Telegraph Avenue, Oakland

Tondiloss

"Porno Palace"

Downtown Oakland

Ma satun nädalas mitu korda Oaklandisse, aga ma ei ole seal ammu enam turisti pilguga ringi vaadanud ning enamasti käin juba tuntud rada mööda - tööle. Seekord siis võtsin kätte ning sõitsin koos oma "olulise teise poolega" (selline tore üldine väljend nagu Significant Other:) Oaklandi all-linna (downtown Oakland) ringi vaatama. 

Oakland on Berkeley naaberlinn, Bay Area's suuruselt kolmas. USA kirjanik G. Stein on andnud Oaklandile väljendi: "There is no there there". Stein elas Oaklandis 19. sajandi lõpus ning, naastes oma kunagisse kodukohta aastaid hiljem, leidis ta eest täiesti muutunud linna ja sellest ka see fraas - seda Oaklandi, mida tema teadis, ei olnud enam olemas. See fraas on võetud aga kasutusele, et viidata kohtadele, millel pole kultuuri või identiteeti, mida peetakse tühjadeks ja igavateks. Ja seda kasutatakse ka Oaklandi kohta, kuhu turistid naljalt jalga ei tõsta.

Downtown Oaklandis asuv City Center on pilvelõhkujatega äripiirkond, mis laupäeval oli üsna inimtühi. Paljud kohvikudki olid kinni - peamine klientuur valgekraed? Kõrval asuvas Hiinalinna piirkonnas oli küll rohkem saginat. Downtown Oaklandi alla käivas Uptown piirkonnas liikus samuti vähe rahvast ning mitmed hooned paistsid üldse tühjad olevat. Ma ei tea, Oakland on nagu pusle - üks hetk oled üles tuunitud moodsas piirkonnas, kvartal vasakule ja oled räämas ja veidi kahtlase maiguga piirkonnas. Jalutasime pärast mööda Telegraph Avenue'd tagasi Berkeley poole ning mingi hetk märkasin, et Oaklandi kahtlasest tänavast oli saanud Berkeley moodi (kuigi ametlikult Oakland) kodune, väikeste kohvikute-söögikohtade-butiikidega chill tänav, kus käid sõbrannaga puhkepäeval mõnusalt aega veetmas. Ehk siis - Berkeley pool on elu helgem? Who knows. Allpool pildiseeria.

19th Street BART station'ist mööda liikuvaid treppe maa peale tõustes
oli juba märgata midagi uut - seinale on ilmunud installatsioon.

Paramount Theatre on 1931. aastal valminud Art Deco stiilis teater/kino.
30ndatel nimetati seda kohta kui movie palace.
Kino-teatri fassaadil on kaks hiiglaslikku mosaiikpannood.

1928. a. valminud idamaade stiilis Fox Theater. Kuigi algselt oli kino nimeks
plaanitud The Bagdad, tulenevalt arhitektuurilisest stiilist, sai sildile hoopis
suurelt "Oakland" (Fox Oakland). Kino taasavati 2009. aastal restaureerituna,
olles eelnevalt umbes 50 aastat suletud, unarusse jäetud ning peaaegu ka lammutatud,
et teha ruumi parkimisplatsile. Ei tea, kui palju huvitava arhitektuuriga hooneid
on seal maha võetud, et parkimisplatse ja pilvelõhkujaid ehitada?

Üks osa "Water writes" mural'ist parkimisplatsil. Broadway @ 21st Street.
"Water writes" on seinamaalingute seeria, mis kujutab veega seotud kriitilisi teemasid.

Nurgake mural'ist "Rise & Grind" @ 2148 Broadway, Oakland.
“The greatest humanistic and historical task of the oppressed: to liberate themselves.” - Paulo Freire

Oakland City Hall @ Frank H. Ogawa plaza,
kunagi nimetatud City Hall pargiks, aga ma enam ei imesta, et mingi tähtsa mehe mälestuseks
on ümber nimetatud selliseks, mis ei taha meelde jääda. Vähemalt mitte mulle.
Ehitatud 1914. a. Beaux-Arts stiilis ja sarnaneb nelinurksele pulmatordile, sest sel on mitu kihti. :D
Kuna toonane linnapea abiellus samal aastal, kui ehitus algas, siis nimetati seda
ka kui "Mayor Mott's wedding cake".
Nn. teise kihi ülemises otsas peaks olema 36 vangikongi ja välisõu, mida enam ei kasutata.

Tribune Tower, kus asus kunagi ajalehe "Oakland Tribune" kontor.
Ehitis on inspireeritud Veneetsias asuvast Püha Markuse kellatornist.
Ja ma olen püüdnud leida infot selle kohta, miks selle ehitise aknad
katki on (maha jäetud?), aga ei midagi..

Kakskeelsed sildid. Oaklandi Chinatown ei ole niivõrd turismiatraktsioon kui SF Chinatown.
Kunagi oli Oaklandis ka Japantown, aga II maailmasõja ajal küüditati
Jaapani juurtega elanikud kinnipidamislaagritesse ja Japantownist pole suurt midagi järel.
Nii et, jah, toona juhtisid riiki rassism ja eelarvamused.

Jack London Square

Rannakvartal, mis on nimetatud Oaklandis kasvanud
ja elanud Ameerika kirjaniku J. Londoni järgi ("Ürgne kutse", "Valgekihv").

Cheemah (Mother of the Spirit-Fire) monument.
Monument on pühendatud ja pühitseb kultuurilist eripära, maailma ühtsust ja
emakesest Maast hoolimist. Tegu on projektiga, mille raames püstitatakse
sarnased monumendid maailma erinevatesse nurkadesse.
Praegu on neid püstitatud kolm ja ülejäänud kaks asuvad Saksamaal Hamburgi
lennujaamas ja Hispaanias Mallorcal.

Jack Londoni hütike. Alaska mägedest leiti hütt, kus London 1897-98 talve veetis,
ja selle palgid ostis ära Oaklandi sadam ning pani kokku autentse hüti, mis nüüd
asub mere ääres palmide all kui järjekordne pühendus "Oaklandi pojale".

Heinold's First and Last Chance Saloon, mis on ikka samal kohal ja avatud
alates 1883. aastast. Üks kohti, kus Jack London armastas käia.
Arvatavasti sellepärast see väike majake on ka säilinud.
Väljendit "last chance" kasutati 19. sajandil pubide poolt laialdaselt, et meremeestele meelde tuletada,
et neil on enne reisile minekut veel viimane võimalus kangemat märjukest mekkida.

Jack Londoni mural.
J. London: "The proper function of man is to live, not to exist."
Ma arvan, see meeldetuletus kulub meile kõigile vahete-vahel ära.

Pildipostitus B&W

Mu kõige igapäevasem marsruut Berkeley's kätkeb ka teatud hoiatusi.
Stop eating animals.
(So totally Berkeley... :))

Jõudsin Oaklandi ca 15 min varem, seega jalutasin tööle väikese ringiga.
Taamal paistab 1914. a. valminud Oakland City Hall'i kellatorn.
Oaklandiga on üldse selline kummaline lugu, et ma käin seal peaaegu
alati ainult tööga seoses ning sinna ka enamasti sama marsruuti pidi,
seega kuigi ma olen ehk Oaklandis rohkem ringi liikunud kui mõni teine minu tuttav,
siis Oaklandi avastanud olen ikkagi vähem kui Berkeley't.
Samas on Oaklandi turvalisus linnaosati kohe väga erinev, nii et ma tean,
et suurem osa Oaklandi ongi parem jätta avastamata.

Ei saanud sellest seinamaalingust aru. A burden?
Avastasin oma lühikesel ringil mitmeid mural'eid, kuid kuna kõiki
ei jõudnud pildistada (ei olnud aega üle tee minna, et paremat pilti saada,
ei saanud tööle hilinemisega riskida), siis nendest postitus millalgi hiljem.

"Insurgent" ja lühijutud ("Divergent" triloogia)

Veronica Rothi raamatul "Divergent" on kaks järge: "Insurgent" ja "Allegiant". Samuti on autor avaldanud mitmeid lühijutte, mis on näitavad teatud sündmusi Tobiase/Four'i silme läbi. Huvitaval kombel peavad paljud kolmandat osa läbikukkumiseks ning pole sealse süžee ega lõpuga rahul. Üks lugeja soovitas nendel, kellele Beatrice ja Tobias tegelastena esimeses kahes osas meeldisid, kolmas osa üldse lugemata jätta. Peale nende arvustuste lugemist mõtlesin tõepoolest jätta kolmas osa lugemata, aga peale teise osa lugemist on loomulik tahta järge, sest selle lõpp ei ole ju veel lõpp. Nii et ma ikkagi panin end raamatukogus ka kolmanda raamatu järjekorda. Jääb vaid loota, et peale selle lugemist ei jää suhu haput maiku, nagu paljud ennustavad. Teine raamat oli ka juba veidi "hapum" kui esimene. Kaldun arvama, et esimene on neist vast ikkagi kõige armastatum.

"Insurgent" on eesti keeles välja antud kui "Mässaja". Lugu jätkub sealt, kus esimene raamat lõppes. Raamat on süngem kui esimene ning kuidagi rõhuvam. Väga palju tiirleb Tris'i süütunde ümber ja päris tavaline on iga natukese aja tagant lugeda, et Tris võitleb jälle pisaratega või klombiga kurgus. Üldse, peategelane on väga off balance selles raamatus. Kuigi ma saan aru, et lein ja süütunne on selles olukorras normaalsed emotsioonid, siis vahepeal tunduvad need kuidagi.. too much.

""Thank you for your honesty," they whisper.
I don't join in.
I am the only thing that kept him in the faction he wanted to leave. I am not worth that.
Maybe he deserves to know."

"I open my eyes, and stare at the pieces of chair I can faintly see on the pavement below. For the first time I feel like I understand Al. I am tired of being Tris. I have done bad things. I can't take them back, and they are part of who I am. Most of the time, they seem like the only thing I am."

"Four" on triloogia 1. raamatuga "Divergent" seotud lühijuttude kogumik. Nendeks juttudeks on "The Transfer", "The Initiate", "The Son", "The Traitor". Kogumiku lõppu on autor lisanud ka "eksklusiivsed stseenid" ehk siis lühidalt kajastanud kolme "Divergent" osas läbi Tris'i silmade antud stseeni läbi Four'i silmade.
Kuna mulle see tegelane meeldib, arvatavasti isegi rohkem kui Tris (Four tundub oluliselt tasakaalukam ja täiskasvanum ning Trisi identiteedikriis käib vahepeal närvidele), siis need lühijutud olid mulle nagu kirss tordil.

"I put my hand on the wall near her face and lean into it, thinking of the tattoos forming a line on my back. It wasn't getting the tattoos that made me a faction traitor. It was what they meant to me - an escape from the narrow thinking of any one faction, the thinking that slices away at all the different parts of me, paring me down to just one version of myself."

"I have a theory that selflessness and bravery aren't all that different." 

Korilus aias

Kevadel avastasin sidrunipuu (tegelikult naabrite aias, aga mingi osa on meie aeda laienenud), millalgi hiljuti avastasin hurmaapuu (enne ei olnud seal äratuntavaid vilju) ning täna granaatõunapuu. Arvasin, et on ploomipuu - midagi punast paistis aknast -, ja läksin täna täpsemalt uurima. Kuna elame 4-korterilises elamus, siis ma pole ka aru saanud, kas siin tagaaias olevad puud kuuluvad kellelegi või on need ühiskasutatavad. Kui keegi ei kobise, siis eeldan, et on ühiskasutatavad, kuigi aias on veel mitmeid taimepotte, kelle omanikeks ma arvaks ehk alumised naabrid, endised (või praegused?) lillelapsed/hipid, kes on täielikud... kolakogujad/ hoarders. Kui omanik käis siin mingit remondiasja korraldamas, siis ta palus alumistel oma tänavapoolne ukseesine puhtaks teha, aga nüüd on sinna jälle mingid kastid tekkinud. Ma ei tea, mis komme see on, ukse taha kola tõsta - tuppa ei mahu enam ära? 

Matk Sibley vulkaanilisel kaitsealal

Kuigi täna oli ja ikka veel on väga kuum ilm (praegu, kell 18 sooja 32 kraadi), võtsime kohe hommikul ette väikese väljasõidu. Sõitsime Berkeley läheda asuvat Sibley kaitseala avastama. Sibley piirkondlik kaitseala kuulub East Bay piirkondlike parkide koosseisu. Sibley kaitseala on vulkaaniline, st seal asub nn kustunud vulkaan. Seal asub ka East Bay kõrgem tipp Round Top (537 m, mitte just nii muljetavaldav kui Yosemite Glacier Point'i 2199 m). Selline üsna väike ala, aga rahvast oli palju. Kuna seal ei pea koer rihma otsas olema, siis oli park koeraomanike täis. Selline negatiivne asjaolu siis. Mitte et nad oleks väga seganud, aga ega see meeldiv ka pole, kui sul kaks suurt laikat sabas jõlguvad. Tegime pargis 4-miilise ringi, täpset aega ei vaadanud, aga läks max 2 tundi.

Vähemalt midagi sügiselist.

Kui metsa varjust välja saime, siis oli rada lai ning enamasti kerge.

Kahjuks edasi ei saa, eramaa.
Kuigi sealt oleks olnud parem vaade Mt. Diablo suunas.

Round Top vulkaani sisemus, mis on kunagi kaevandamistega paljastatud.

Pargis oli ka paar pühendusega pinki.
Mulle väga meeldib, kui matkal mõne ilusa vaatega kohas pink on,
seal on hea korra jalga puhata, end kosutada ning vaikust nautida.
Siin satub päris tihti pinkidele, mis on pühendusega.
Ilus viis kallist inimest mälestada.

Kolm raamatut teismeliste peaosalistega

Ei tea, kas see näitab, et ma ei ole ikka veel suureks kasvanud, aga mulle lähevad noorsooromaanid (YA - young adult) millegipärast väga hästi peale. Selle asemel, et oma must read lugemislistiga edusamme teha, sattusin hoopis lugema YA raamatuid.

Veronica Roth'i "Divergent" oli mulle ennegi silma jäänud, aga kõiges selles düstoopiaromaanide hulluses olen ma neist teadlikult eemale hoidnud. Võib-olla just sellepärast, et ma ei ole seda Nälja-seeriat lugenud, mulle just "Divergent" meeldis. Eesti keeles on välja antud nimega "Lahkulööja". Filmi ma pole näinud, nii et nüüd, kus raamat loetud, võiks ka selle tüki ära teha. Ideaalis on ikka parem lugeda enne raamat läbi ja siis minna filmi vaatama. Raamatu kujutaud ühiskonnas on viis kildkonda: Abnegnation (isetud), Candor (ausad/tõerääkijad), Erudite (intellektuaalid), Amity (rahuarmastajad/sõbralikud), Dauntless (kartmatud/vaprad). 16-aastaseks saades tuleb valida nendest üks, millele oma elu pühendada. Raamatu peategelane on 16-aastane Beatrice/Tris, kes valis viiest fraktsioonist (kildkonnast) Kartmatud ning peab läbima mitmeid katsed, et Kartmatute fraktsiooni saada vastu võetuks. Ta avastab, et Kartmatud on eemaldunud oma algsetest põhimõtetest ning neid treenitakse halastamatuteks. Tegelased Tris ja Four läksid hinge, nii et võiks ka teist korda veel lugeda.

"I feel like I am looking at two different kinds of Dauntless - the honorable kind, and the ruthless kind."

"I believe in ordinary acts of bravery, in the courage that drives one person to stand up for another. It is a beautiful thought."

"Despite the depravity I see in Dauntless, though, I could not leave it. It isn't only because the thought of living factionless, in complete isolation, sounds like a fate worse than death. It is because, in the brief moments that I have loved it here, I saw a faction worth saving. Maybe we can become brave and honorable again."

Vähemtuntud YA raamatuna sattusin lugema Megan Shepherdi raamatut "Madman's Daughter". Raamat on inspireeritud H.G. Wells'i gooti põnevikust "The Island of Dr. Moreau", mida ma pole lugenud. Shepherdi raamatu peategelane on Juliet, kes peab eluga omal jõul hakkama saama, sest ema on surnud ja isa kadus jäljetult peale süüdistusi, mille kohaselt ta viis läbi ebainimlikke ja julmi katseid. Juliet avastab, et ta isa on elus ja jätkab oma tööd kuskil isoleeritud saarel, ning võtab ette reisi sinna saarele. See, mis ta seal saarel avastab, on üsna õõvastav. Seda raamatut klassifitseeritakse ka õudukaks. Eks ta selline süngepoolne raamat ole küll. Aga eks seda oli ka "Divergent", sest julmust on mõlemas raamatus omajagu. Veidi häiriv raamat, aga kui lugema hakkasin, siis pidin lõpuni lugema. Ikkagi intrigeeriv lugu. Samas on see jällegi üks paljudest, mida loetakse vaid üks kord.

"What's hunting me?" I asked cautiously.
"The monster," he said, lips curled diabolically. 

Kolmas raamat, John Greeni "The Fault in Our Stars" ehk eesti keeles välja antud "Süü on tähtedel", sattus mu Kindle'sse kuidagi märkamatult. Ma teadsin, et sellest on juba vändatud film, ning olles telekast selle treilerit näinud, olin ka teadlik, et keegi seal on igatahes haige ja suremas ning arvatavasti ei lõpe raamat hästi, kui keegi suremas on. Ja ma ei olnud kindel, kas ma soovin sellist meeleheidet täis raamatut lugeda. Aga kuna see raamat on mitmes bestsellerite topis silma hakanud, siis ma ei suutnud ka lõpuks enam kiusatusele vastu panna.

Raamat on 16-aastasest vähki põdevast Hazelist, kes tutvub tugigrupis noormehega, kellest raamatu vältel saab tema true love. Raamatus on haigust, valu, surma, kurbust, nagu ka huumorit, elurõõmu, armastust ning.. lihtsalt paratamatust. Emotsionaalne raamat, mis ei jäta lugejat puudutamata. Kõige rohkem avaldasid mulle muljet küll nende noorte teravmeelsed arutelud ning huumorimeel. All toodud dialoog on minu arust aga lihtsalt armas.

"Not your fault, Hazel Grace. We're all just side effects, right?"
"Barnacles on the container ship of consciousness," I said, quoting AIA.
"Okay, " he said. "I gotta go to sleep. It's almost one."
"Okay," I said.
"Okay," he said.
I giggled and said, "Okay". And then the line was quiet but not dead. I almost felt like he was there in my room with me, but in a way it was better, like I was not in my room and he was not in his, but instead we were together in some invisible and tenuous third space that could only be visited on the phone.
"Okay," he said after forever. "Maybe okay will be our always."
"Okay,", I said.
It was Augustus who finally hung up.