Yosemite rahvuspark - 2. päev: matk

Glacier Pointist on võimalik ühe päeva raames matkata tagasi orgu kas mööda 4-miili rada (Four Mile Trail) või mööda Panorama rada. 4-miili rada on järsk rada, mis pigem on 5 miili kui neli (4,8 mi = 7,4 km). Panorama rada on pikem, kokku 8,5 miili ehk umbes 14 km. Panorama rada jookseb välja Nevada koseni ning seal ühineb Mist rajaga, mis jookseb orgu välja. Kuna orus sõidab tasuta shuttle buss, siis transport matka lõpp-punktist parklasse auto juurde oli ilusti olemas. 

Glacier Point trailhead.
Kõigepealt jääb tee peale Illilouette kosk, siis Nevada kosk
ja siis jõuame tagasi orgu. 

Pildi kõrgeim tipp on Half Dome ning tema paremal pool olevad
väiksemad kaaslased on Mt. Broderick ja Liberty Cap.

Rada langeb mööda Illilouette seljakut.

Panorama rada ei ole oma nime saanud niisama. 

Seni oli rada meile kerge. Langus polnud nii järsk, et jalgadele hakkaks, ning, kuigi päike oli kuum, siis kompenseeris seda seljaku nõlval puhuv tuul. See kosutav jahedapoolne tuul aitas mul veevaru säästa ning hea oli, sest hiljem oli seda hoopis rohkem vaja.

Rada on kohati väga kivine, nii et päris palju tuleb jalge ette vaadata.
Seega sai rada tihti rohkem tähelepanu kui vaated.

Enne Illilouette oja ületust oli näha ka Illilouette koske, mitte küll kõige paremini, sest kosk on jällegi üsna kuiv. Kevadel peale lumesula on Yosemite kosed oluliselt võimsamad ning seetõttu on parim aeg külastada parki kevadel või varasuvel. Kui kosed oleks oma täisilus, siis oleks neid näha ka Glacier Point'ist. Praegu on nad oma väikese veevooluga lihtsalt nähtamatud. Väidetavalt pakub Panorama rada parima ligipääsu/vaate sellele kosele.

Härra tegi ääre peal ka pilti, mina nii lähedale oma jalga muidugi ei tõstnud ning puhkasin varjus kivi peal jalga ning kosutasin end veega.

Illilouette kosk. Langus 110 m.

Veidi peale Illilouette kose juures peatumist jõudsime Illilouette oja ületuskohani. Oja ise on päris kuiv. Kui ma internetist teiste pilte vaatasin, siis paistis seal pigem vahutav jõgi. Oja ääres on võimalik jalgu puhata ning vees leotada. Seal oli ka just üks paar, kes parajasti sellega tegeles.

Ei, ei pea jalga märjaks tegema, et oja ületada. Selleks on sild.

Selle ületusega olime, kui raja alguses olnud silti uskuda, 1,5 miili (2,4 km) rajast läbinud, aga 7 miili  (ca 11 km) oli veel ees. Kuna oja ületamiseks pidime laskuma väiksesse kanjonisse, siis kanjonist pääsemiseks pidime muidugi hakkama teisel pool jällegi üles ronima. Rada muutus ka nõudlikumaks ning vaheldusrikkamaks. Sellega mõtlen seda, et rada ei olnud enam ühte nägu, vahel jooksis mööda graniiti, vahel mööda mulda, vahel mööda kivisid. Vahel oli ka segane, kust see rada nüüd jookseb. Sellise raja peal saab aru, kui olulised on tegelikult matkasaapad. Mina olen saanud seni hakkama "matkatossudega".

Rada...

... ja rada.

Puhkehetk. Kes sõi, kes jõi.

Pool teed käidud, pool teed ees.
Ma tõesti arvasin, et oleme juba rohkem kui pool teed käinud.
Nevada koseni on veel 1,1 miili (1,8 km) jäänud.

Liberty Cap. Kui nüüd postituse kolmanda pildiga võrrelda,
siis on näha, kui kaugele me juba oleme jõudnud.
Ei peaks olema enam kaugel Nevada kosest.
Liberty Cap'i tagant on näha ka jupikest Half Dome'i.

Ja jõudsimegi siis nimetatud ühe miili pärast Merced jõe ületuskohani. Seal samas langeb Nevada kosk. Merced jõgi langeb kahes kohas, moodustades kaks koske - Vernal ja Nevada kosed. Nii et jõudsime niiöelda Nevada kose ülemisse otsa (top of the Nevada fall). Kui muidu rajal olime ka kohanud mitmeid inimesi, aga ei saanud öelda, et rada oleks olnud ülerahvastatud, vaid lihtsalt möödusid samadest inimestest aeg-ajalt ja nemad jälle möödusid meist, kui meie puhkepausi tegime, siis kose juures oli oluliselt rohkem rahvast. Mitte küll murdu, aga ikka iga nuka peal. Seal oli neid, kes ujusid, neid, kes kuskil väga ääre peal poseerisid (brr.. jube oli vaadata), neid, kes oma jalgu vees leotasid, ja neid, kes lihtsalt söögipausi tegid.

Päris ääre peale sai minna. Mägi langeb sirgjoones.
Mäe ääres oli piire ees, aga ma ei tahtnud sinna lähedale minna ega alla vaadata,
Oli näha, et pind lõpeb nagu noaga lõigatult, seega ma hoidsin eemale.
Selle pildi tegemine oli ka juba üsna lähedal minu võimete piirile, kui
kõrgusekartust arvesse võtta.

Nevada kosk vaadatud, jätkasime oma matka. Varsti jõudsime sildini, mille järgi oli oruni veel 2,5 miili (4 km) jäänud. Sildi juures oli ka soovitus tagasi pöörduda ning laskuda pigem John Muir kui Mist rada mööda, kuna John Muiri rada ei ole nii järsk ja rahvastatud ning seega ka mitte nii ohtlik. John Muiri rada muidugi oleks selle võrra ka pikem. Seega, kuna meil ei olnud soovi tagasi käia mingi osa maast ning see soovitus oli piisavalt üldine, et meid mitte mõjutada, siis jätkasime ikkagi valitud rajal. Varsti kogesime, et hoiatus oli täitsa asja eest. Rada oli päris kohutav. Väga järsk langus ja täiesti kivine. Nagu oleks mäest ports kive rajale varisenud ja nüüd on vaja sellest kivipahnast kuidagi üle ronida. Ja nii päris pikalt. Iga nuka taga sai mõeldud, kas nüüd on kõik ja tuleb normaalne rada, ja siis sai jälle ohatud, et ei veel.

Mägi oli küll seda nägu, et sealt võib midagi pähe kukkuda.
Seega ei peaks ka raja olukord eriti imestama panema.

Rada rajaks, aga varsti jõudsime sellisesse punkti, kus saime Nevada koske altpoolt imetleda. Ainult see üks puu tuleks maha võtta... Ja rada jätkus samas vaimus. Kui sa oled kinnine ja omaette hoidev eestlane, siis hoiatuseks sulle, et siin on viisakas vastutulevaid matkajaid teretada. Kui siis keegi sind teretab "Hello, there!", siis palun ole viisakas ja ütle "Hello!" vastu. Ma näen oma mehe pealt, kuidas talle üldse ei meedi võõrastega ei matkarajal, poes ega tänaval suhelda, ja kuna ma tihti ei kuule, kas ta nüüd pobises ka midagi vastu või ei, siis ma olen alati veidi kartlik, et ta jätab meist ebaviisaka mulje. Mulle selline viisakuste vahetamine aga just meeldib. See loob mõnusalt sõbraliku õhustiku. Noorema generatsiooni ameeriklaste puhul on see komme vist hakanud veidi hääbuma küll, sest nemad päris tihti sammuvad lihtsalt mööda. Ma ikka vahel teretan neid omaalgatuslikult, aga teinekord jätan ka selle tegemata.

Mõista, mõista, kust läheb rada.

Vastus: ikka üle kivide.

Nevada kosk. Kahjuks ainult kaks väikest niret..

Lõpuks sai see ristiretk läbi ning jõudsime järgmise Merced jõe ületuskohani. Rada lookleb algul edasi Merced jõe vasakul kaldal, siis tuleb järgmine ületuskoht ning viimane osa rajast kulgeb paremal kaldal. Kuigi praegune aeg on väga kuiv, on Merced jões ikkagi veel vett voolamas.

Jõgi moodustab vahepeal kaks "basseini", üks neist Silver Apron,
teine Emerald Pool. Ma eeldan, et see on Emerald Pool, sest
üsna kohe jõudsime Vernal kose ülemisse otsa.

Üsna kohe peale jõe ületamist näitas teeviit, et Vernal koseni on 0,2 miili maad, mis tegelikkuses tähendas, et tuleb natukene veel laskuda (hoia parempoolsele rajale; rada lahkneb kaheks) ja oled Vernal kose ülemises osas. See on väga suur avatud ala, kus on võimalik mõnus puhke- või lõunapaus pidada näiteks. Vernal kose juures on aga juba päris palju rahvast. Orust Vernal koseni ei ole eriti pikk ega raske matk ning see kosk pakub kevadel täiesti vapustavat vaatepilti (alumise nire kõrval kujuta ette täies laiuses valget vahutavat koske). Kose ülemisse otsa on orust 1,5 miili (2,4 km) ning kose alumisse otsa veelgi vähem. Seega on see populaarne ja must see paljudele Yosemite Valley külastajatele ning seega on seal rajal ka palju rahvast. 

Vernal kose juurest alla viivad trepid ning, nagu raja nimi Mist trail vihjab, võib teatud aastaaegadel oodata, et õhk on veepiisakesi täis. Kuna trepid on kosele väga lähedal, siis rohkema vee korral pritsib kosk sind rajal märjaks ning rada ise võib olla libe. Praeguse kuivaga oli rada muidugi ka kuiv.

Mh.. kellegi pea ka minu pildil. No mis parata.
Vernal kose üleval.

Merced jõgi. .. või siis eeldatav jõgi.

Selleks ajaks, kui me Vernal kose ülevalt mööda treppe laskuma hakkasime, oli taevas pilve tõmmanud ning taamal paistsid tumedamad pilved. Ehk siis kohe oli oodata äikesetormi. Juba langesid üksikud vihmapiisad mürina saatel. Kuna meil ei olnud soovi äikesega metsas matkata, siis panime oma viimased energiavarud mängu ning läbisime viimase osa nii kiiresti, kui jalad lubasid. Kahjuks oli rada oruni välja enamasti allamäge, mis tähendas, et pidime kasutama lihaseid, mis olid juba eelnevalt rohkem väsinud. Matka jooksul olime rohkem käinud allamäge kui ülesmäge. Ja kahjuks ei olnud me muidugi ainukesed, kellel järsku orgu tagasi minekuga kiire hakkas. Neid inimesi oli järsku väga palju ning rada oli täiesti umbes, terve tee tuli ühes karjaga liikuda. Aga lõpuks jõudsime tagasi orgu ning sõitsime tasuta bussiga parklasse auto juurde. Buss oli inimesi paksult täis, nii et pidin isegi kui kõige viimane bussi pealt maha jääma. Jäin uste vahele ning punnitasin end jõuga sisse.

Auto juurde jõudes kõigepealt puhkasime natuke jalga ning siis sõitsime tagasi laagrisse. Laagris tervitas meid samuti muutunud ilm ning tükk aega lõdisesin piknikulaua ääres, kuna tuul oli nii jahe. Kõige esimene asi oli muidugi rohkem riideid selga panna. See lõpuks aitas ka sooja saada. Ja muidugi õhtusöök. Õhtusöök söödud, otsustasime oma asjad kokku pakkida ning kodu poole sõita. Hakkasime sõitma kell 19.00, kui päike parajasti loojus, ning jõudsime koju 23.00 öösel. Oma voodis magatud öö oli ikka nii hea.

Matk kokku võttis meil ca 5 tundi (alustasime Glacier Point'is 12:10 ja lõpetasime ca 17:15). Kokku läbisime vähemalt 8,5 miili (mõned on mõõtnud matka pikkuseks 8,8 mi, mitte sildil näidatud 8,5) ehk umbes 14 km. Matkasime 20. septembril. Kindlasti üks parimaid matku, mida ette oleme võtnud. Ja kui mina sain hakkama, siis saad sina ka!

Järgmine hommik algas muidugi suure šokiga, et fotokas ei olnud ühtegi pilti eelmisest kahest päevast. Mingi fotoka mälukaardi viga? Igatahes pidin ostma piltide taastamise programmi (litsents maksis $39) ning õnneks sain selle abiga oma pildid mälukaardilt kätte. Lõpp hea, kõik hea.