Pildipostitus tänupüha jalutuskäigust

Kassid ära, hiirtel pidu?
See raamatupood oli täna kinni nagu suurem osa poode, tänupüha eks ole.
Kuna me tänupüha ei tähista ja söögi- ega ostuhullusega kaasa ei läinud, siis
puhkasime niisama ning tegime peaaegu inimtühjadel tänavatel väikese jalutuskäigu.
Palju oravaid ning mõned kassid ja kodutud.

1979. aastal Lou Silva poolt maalitud mural.. või siis, mis sellest järgi.
Bancroft tänaval parkimisplatsil.

Matk ümber Inglisaare

Angel Island on SF lahepiirkonna suuruselt teine saar. Saarel on olnud kunagi mitmeid kasutusalasid - sõjaväebaasid, karjamaa, immigratsioonikeskus -, aga praegu on see looduspark, kus on võimalik matkata, piknikku pidada, telkida ja ka mõningaid ajaloolisi objekte külastada.

Suvehooajal saab Angel Island'ile nii Oaklandist kui San Franciscost (Tiburonist muidugi ka) ning praamid käivad tihedama graafikuga. Praegu aga on talvehooaeg ning praam sõidab sinna ja tagasi vaid korra päevas (Blue & Gold Fleet ferry). Seega, kuigi 4,5 tundi on aega saarel ringi vaadata, tuleb ikkagi kellal silma peal hoidas, sest praamist maha jäämine on kallis lõbu - siis on vaja endale San Franciscost või mujalt paat järgi tellida või siis öö põõsa all mööda saata, sest hotelle saarel ei ole. Edasi-tagasi pilet saarele maksab $17.

Praam möödus Pier 39 juures peesitavatest hüljestest...

... ja Alcatrazist, kunagisest vanglasaarest.

Leaving San Francisco behind.

Sõit saarele võttis ca 20 minutit. Meie 8-liikmeline rühm otsustas vastavalt huvidele jaguneda kaheks - üks võttis ette matka saare tippu, Mt. Livermore'i vallutama, teine matka ümber saare mööda Perimeter teed. Kuigi mu esimene mõte oli matka organiseerides samuti mäetippu matkata, et sealt 360-kraadist vaadet lahepiirkonnale nautida, siis otsustasin siiski pigem ajaloolisi hooneid avastada. Tee ümber saare on umbes 6 miili / 9,7 km ja võtab normaalse tempoga ning objektide uudistamisega aega umbes 3 tundi. Saart on võimalik avastada ka ratastel. Kuni novembri keskpaigani on võimalik rentida saarel jalgrattaid, aga talveperioodil on sealne kohvik, mis rattaid laenutab, suletud. Võimalik on võtta saarele kaasa küll oma ratas või siis rentida ratas San Franciscos ja see praamiga saarele kaasa võtta.

1863. aasta kodusõja ajal asutatud Camp Reynolds'i (sõjaväebaasi) hüljatud majad.

Jälle üks pilt Golden Gate Bridge'iga.

Mahajäetud sõjaväebaas Fort McDowell.

Ohvitseride majad.

Kitseema koos kitsetallega. Nähtud kitsede skoor saarel kokku neli.

Vana haiglahoone. Üks väheseid, mille aknad-uksed ei olnud kinni löödud.

US Immigration Station, mis tegutses aastatel 1910-1940. Angel Island oli nagu
Lääneranniku "Ellis Island" (New Yorgis asuv immigrantide gateway).
Majas asub muuseum, mille külastamine maksab $5 (ainult sularaha või tšekk).
Meie sisse ei läinud, vaid nautisime väljas pinkidel oma lõunat.

US Immigratsion Station asub sadamast umbes 20 minutilise jalutuskäigu kaugusel, nii et nautisime oma lõunat sealsetel pinkidel päris kaua, enne kui suuna sadamale võtsime. Ei ole ju erilist mõtet liiga vara sadamas tagasi ka olla. Kuigi eks seal on ka piknikulauad, kus mõnusalt aega parajaks teha.

Jõudsime tagasi umbes 20 minutit enne praami väljumisaega. Praam saabus juba koos praamitäie inimestega, kes olid peale tulnud arvatavasti Tiburonist, seega ma ausalt ei kujuta ette, kuidas suvine rahvamass praamile küll ära mahub. Üks talvise perioodi võlusid oli just see, et me ei kohanud oma matkal ümber saare peaaegu üldse inimesi. Selline tunne oli, et terve saar on meie päralt. Vaikne, rahulik ja kohati isegi kõhe, kui mahajäetud sõjaväebaasides ringi vaatasime. 

Pildipostitus

Where the rainbow ends... Vihmahooaja algus.

Leidsin ka seda päris musta leiba! Ja ei olegi kuiv kui turvas,
maitseb isegi täitsa hää. Ja nagu kohupiimgi, ikka "Russian".

Töökoha parkimisplatsil elab jõuk kodutuid kasse.

Mõista-mõista, mis on õhtusöögiks.

The City as they call it

Sattusin lahedatele San Francisco kohta käivatele tsitaatidele. 

"One day if I do go to heaven I'll look around and say, 'It ain't bad, but it ain't San Francisco." - Herb Caen

"East is East, and West is San Francisco." - O. Henry

"No city invites the heart to come to life as San Francisco does. Arrival in San Francisco is an experience in living" - William Saroyan 

"Leaving San Francisco is like saying goodbye to an old sweetheart. You want to linger as long as possible." - Walter Cronkite 

"Isn't it nice that people who prefer Los Angeles to San Francisco live there?" - Herb Caen

John Lennon on öelnud: "Los Angeles? That's just a big parking lot where you buy a hamburger for the trip to San Francisco."

Dieedil hamster

Täna hommikul toimus operatsioon "viimased tarkusehambad välja", mis iseenesest polnudki nii väga hull. Kõige hullem osa tarkusehammaste välja tõmbamisel olid tuimestavad süstid. No need on alati valusad ja süstlad olid nagu eriti suured. Ja see tuimestatud olek on ikka nii ... aaargh! Kuigi see värk käis kiiresti, siis pärast täheldasin, et mu käed ja jalad millegipärast värisevad. Ju ikka nendest süstidest ma arvan. Neid tehti ikka üksjagu... alguses neli ja siis veel neli. Narc-gaasist ma lihtsalt loobusin, kuigi ma arvan, et ma olin selle eest juba ette maksnud. Nii nõrganärviline ma nüüd ka ei ole, et ma end gaasitada laseks. Pean uurima, kas ilma naerugaasita oleks hind odavam ehk kas saaks ehk midagi tagasi küsida. Kahe hamba väljatõmbamine maksis $810, millest kindlustus kattis poole, st mulle läks maksma ca $400.

Nüüd siis olen kodus tagasi, terve alalõug tundub nagu võõrkeha, isegi kõrvad tunduvad tuimestatud olevat. Pigem kannataks valu, kui tuimestatud olekut. Valu vastu on vähemalt valuvaigistid. Tuimestusega lihtsalt kannata ja oota, millal üle läheb.

Unustasin mainida, et hambaarst püüdis arvata, kust ma pärit olen, ning pakkus, et Lõuna-Aafrikast. Huvitav, mida see mu aktsendi kohta ütleb.

Book club of classic fiction

Kuna ma oma klassikute nimekirjaga kuidagi edusamme ei tee - see uuem kirjandus on praegu köitvam -, siis võtsin kätte ja liitusin ühe raamatuklubiga. Või noh, mitte nüüd mingi ametliku klubiga, vaid inimeste enda korraldatud klubiga. Selline popp lehekülg siin nagu meetup.com, kus siis igaüks oma huvile vastava grupiga saab liituda - matkaklubi, raamatuklubi, vallaliste klubi, happy hour klubi (ehk siis need, kes baaris sotsialiseerumas käivad), käsitöögrupp, keelegrupp, songwriters, kirjanikud, kunstnikud, you name it. Ma siis liitusin sellisega, kus loetakse klassikuid. 

Eks siis näis, kuidas välja kukub.

Looking for Alaska

Ma olen korra juba maininud, et ma satun viimasel ajal Young Adult raamatuid lugema. Seekord siis sattus pihku (no tegelikult laenutasin raamatukogust e-raamatu) John Greeni "Looking for Alaska". Alaska kui tüdruku nimi, mitte Alaska kui osariik. Lugu jutustab 16-aastane Miles, kes otsustab minna Alabamasse internaatkooli (rikaste boarding school). Otsus, millest ta vanemad kuidagi aru ei saanud, kuni ta neile selgitas:

"So this guy," I said, standing in the doorway of the living room. "Francois  Rabelais. He was a poet. And his last word were "I go to seek the Great Perhaps". That's why I'm going. So I don't have to wait until I die to start seeking a Great Perhaps." 

Koolis sattus ta ühte kampa oma toanaabri Koloneli (tegelik nimi Chip) ja Alaskaga, kelle kohta võiks olla, et nad on bad news. Bad news sellepärast, et tundus, et nende lemmiktegevus oli suitsetada ja juua. Üks asi, mis raamatus häiris, oligi pidev suitsuteema (nojah, sellepärast ka kaanel suits?). Alkoholi nii pidevalt ja põhjalikult ei promotud. Alaska, kellesse Miles muidugi ära armus, oli üldse omaette frukt. Ma nüüd ei tea, kas huvitav frukt või lihtsalt kergelt cuckoo.

"Why do you smoke so damn fast?" I asked. /.../ She smiled with all the delight of a kid on Christmas morning and said, "Y'all smoke to enjoy it. I smoke to die." 

"Well, later, I found out what it means. It's from an Aleut word, Alyeska. It means "that which the sea breaks against", and I love that. But at the time, I just saw Alaska up there. And it was big, just like I wanted to be. And it was damn far away from Vine Station, Alabama, just like I wanted to be."

Ja nagu Greeni raamatus "The Fault in Our Stars", nii ka selles raamatus arutatakse surma ja elu üle. Kuigi see raamat oli osati "too much smoking, drinking, sex, ... ", siis sellesse pikitud filosofeerimine ja tahtmine näha, kas Miles ikkagi leiab oma Suure Võib-olla, hoidis nina raamatus. Üks küsimus, mis raamatus läbivalt esile kerkib, on "how do you get out of this labyrith?".

"You spend your whole life stuck in the labyrinth, thinking about how you'll escape it one day, and how awesome it will be, and imagining that future keeps you going, but you never  do it. You just use the future to escape the present."

"It's not life or death, the labyrinth."
"Um, okay. So what is it?"
"Suffering," she said. "Doing wrong and having wrong things happen to you. That's the problem. Bolivar was talking about the pain, not about the living or dying. How do you get out of the labyrinth of suffering?"
"What's wrong?" I asked. And I felt the absence of her hand on me.
"Nothing's wrong. But there's always suffering, Pudge. Homework or malaria or having a boyfriend who lives far away when there's a good-looking boy lying next to you. Suffering is universal. It's the one thing Buddhists, Christians, and Muslims are all worried about."

Before I got here, I thought for a long time that the way out of labyrinth was to pretend that it did not exist, to build a small, self-sufficient world in a back corner of the endless maze and to pretend that I was not lost, but home. But that only led to a lonely life /.../.