõõmu, armastust ning.. lihtsalt paratamatust. Emotsionaalne raamat, mis ei jäta lugejat puudutamata. Kõige rohkem avaldasid mulle muljet küll nende noorte teravmeelsed arutelud ning huumorimeel. All toodud dialoog on minu arust aga lihtsalt armas.

"Not your fault, Hazel Grace. We're all just side effects, right?"
"Barnacles on the container ship of consciousness," I said, quoting AIA.
"Okay, " he said. "I gotta go to sleep. It's almost one."
"Okay," I said.
"Okay," he said.
I giggled and said, "Okay". And then the line was quiet but not dead. I almost felt like he was there in my room with me, but in a way it was better, like I was not in my room and he was not in his, but instead we were together in some invisible and tenuous third space that could only be visited on the phone.
"Okay," he said after forever. "Maybe okay will be our always."
"Okay,", I said.
It was Augustus who finally hung up.

San Francisco's Little Italy

Kui sul on soovi San Francisco kohta rohkem teada saada, kui ainult silmaga näha, siis üks võimalus on võtta osa linnaekskursioonist. San Francisco City Guides pakub tasuta ekskursioone erinevates SF piirkondades. Giidideks on vabatahtlikud, kes ekskursiooni lõpus lasevad kollase ümbriku grupi seas ringlema, nii et igaüks saab sellele non-profit'ile teha annetuse vastavalt enda rahakotile või soovile. Kui su ressursid on piiratud, siis on see üks võimalus taskukohaselt giidiga linna avastada. Ainult et tuleb arvestada, et giidiga võtab see arvatavalt kauem aega kui iseseisvalt ja räägitakse muidugi inglise keeles. 

Mina kasutasin giidiga ekskursiooni, et San Francisco North Beach piirkonnaga ehk kohalike keeli Little Italy'iga lähemalt tutvuda. See on aktiivse päevase ning öise eluga piirkond, kus Itaalia immigrantide pärandina pakuvad enamus söögikohti ja restorane Itaalia kööki. Allpool siis ekskursiooni paremad palad.

Columbus at Broadway Ave (Columbuse ja Broadway avenüü nurgal)

Maja ehib seinamaaling "Jazz mural" (autor Bill Weber).
See mural kujutab piirkonna ajalugu ning sellel on figureerivad
mitmed kuulsad jazzimuusikud ning SF poliitikud.
Maja ees õhus olevad raamatud on omaette avalik kunstiteos -
installatsioon "Language of the Birds". Pidi olema öösel ka valgustatud.

"Jazz mural" - maja teine sein

Jack Kerouac Alley 

Jack Kerouac Alley ühendab Hiinalinna (Chinatown) ja Väikest Itaaliat (Litte Italy).
See on nimetatud Ameerika kirjaniku (Kerouac) järgi, kes olevat tihti selle allee ääres
olevas pubis istunud. Alleel ei tasu ainult seini ehtivaid muraleid vaadata,
vaid ka jalge ette, kuna sa võid parajasti astuda üle
Jack Kerouac'i või teiste poeetide sõnade.

"The Bridge" mural by Robert Minervini.

Vida y sueños de la cañada Perla (Life and Dreams of the Perla River Valley).
Tegu on ühes Mehhiko džunglikülas asunud originaali taasesitusega
(originaali autor oli Mehhiko kunstnik Sergio Valdéz Rubalcaba).
Maaling kujutab Tzetali maiade (pärismaalaste) autonoomsust ja
originaal oli maalitud Zapatista National Liberation Army hoone seinale.
See organisatsioon võitles 90ndatel pärismaalaste õiguste, hariduse ja heaolu eest.
Originaal hävitati 1998. a. Mehhiko sõjaväe poolt.
Tänu inimõiguste aktivistidele on hävitatud murali koopia
maalitud mitmete maailma linnade seintele -
see peaks olema leitav ka Barcelonas, Madriidis, Firenzes ja Oaklandis.

Kuulsa ajalooga ja sanfranciscolaste lemmikbaar Vesuvio,
mis tihti figureerib ka USA parimate baaride nimistus.

Muud kohad

Molinari Delicatessen - ehtne kohalike poolt armastatud Itaalia salaami kohake.
Kohalikud näeb ära selle järgi, et nemad juba teavad, et kõigepealt
tuleb minna ja saialetist endale sai valida ning siis sai pihus minna
vorstileti juurde, kus siis sulle valitud võileib meisterdatakse.

Mario's Bohemian Cigar Store Cafe.
Basil pesto, mozzarella, tomato panini - yum-yum-yum!!

Caffe Trieste - vanakooli kohvipood.

Taamal kõrgub Coit tower, kuhu minek on mul ikka veel alles to do listis.
 Coit tower peidab endas muraleid, mis on maalitud 30ndatel,

Üks võimalus linnast veidi kõrgemalt ülevaadet saada on parkimismaja
katuselt. Kuna see on avalik hoone, siis ei vaata keegi ka viltu,
kui liftiga ülemisele korrusele ehk lahtisele katusele sõidad.
Taamal kõrgub üks SF ikoonilisi hooneid - püramiidhoone.
Alati, kui mingis filmis seda hoonet linna siluettis märkan,
siis tean, et tegu on San Franciscoga.
Ja filmides või sarjades kohtade ära tundmine on oi, kui magus.

Yosemite rahvuspark - 2. päev: matk

Glacier Pointist on võimalik ühe päeva raames matkata tagasi orgu kas mööda 4-miili rada (Four Mile Trail) või mööda Panorama rada. 4-miili rada on järsk rada, mis pigem on 5 miili kui neli (4,8 mi = 7,4 km). Panorama rada on pikem, kokku 8,5 miili ehk umbes 14 km. Panorama rada jookseb välja Nevada koseni ning seal ühineb Mist rajaga, mis jookseb orgu välja. Kuna orus sõidab tasuta shuttle buss, siis transport matka lõpp-punktist parklasse auto juurde oli ilusti olemas. 

Glacier Point trailhead.
Kõigepealt jääb tee peale Illilouette kosk, siis Nevada kosk
ja siis jõuame tagasi orgu. 

Pildi kõrgeim tipp on Half Dome ning tema paremal pool olevad
väiksemad kaaslased on Mt. Broderick ja Liberty Cap.

Rada langeb mööda Illilouette seljakut.

Panorama rada ei ole oma nime saanud niisama. 

Seni oli rada meile kerge. Langus polnud nii järsk, et jalgadele hakkaks, ning, kuigi päike oli kuum, siis kompenseeris seda seljaku nõlval puhuv tuul. See kosutav jahedapoolne tuul aitas mul veevaru säästa ning hea oli, sest hiljem oli seda hoopis rohkem vaja.

Rada on kohati väga kivine, nii et päris palju tuleb jalge ette vaadata.
Seega sai rada tihti rohkem tähelepanu kui vaated.

Enne Illilouette oja ületust oli näha ka Illilouette koske, mitte küll kõige paremini, sest kosk on jällegi üsna kuiv. Kevadel peale lumesula on Yosemite kosed oluliselt võimsamad ning seetõttu on parim aeg külastada parki kevadel või varasuvel. Kui kosed oleks oma täisilus, siis oleks neid näha ka Glacier Point'ist. Praegu on nad oma väikese veevooluga lihtsalt nähtamatud. Väidetavalt pakub Panorama rada parima ligipääsu/vaate sellele kosele.

Härra tegi ääre peal ka pilti, mina nii lähedale oma jalga muidugi ei tõstnud ning puhkasin varjus kivi peal jalga ning kosutasin end veega.

Illilouette kosk. Langus 110 m.

Veidi peale Illilouette kose juures peatumist jõudsime Illilouette oja ületuskohani. Oja ise on päris kuiv. Kui ma internetist teiste pilte vaatasin, siis paistis seal pigem vahutav jõgi. Oja ääres on võimalik jalgu puhata ning vees leotada. Seal oli ka just üks paar, kes parajasti sellega tegeles.

Ei, ei pea jalga märjaks tegema, et oja ületada. Selleks on sild.

Selle ületusega olime, kui raja alguses olnud silti uskuda, 1,5 miili (2,4 km) rajast läbinud, aga 7 miili  (ca 11 km) oli veel ees. Kuna oja ületamiseks pidime laskuma väiksesse kanjonisse, siis kanjonist pääsemiseks pidime muidugi hakkama teisel pool jällegi üles ronima. Rada muutus ka nõudlikumaks ning vaheldusrikkamaks. Sellega mõtlen seda, et rada ei olnud enam ühte nägu, vahel jooksis mööda graniiti, vahel mööda mulda, vahel mööda kivisid. Vahel oli ka segane, kust see rada nüüd jookseb. Sellise raja peal saab aru, kui olulised on tegelikult matkasaapad. Mina olen saanud seni hakkama "matkatossudega".

Rada...

... ja rada.

Puhkehetk. Kes sõi, kes jõi.

Pool teed käidud, pool teed ees.
Ma tõesti arvasin, et oleme juba rohkem kui pool teed käinud.
Nevada koseni on veel 1,1 miili (1,8 km) jäänud.

Liberty Cap. Kui nüüd postituse kolmanda pildiga võrrelda,
siis on näha, kui kaugele me juba oleme jõudnud.
Ei peaks olema enam kaugel Nevada kosest.
Liberty Cap'i tagant on näha ka jupikest Half Dome'i.

Ja jõudsimegi siis nimetatud ühe miili pärast Merced jõe ületuskohani. Seal samas langeb Nevada kosk. Merced jõgi langeb kahes kohas, moodustades kaks koske - Vernal ja Nevada kosed. Nii et jõudsime niiöelda Nevada kose ülemisse otsa (top of the Nevada fall). Kui muidu rajal olime ka kohanud mitmeid inimesi, aga ei saanud öelda, et rada oleks olnud ülerahvastatud, vaid lihtsalt möödusid samadest inimestest aeg-ajalt ja nemad jälle möödusid meist, kui meie puhkepausi tegime, siis kose juures oli oluliselt rohkem rahvast. Mitte küll murdu, aga ikka iga nuka peal. Seal oli neid, kes ujusid, neid, kes kuskil väga ääre peal poseerisid (brr.. jube oli vaadata), neid, kes oma jalgu vees leotasid, ja neid, kes lihtsalt söögipausi tegid.

Päris ääre peale sai minna. Mägi langeb sirgjoones.
Mäe ääres oli piire ees, aga ma ei tahtnud sinna lähedale minna ega alla vaadata,
Oli näha, et pind lõpeb nagu noaga lõigatult, seega ma hoidsin eemale.
Selle pildi tegemine oli ka juba üsna lähedal minu võimete piirile, kui
kõrgusekartust arvesse võtta.

Nevada kosk vaadatud, jätkasime oma matka. Varsti jõudsime sildini, mille järgi oli oruni veel 2,5 miili (4 km) jäänud. Sildi juures oli ka soovitus tagasi pöörduda ning laskuda pigem John Muir kui Mist rada mööda, kuna John Muiri rada ei ole nii järsk ja rahvastatud ning seega ka mitte nii ohtlik. John Muiri rada muidugi oleks selle võrra ka pikem. Seega, kuna meil ei olnud soovi tagasi käia mingi osa maast ning see soovitus oli piisavalt üldine, et meid mitte mõjutada, siis jätkasime ikkagi valitud rajal. Varsti kogesime, et hoiatus oli täitsa asja eest. Rada oli päris kohutav. Väga järsk langus ja täiesti kivine. Nagu oleks mäest ports kive rajale varisenud ja nüüd on vaja sellest kivipahnast kuidagi üle ronida. Ja nii päris pikalt. Iga nuka taga sai mõeldud, kas nüüd on kõik ja tuleb normaalne rada, ja siis sai jälle ohatud, et ei veel.

Mägi oli küll seda nägu, et sealt võib midagi pähe kukkuda.
Seega ei peaks ka raja olukord eriti imestama panema.

Rada rajaks, aga varsti jõudsime sellisesse punkti, kus saime Nevada koske altpoolt imetleda. Ainult see üks puu tuleks maha võtta... Ja rada jätkus samas vaimus. Kui sa oled kinnine ja omaette hoidev eestlane, siis hoiatuseks sulle, et siin on viisakas vastutulevaid matkajaid teretada. Kui siis keegi sind teretab "Hello, there!", siis palun ole viisakas ja ütle "Hello!" vastu. Ma näen oma mehe pealt, kuidas talle üldse ei meedi võõrastega ei matkarajal, poes ega tänaval suhelda, ja kuna ma tihti ei kuule, kas ta nüüd pobises ka midagi vastu või ei, siis ma olen alati veidi kartlik, et ta jätab meist ebaviisaka mulje. Mulle selline viisakuste vahetamine aga just meeldib. See loob mõnusalt sõbraliku õhustiku. Noorema generatsiooni ameeriklaste puhul on see komme vist hakanud veidi hääbuma küll, sest nemad päris tihti sammuvad lihtsalt mööda. Ma ikka vahel teretan neid omaalgatuslikult, aga teinekord jätan ka selle tegemata.

Mõista, mõista, kust läheb rada.

Vastus: ikka üle kivide.

Nevada kosk. Kahjuks ainult kaks väikest niret..

Lõpuks sai see ristiretk läbi ning jõudsime järgmise Merced jõe ületuskohani. Rada lookleb algul edasi Merced jõe vasakul kaldal, siis tuleb järgmine ületuskoht ning viimane osa rajast kulgeb paremal kaldal. Kuigi praegune aeg on väga kuiv, on Merced jões ikkagi veel vett voolamas.

Jõgi moodustab vahepeal kaks "basseini", üks neist Silver Apron,
teine Emerald Pool. Ma eeldan, et see on Emerald Pool, sest
üsna kohe jõudsime Vernal kose ülemisse otsa.

Üsna kohe peale jõe ületamist näitas teeviit, et Vernal koseni on 0,2 miili maad, mis tegelikkuses tähendas, et tuleb natukene veel laskuda (hoia parempoolsele rajale; rada lahkneb kaheks) ja oled Vernal kose ülemises osas. See on väga suur avatud ala, kus on võimalik mõnus puhke- või lõunapaus pidada näiteks. Vernal kose juures on aga juba päris palju rahvast. Orust Vernal koseni ei ole eriti pikk ega raske matk ning see kosk pakub kevadel täiesti vapustavat vaatepilti (alumise nire kõrval kujuta ette täies laiuses valget vahutavat koske). Kose ülemisse otsa on orust 1,5 miili (2,4 km) ning kose alumisse otsa veelgi vähem. Seega on see populaarne ja must see paljudele Yosemite Valley külastajatele ning seega on seal rajal ka palju rahvast. 

Vernal kose juurest alla viivad trepid ning, nagu raja nimi Mist trail vihjab, võib teatud aastaaegadel oodata, et õhk on veepiisakesi täis. Kuna trepid on kosele väga lähedal, siis rohkema vee korral pritsib kosk sind rajal märjaks ning rada ise võib olla libe. Praeguse kuivaga oli rada muidugi ka kuiv.

Mh.. kellegi pea ka minu pildil. No mis parata.
Vernal kose üleval.

Merced jõgi. .. või siis eeldatav jõgi.

Selleks ajaks, kui me Vernal kose ülevalt mööda treppe laskuma hakkasime, oli taevas pilve tõmmanud ning taamal paistsid tumedamad pilved. Ehk siis kohe oli oodata äikesetormi. Juba langesid üksikud vihmapiisad mürina saatel. Kuna meil ei olnud soovi äikesega metsas matkata, siis panime oma viimased energiavarud mängu ning läbisime viimase osa nii kiiresti, kui jalad lubasid. Kahjuks oli rada oruni välja enamasti allamäge, mis tähendas, et pidime kasutama lihaseid, mis olid juba eelnevalt rohkem väsinud. Matka jooksul olime rohkem käinud allamäge kui ülesmäge. Ja kahjuks ei olnud me muidugi ainukesed, kellel järsku orgu tagasi minekuga kiire hakkas. Neid inimesi oli järsku väga palju ning rada oli täiesti umbes, terve tee tuli ühes karjaga liikuda. Aga lõpuks jõudsime tagasi orgu ning sõitsime tasuta bussiga parklasse auto juurde. Buss oli inimesi paksult täis, nii et pidin isegi kui kõige viimane bussi pealt maha jääma. Jäin uste vahele ning punnitasin end jõuga sisse.

Auto juurde jõudes kõigepealt puhkasime natuke jalga ning siis sõitsime tagasi laagrisse. Laagris tervitas meid samuti muutunud ilm ning tükk aega lõdisesin piknikulaua ääres, kuna tuul oli nii jahe. Kõige esimene asi oli muidugi rohkem riideid selga panna. See lõpuks aitas ka sooja saada. Ja muidugi õhtusöök. Õhtusöök söödud, otsustasime oma asjad kokku pakkida ning kodu poole sõita. Hakkasime sõitma kell 19.00, kui päike parajasti loojus, ning jõudsime koju 23.00 öösel. Oma voodis magatud öö oli ikka nii hea.

Matk kokku võttis meil ca 5 tundi (alustasime Glacier Point'is 12:10 ja lõpetasime ca 17:15). Kokku läbisime vähemalt 8,5 miili (mõned on mõõtnud matka pikkuseks 8,8 mi, mitte sildil näidatud 8,5) ehk umbes 14 km. Matkasime 20. septembril. Kindlasti üks parimaid matku, mida ette oleme võtnud. Ja kui mina sain hakkama, siis saad sina ka!

Järgmine hommik algas muidugi suure šokiga, et fotokas ei olnud ühtegi pilti eelmisest kahest päevast. Mingi fotoka mälukaardi viga? Igatahes pidin ostma piltide taastamise programmi (litsents maksis $39) ning õnneks sain selle abiga oma pildid mälukaardilt kätte. Lõpp hea, kõik hea.